Vanaema, mina siin!

Kirjutas Merit. Kalendris oli 2 December, 2008

Juba pikemat aega on mul tunne, et mu vanaema kuuleb täpselt siis, kui ta tahab kuulda. Ja ei kuule kindlasti siis, kui ma helistan talle näiteks töölt.

Mõnikord olen helistanud oma 87aastasele vanaemale kontorist - ei taha teda õhtul tülitada, sest tean, et pimedaga jääb ta tihtipeale tukastama. Aga siis - tema ei kuule! Kui kodust helistan, kuuleb ideaalselt, aga töölt helistades…

Kes see räägib? Merit! Kes? Merit olen! Ei tea, ei kuule midagi… Merit siin! Ei tea, ehk Merit helistab… Jah, Merit siin. Ei kuule midagi. Tuut-tuut-tuut.  Ja tööl kõik naeravad

Ülivahva äratundmisrõõm valdas mind tormiga bussiga Rakverest Tallinna sõites, kui mu taga istunud noormees täpselt sama läbi elas. Vanaema, ära muretse, ma läksin bussiga Tallinna, kõik on hästi. (Millega?) Bussiga! (Kuskohast?) Rakverest Tallinnasse, vanaema!

Ma tean küll, miks ta igas lauses rõhutas pöördumist vanaema. Sest see annab kõik andeks - eeskätt selle, et ta kõnet oli üle bussi valjusti kuulda. Vanaema puhul võib.

Eile tegi mu vanaema veel ühe toreda nalja. Helistas mulle lauatelefonile ja küsis: kes sina oled. Merit olen. Ja kõik kordus taas

Kas oled kirjutisega nõus?

Ma vihkan muusikat!

Kirjutas Merit. Kalendris oli 14 October, 2008

No ei vihka. Üldiselt. Kohati aga küll.

Kui ma lähen ujulasse, siis tahan nautida veekeskkonda, veesulinat ja plärtsatusi, vee sinist värvi, oma mõtteid ja ehk mõne ujulas oleva lapse kilkeid. Miks pean ma aga sunniviisiliselt kuulama Birgit Õigemeele laule? Või mis tahes muud muusikat! Ma tahan vaikust.

Kui mängin squshi, siis miks ma pean jälle kuul(a)ma Birgit Õigemeelt? Tahan kuulda, kuidas pall müts ja müts vastu seina käib, kuidas hoo pealt pidurdades jalanõud põrandal krudisevad, kuidas mu tenniseseelik jooksu peal sahiseb, kuulda, mida mu mängukaaslane omaette sosistab. Aga ei - Birgit Õigemeel karjub üle spordisaali!

Kaubanduskeskustes on asi veel hullem - seal karjuvad muusikale vahele veel mingid mehed, kes  loevad ükshaaval toodete soodushindu ette. Ja lõunasöögil lounge´is laulab jälle Birgit Õigemeel. Õnneks ei pea ma viimasel ajal bussiga sõitma, aga nii palju kui tean, siis mängib bussis alati, alati raadio. Tihtipeale mingi venekeelne raadiojaam. Miks peab bussis kogu aeg raadio mängima? Jah, bussijuht tahab muusikat kuulata. Aga miks peab seda automaatselt kuulama ka ülejäänud 40 inimest?

Ma saan aru, et lahendust mu torisemisele vist ei olegi. Ma ei pea käima ujulas ega squashi mängimas, tõsi. Seda hirmsam on aga see, kui suvel või talvel või sügisel või kevadel mere äärde minnes on ka seal põõsas mingi bemm, kes on tulnud sinna tümpsu kuulama. Lahtiste uste ja akendega muidugi.

Miks inimesed kardavad vaikust? Tean, et paljud kardavad vaikust keset vestlust, tundes siis ebamugavust ning kohustust kohe ise edasi rääkida. Kas samamoodi kardetakse vaikust ka väljaspool vestlusi? Miks? Kas tõesti ei ole inimestel enda mõtetega hea olla? Kahju.

Kas oled kirjutisega nõus?

Väikesed suured asjad

Kirjutas Merit. Kalendris oli 10 October, 2008

Oi-oi, kuidas mulle ei meeldi hommikul üksi autoga ummikus seista-sõita. Olen nii harjunud, et läheme hommikuti koos tööle, ükskõik siis, kas minu või Kuldari autoga. Aga ometi oli täna seal ummikus ka omamoodi tore - tore selles mõttes, et mõtlesin ja naeratasin meie eilsete ja igapäevaste justkui väikeste, aga tähenduselt oi kui suurte asjade peale.

Eile õhtul jalutas Kuldar poodi ja vihma hakkas sadama. Ja ta oli oma telefoni koju unustanud! Tahtsin talle järele minna. Aga tema hoopis jalutas läbi vihmasabina tagasi koju ja tõi koju just sellesama matist hõbedast vaasi, mis meile eelmine kord koos poes käies silma oli jäänud! Ja sinna sisse võimsad ja väärikad gladioolid.

Mulle väga meeldivad lilled. Lillede ostmiseks või kinkimiseks ei pea kohe kindlasti olema mingi tähtpäev. Lilled toas on elu ja ilu. Mina ei ütle, et ma kastan lilli. Mina annan neile vitamiini - juua ja süüa. Ja siis teen neile pai. Nii poti- kui vaasis olevatele lilledele. Ja siis lilled naeratavad vastu.

Kui pühapäeval uut saadet “Laulud tähtedega” vaatasime, siis tuli meil idee - need inimesed peaksid Äpu laulu laulma! Vot kuidas nad sellega hakkama saaksid. Sest Äpu laulu ei ole üldse lihtne omaette mõmiseda, lastelaulu kohta on see väga raske viisiga. Aga kes ütles, et see ainult lastelaul on. Ei ole. Sosistan Äpu lugu tihtipeale. Ja õhtuti unelaulu “head ööd autod, tuul, päike ja tuba” ja siis iga kord täpselt samas kohas haigutan. Ja läbi selle ümisen edasi. Kuldar juba teab, mis kohas ma haigutan. Tema ise haigutab ka. Mõnikord. Ja siis naerab.

Viimasel ajal igal õhtul ja hommikul - isegi kõige kiiremal hommikul - teeb Kuldar meile lattet. Ise teeb! Ja see piimavaht on nii kreemine, kreemine, et viib lihtsalt keele alla. Või siis jätab väikesed piimavurrud suu ümber :)Mina kohvitegemist eriti ei näe, sest mina tuuseldan siis garderoobis oma riiete kallal. Just seepärast ei näe ma ka pooli Terevisiooni uudiseid, millest Kuldar autos räägib. Ja autos me lõpetame oma igahommikuse kohvi. Anname kuuma latteklaasi ühest käest teise. Oi, kuidas ma täna hommikul üksi tööle sõites igatsesin seda lattet ja neid käsi.

Kas oled kirjutisega nõus?

Naised petavad, ehk rohkemgi kui mehed?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 10 June, 2008

Esmalt uudis sellest, et jalgpall viib meestelt igasuguse seksiisu. Uuringud näitavat, et jalgpalliturniiride ajal kaob meestel isu seksi kui rutiinse tegevuse vastu ja eelistatakse vaadata kiirelt muutuvate olukordadega jalgpalli. (Kuigi, näiteks Prantsusmaa-Rumeeni mängus ei muutunud küll mitte miski kiirelt.)

Et igavust leevendada, soovitas artikli toimetaja Anu Saagim naistel vallatule reisile soojale maale minna. Mida kujutab endast vallatu reis…? Soe maa, vallatult vähe riideid? Soe maa, jahutavad alkoholikokteilid? Soe maa, tõmmud võõrad mehed? Või olen mina rikutud mõtlemisega?

Samal ajal oli Kanal 11 eetris kordus(?)saade, kus Krista Lensin teatas bravuurikalt ja naerulsui - mehed, teil pole õrna aimugi, mida teie naised teevad. Lisaks: mehed, kui teie oma naist ei peta, siis petab naine teid niikuinii.

Kui siiani on naiste- ja üldine meelelahutusmeedia kirjutanud ja rääkinud naistest kui vaesekestest, keda mehed petavad kas mõni kord juhuslikult või suisa pidevalt armukest pidades, siis nüüd kutsub meedia naisi keelatud rajale astuma.

Milles siis asi? Kui mehed tõesti muudkui oma naisi petavad, siis kas naised peaksid nüüd sama relvaga neile vastama, olgu seda siis kodumaal või põrutama soojale maale "sõbrannadega shoppama". Või ongi nüüd siis kõik lõpuks hästi - mehed petavad, naised petavad, elame õnnelikult edasi? Või on see petmise teema ülepaisutatud…?

Kas ja kes petab?

Kas oled kirjutisega nõus?