Uus iPod nano, proovitud ja kommenteeritud

Seda pole Apple küll ise avalikult tunnistanud, aga ilmselt oli kolmanda põlvkonna iPod nano ebaõnnestumine. Proportsioonist väljas mp3-mängija unustati ja neljanda generatsiooni nano on taas tuttavas vormis.

Esiteks - uus nano on šikk. Väga elegantne ka oma lõbusates värvides. Väga kerge. Esmalt isegi veidike ehmatavalt kerge kuid sellega harjub kiirest. Taskusse küll panna ei soovita, eriti kui jooksed palju ringi. Ei pruugi märgatagi kui see on juba kadunud.

Ekraan teenib ainult kiidusõnu. Klasspinnaga ekraan on kontrastne ja läikiv jättes eksklusiivse ja kalli mulje. Tõmbab ligi näpujägi kuid selleks on ju taskus väike lapp - oma nunnut tuleb ju puhastada ja silitada.

Mis on äge? Cover-flow, mis kuvatakse kui pöörata nano landscape'i. Video vaatamine ekraanil on ülletavalt mõnus. Väikesed ekraanid tavaliselt selleks väga ei istu, kuid esmamulje nano juures on positiivne.

Mis ei ole nii äge? Click-wheel hakkab vanaks jääma. Eriti tuleb see välja muidu huvitavate ja visuaalselt kenade mängude juures. Ajal, mil Apple'il on turul Touch on selge, et kunagine innovatsioon click-wheel näol on jäämas odavate mängijate pärusmaaks.

Mis peab olema viienda põlvkonna nanos? WiFi. Selleta enam pääsu pole. Praegu kannatab veel ära aga mitte enam kaua. Juhtmed on tüütud.

Ja mis on lõppkokkuvõttes kõige parem? iTunes. Ükski teine mp3-mängija ei ole nii lihtsalt hallatav kui on iPodid. iTunesi ja iPodi kasutajaliides harmoneeruvad ühtseks nauditavaks tervikuks. Juba see on müügiargument ise. Kusjuures iTunesi silmis on kõik võrdsed - olgu sul Shuffle, Nano, Classic või Touch. iTunes-experience on see, mis on iPodide aluseks.