Nov
19
Kirjutas Merit. Kalendris oli
19 November, 2008
Eelmisel nädalal kui taas Haabersti Rimis Kuldariga sisseoste tegime, pöördus meie poole TNS Emori töötaja, et kutsuda mind ja/või Kuldarit osalema Haabersti kaubanduse teemalises vestlusringis. Kuldar ei olnud huvitatud, ent et mina olen ülikoolis uurimismeetodeid, sh fookusgrupi uuringut õppinud ja läbi viinud, tundus see huvitav. Näha, kuidas EMOR seda läbi viib ning teha see osalisena läbi. Niisiis asusime minu kohta ankeeti täitma…
Jõudsime ära kirjutada mu nime, EMOR sai teada, et teen sisseoste u 5 korda nädalas ning seda just Haabersti piirkonnas Rimis ja Prismas. Ühesõnaga - täpselt see, keda nad otsivad! Aga siis, kui ütlesin, et olen 24aastane, jäi kaup katki. Peab olema vähemalt 25aastane! Ma ei olnud nõus end vanemaks ka valetama ning tõesti ei saa ma ka 25 lähipäevil, nagu EMORi inimene lootusrikkalt uuris. Nii pandi mu vanuse kohta suur küsimärk ning pidin jääma EMORist kõnet ootama.
Nüüd siis selle ka sain. Ma ei sobi, kuna olen liiga noor. EMOR vabandas viisakalt, ent uuringu tellija nõuab, et kõik osalejad on vähemalt 25.
Jube naljakas! Kas te tahate uurida vanust või Haabersti kaubandust? Ma tõesti käin nii Prismas kui Rimis pea iga päev, lisaks olen enne elanud Kristiine keskuse lähedal, teades ka selle piirkonna kaubandust. Et mu vanemad elavad Rakveres, tean ka sealset kaubandusolukorda väga hästi. Aga ei, ma olen liiga noor!
Või arvab uuringu tellija, et 24aastasel ei ole raha, et oste teha? Aga 25aastasel on? Tõeliselt imelik. Aga olgu uuringu tellija kes tahes, igatahes jäi see heast vastajast praegu ilma.
Teisalt, võib-olla oleks EMOR võinud oma ülesandele veidikene loovamalt läheneda. Fookusgrupi uuring on oma olemuselt kvalitatiivne, praegu jääb mulje kui kvantitatiivsest uuringust. Mine tea, kui palju väärtuslikku informatsiooni mööda on nii lastud. Ja ma ei räägi ainult endast.
Kas oled kirjutisega nõus?
Nov
05
Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli
5 November, 2008
Maanteeameti värske kampaania „Ära unusta helkurit, Sind on raske unustada.” on taas tõstatanud küsimuse, kas (sotsiaal)reklaam võib olla šokeeriv. Mõneti isegi kummalisel kombel küsitakse, kas kõnealune helkurikampaania on eetiline.
Linnas jalutades ja seda reklaami nähes jäin mõttesse. Lause “Sind on raske unustada” jäi kummitama. See tabas hinge ja pani mõtlema lähedastele ja neile, keda enam kahjuks ei ole meie kõrval.
Õhtustes uudistes vaagiti reklaami ja selle eetilisuse üle. See tundus väga kohatu, sest helkurikampaania uudislugu oli kohe kõrvuti looga, kus mõisteti kohut purjus noormehe üle, kes sõitis üle 200 kilomeetrise tunnikiirusega surnuks 3 inimest. Kõik sellised mõttetud ja lollusest sündinud liiklusõnnetused on justkui igapäevased ja eetilised? Ja nüüd šokeerib inimesi helkurikampaania…?
Online´ide kommentaarides on kirjutatud, et helkurireklaam on täiesti vastik. Muidugi on vastik - väga õudne on, kui laps on kaotanud oma ema seetõttu, et ema ei kandnud helkurit. Õudne ei ole aga reklaam ise, vaid see lugu.
Hämmastav on see, et täiskasvanud inimesed ei saa loo sisust aru. Hakatakse lahmima ja kritiseerima, selle asemel, et asi endast läbi lasta, mõelda. Vaadake seda last, kes reklaamis osales - tema sai väga hästi aru, mis looga on tegemist. Ja tema ei hakka reklaami kritiseerima, vaid riputab endale ja oma emale helkuri riiete külge. Tema saab asjast õigesti aru.
Eesti inimene vajab raputamist. Temaga ei saa ei heaga ega hoiatusega. Oleme küll näinud, et palve “palun kanna helkurit, turvavööd ja ära sõida purjus peaga” ei tööta. Miskipärast ei huvita inimesi üldse, mida sa neilt palud. Neid tuleb hirmutada, vajutada hellale kohale, panna mõtlema ja tuletada meelde.
TV3 pöördus kommentaari saamiseks ka Eesti reklaami ühe grand old mani, Harri Egipiti poole, kes samuti kampaania hukka mõistis. Kas tõesti peab reklaam olema ilus ja meelelahutuslik? Jääb mulje, et inimestele on oi kui šokeeriv see, kui laps riputab helkuri oma ema haual olevale ristile. Aga kui näiteks mingi mees riputaks helkureid paljaste naiste külge? See ei šokeeriks kedagi. Kas see oleks siis õigem ja eetilisem? Kas see muudaks meie elu turvalisemaks?
Reklaam on üks kommunikatsiooni viise. Kommunikatsioon ei pea olema ilus ja sinine, rääkima lilledest ja liblikatest. Kommunikatsioon peab viima sõnumi edasi. Tunnustus selle reklaami eest nii tegijatele kui tellijatele.
Kas oled kirjutisega nõus?
Oct
19
Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli
19 October, 2008
Täna juhtusime vaatama ETV-st dokumentaalfilmi Kariibimere saarte kohta. Vaatasime, imestasime ja imetlesime. Ja siis natuke kurvastasime. Kurvastasime, et vaatamata siinsetele pingutustele ei ole mitte kunagi võimalik Eestist sellist filmi teha. Kõige parema tahtmise juures ja kõige paremate kaamerate ja meeskonnaga - meil lihtsalt pole filmida seda, mis miljardeid inimesei paelub - meeletut ilu ja värviderohket loodust. Ja seda ilma photoshopita.
Jah, juba ma kuulen neid sadu ja tuhandeid, kes hüüavad, et Eesti on super ilus ja kõige armsam. Ongi. Meil on laulupidu! Meil on palju, väga palju looduskauneid kohti, kuid ometi on need paljuski hooajalised - enamik aega on pilves, ühtlaselt hall, pime ja kahjuks ka kõle. Mida sa filmid näiteks täna õhtul kell 7 Kaali meteoriidikraatris või Karujärve kaldal või Meenikunno rabas. Mitte midagi! Olgugi et ilu on sealsamas olemas.
Oleme arutanud, kuidas Eesti võiks ennast tutvustada ja turiste siia meelitada. Oops! Ei tahtnud üldse mitte kasutada sõna “turist”. Meie arvates ongi see üks viga, mida paljud teevad. Nad näevad turisti - kedagi, kes peab käima etteantud linnakaardi järgi, noogutama etteantud tekstide peale ja jätma siia oma raha -, kuid nad ei näe inimest. Inimest, kes avastaks ise meid. Järk-järgult, alustades sealt, kust just tema tahab. See ei pea olema laulupidu või vanalinn. Äkki hoopis Katariina kai keset Koplit? Või Tammuri talu Otepääl? Või üks jõeke, mis merre suubub. Nimi, koht ja ajalugu ei ole alati kõigi jaoks olulised.
Oluline on emotsioon, tunnetus. Ja just seda ei oska Eesti pakkuda. Miks? Ehk seetõttu, et seda tunnetust ei saa kampaania korras tekitada - me kahjuks ise ei tunneta oma riiki, oma väärtust.
Blogilugejad teavad, et Merit käis Iirimaal. Ta küsis ükskord mu käest, mis minul seostub Iirimaaga. Pole kunagi käinud, kuid oskasin nimetada mitmeid märksõnasid. Sama tahame meie küsida välismaalaste käest, mis neil Eestiga seostub? “Umm. Nothing?” on tihti vastus. Me justkui sooviks, et nad kindlasti vastaksid laulupidu, vanalinn ja tunneksid kaasa meie raskele ajaloole. Aga välismaalased ei saa / ei pruugi seda kunagi tunda - tema tahab väga lihtsaid häid emotsioone, mis ei nõua talt ajaloo õppimist ja mõistmist.
Ta tahab kogeda siin inimeste soojust ja heatahtlikkust, abivalmidust. Ta tahab eksida mõnele kõrvaltänavale ja siis kohaliku abi ja naeratusega sealt taas suuremale tänavale jõuda. Mitte ilmtingimata õigele tänavale - alati ei pea olema õiget ja vale tänavat.
Üks natuke naiivne näide - me sõber New Yorkist, kes aastaid siin käinud, avastas Rimist kartulimaitseaine mida fännab tänaseni. Me saatsime talle neid postiga! Ta säras, kui need kätte sai ja meenutas friikartuleid tehes Eestis käiku. See on ülekantud tähenduses näide sellest, et me ei saa kunagi teadlikult ennast kõigile turundada kuid me peame olema alati valmis, et keegi kuskilt ise midagi sellist leida tahab.
“Welcome to Estonia” on saanud vaat et sõimusõnaks. See sümboliseerib mõttetut rahakulutamist. Stereotüüpselt turistile lähenedes see ehk töötaks, idee poolest. Reaalsuses mitte, sest massidele on Eestil vähe pakkuda. Seda enam peame ise peeglisse vaatama - kas me ise oskame oma riiki “turundada”? Viimase aja üks ilusamaid ja südamlikumaid raamatuid, mida oleme käes hoidnud ja lugenud, on “Meie inimesed”. Kas Sina oskaksid kirjutada armastuskirja oma kodule? Kahtled? Siis miks loodame, et võõramaalased seda oskavad?
Kas oled kirjutisega nõus?
Sep
25
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
25 September, 2008
EPLi Ärileht kirjutab, et Soomes on alustatud riikliku mainekujundust ja kavatsetakse luua ka bränd. Lühiuudise lõpus on Mikk Salu aga lisanud tavatu repliigi. Ei teagi, et ajakirjanikud uudistes hinnanguid annavad.
Kuigi Welcome to Estonia on Eestis sisuliselt täielikult hukka mõistetud, siis riikide kordineeritud mainekujunduse ja miks mitte ka visuaalse märgi olulisust vaevalt keegi ebavajalikuks peab. On ju maailm brände täis, firmad on suuremad kui riigid. Seetõttu on ainult loogiline, et ka riigid peavad üle võtma firmade tegevusi et püüda areenil silma paista.
Edu soomlastele ja meilegi.
Kas oled kirjutisega nõus?
Sep
20
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
20 September, 2008
Päris humoorikas. Muide, see omn päris kampaania.
I’m a PC and I sell fish
Kas oled kirjutisega nõus?
