Ma olen Tallinna silmis mitte keegi!

Kirjutas Merit. Kalendris oli 8 August, 2008

Sattusin minagi palju kirutud ja palju segadusi tekitanud ning palju maksma läinud Tallinna kodulehele. Seda nimelt sissekirjutuse teemadel. Avasin menüülingi “Kellena”, et valida sealt “linnakodanik” (mis minu arust vanasti oli olemas, mäletan seda sellest ajast, kui elaniku parkimiskaardi kohta infot uurisin), aga seda valikut ei olnud. Õigemini - ma ei suutnud end seal kellegagi samastada!

Ettevõtja või maaomanikuna ma sinna lehele ei läinud. Ei otsinud ma sealt ka infot kui lapsevanem, õppur või õpetaja. Noor olen ma küll, aga alalingid - Huvitegevus, Haridus, Sport, Nõu ja abi, Toetused, Erinoorsootöö - ei aidanud mul sissekirjutuse kohta teavet saada. Mittetulundusega ma ei tegele, turist ka ei ole. Vaba aega soovin veeta küll, aga sellega saan ilma Tallinna linna koduleheta hakkama.

Sain oma asja kätte lingi “Mida” alt. Kõik korras. Aga lihtsalt

Kas oled kirjutisega nõus?

Blogi kui armuke

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 3 August, 2008

Oleme mitmest blogist lugenud, kuidas blogipidamist hoitakse oma elukaaslase eest saladuses ning kuidas blogi kirjutamine ja teiste blogide lugemine (st selleks kuluvad tunnid arvuti taga) tekitavad mehe ja naise vahel tülisid ja arusaamatusi.

Meie ei pea seda imelikuks, kui mees küsib naiselt, mida ta teeb õhtuti tundide kaupa arvutis. See ei tähenda automaatselt, et ta kahtlustab teda petmises või et ta ise naist petab. See võib olla lihtsalt huvi, siiras või vähem siiras, aga siiski. Halvemal juhul on see kontakti otsimine muidu nii kaugeks jääva elukaaslasega.

Kõige tobedam on saada seepeale vastus stiilis “ah ma niisama siin…”. Miks ei julgeta öelda mehele, et blogi peetakse? Sest blogis kirutakse meest ja suhteid mehega. Iga väiksema ja suurema arusaamatuse ning sõneluse peale istutakse arvuti taha ja hakatakse klaviatuuri klõbistama. Võõrastele ja vähem võõrastele inimestele, jättes oma elukaaslane kus see ja teine.

Peamine, et mehega ei peaks probleemist sõnagi rääkima! Ägedam on ju lihtsalt halada ja lahmida ainult omapoolset, tihtipeale üliemotsionaalset versiooni. Ja saada kommentaare kaastundlikelt naistelt, kellel ka kodus sama mühakas ja mõistmatu mees on. (Sekka küll ka tavaliselt paar kriitilist kommentaari stiilis “miks te siis üldse koos olete?”).

Pealkiri “blogi kui armuke” võib osutuda ehmatavalt tõepäraseks. On ju blogi antud juhul see, kelle juurde põgenetakse, kelle juurest kaitset otsitakse. Nii et, kes keda petab? Muide, siin on ka variant et petetakse iseend…

Kas oled kirjutisega nõus?

Miks mehed kardavad pesupoode?

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 1 August, 2008

Olukord - kingapoes on peale meie veel üks paar. Neiu ja noormees. Kingapoes. Saate aru? Neiu käib ja otsib endale ilusaid kingi ja… mees lihtsalt istub! Ta lihtsalt istub ja ootab kuni ta naine/elukaaslane/tüdruk endale ilusad kingad leiab.

Midagi on selles pildis ju mäda? Kas mitte pole mehed need, kes siredate säärtega ilusaid kingi kandvaid neidusid tänaval pilguga saadavad? Aga poes, kus kingi tonnide kaupa ja elukaaslase sääred kohe valmis kingi proovima - mitte midagi?! Kusjuures naine ju tahaks proovida! Mees nagu möku istub ja vahib tühja ja mõtleb toidu peale.

Mehel on KÕIK võimalused öelda, millised kingad talle naise jalas meeldiksid. Käia ise riiulite vahel ja otsida. Pakkuda välja. Aga ei - mitte midagi! Möku ma ütlen! Pesupoes nähtu muide ei erine eelkirjeldatust.

Ilmselt olen mina imelik ja korraliku kiiksuga, aga mulle meeldib Meritiga poodides käia. Enne kui mina jõuan üldse väsima hakatagi küsib tema juba sada korda, et kuidas ma viitsin. Vot viitsin! Sest mulle meeldivad ilusad riided/kingad/pesu Meriti seljas/jalas. Ja mulle meeldib veeta poes aega paludes tal asju proovida. Mis siis, et ei pruugi neid üldse osta. Fun peab ju olema

[Merit: nüüd juba tean, et mõnikord kavaldab Kuldar mu üle ja palub mõnda asja selga proovida üksnes proovimise pärast.]

Kas oled kirjutisega nõus?

Kogu tõde depressiivsetest väikelinnadest

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 2 July, 2008

Esiteks faktid selgeks - ma pole väikelinnast ja seega pole siin mingit tõde. On vaid eemaltvaataja mõtted seoses selle populaarse laulu ja reageeringutega. Teiseks - tegemist on geniaalse lauluga. Ja mitte ainult geniaalse vaid ka paganama hea lauluga.

Mu maaeluga kursis töökaaslane ütles, et see lugu tabab naelapead. See, et blogides loole nii valusalt reageeritakse, kinnitab seda. Ka lehed kirjutavad, et kõik väikelinna inimesed on nüüd veelgi suuremas depressioonis ja teine Eesti on nende üle irvitamas.

Mina olen pärit väikelinnast. Ma ise ei pea Rakveret nüüd nii väikeseks, aga tõenäoliselt võib teda siiski väikelinnaks nimetada. Kas just depressiivseks, seda minu arust mitte. Kuigi, loos välja toodud kirjeldusele vastab linnake kohati tõepoolest.

Fenomenaalselt pidasid väikesed (keldri)poed suurte poekettidega konkureerides suhteliselt kaua vastu. Neid ikka jagus, kusjuures vist nii mõnigi on siiani avatud. Kõrgemad hinnad on neis samuti, see on tõsi. Aga see ei ole mitte ainult väikelinna probleem - minu enda tänaval Tallinna kesklinnas asub samuti üks väike nurgapoeke. Valik on olematu - hea kui mahlariiulil on kolm pakki mahla (mitte 3 erinevat sorti, vaid reaalselt 3 pakki, tihtipeale sama sorti), mille saad siis 20 krooni eest osta. See selleks.

Seal tõesti kõiki tunned hästi nimepidi - kui mitte isiklikult inimest ennast, siis ikka tema venda-õde, seda, kellega ta nüüd käib või enne käis. Kasutatud bemar aitab samuti - ah see on ju see, kes selle punase autoga sõidab, jajaa. Auto on (oli) staatuse ja tutvuse sümbol - nii mõnigi arvab neis väikelinnades, et kui ta teab kellegi autot, siis tunneb ta ka inimest ennast.

Meile mõlemale meeldib see lugu, see on mõnusalt irooniline. Jah, olen väikelinnast, nii mõnelegi depressiivsest linnast. Aga minu arust sõltub see rohkem inimesest endast kui linnast. Ka väikses külakoolis võib vabalt geeniuseks saada. Ka suurlinnas võib ainus meelelahutus olla meeleheide, kui inimene ise sinna triivib. Kui ise aktiivne olla, on need "depressiivsed Eesti väikelinnad" superkihvtid väiksemad kohad, kuhu mõni suvepäev ennast korra unustada.

Kas oled kirjutisega nõus?

Me oleme koos

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 27 June, 2008

Blogides räägitakse väga tihti suhetest enda ja kaaslase vahel. Kurdetakse tagantselja, võibolla diskuteeritakse avalikult oma suhteprobleemide üle. Neid on kahju lugeda. Kirjutatakse sellest, kuidas ollakse koos teise inimesega, kuid omavahel ei räägita ega tehta koos midagi. Äärmisel juhul suheldakse teine teisest toast MSNi kaudu. Ollakse koos, et lihtsalt mitte üksi olla.

Me ärkame koos, Merit veidike varem, mina mõnikümmend minutit hiljem. Istudes voodil küsib ta, mida selga panna. Minu soovitus, mis tihti on küll täpselt ilmale (ja mis seal salata, ka minu tujule) vastav, ei pruugi läbi minna. Seetõttu olen hakanud meelega soovitama muid riideid

Tööle sõidame koos, kesklinnas töötamise rõõmud. Üks auto jääb alati koju, sest ummikus on kahekesi palju toredam istuda kui eri autodes. Bensiinisääst on muide samuti tuntav.

Kuigi töötame erinevates firmades, on meie tööala põgusalt teatavatel tingimustel kattuv. Seetõttu mõistame teineteise igapäevaseid tegevusi ja  aitame teineteist MSN’is. Ikka selleks, et me mõlema tulemused tööl oleks võimalikult head.

Lõunal käime koos. See nõuab oma osa rahakotist, kuid on väärt kordades enam. Tunnike meeldivat lõõgastust, parimat seltskonda ja häid toite. Meid juba veidike teatakse. Basiilikusse astudes on teenindajal alati kirsimahl ühe jääkuubikuga valmis, vormipizza ka ahju minemas.
Lounge kaheksas teati, et Carbonara on meie lemmik. Kuid hind, olgem mõistlik, ei ole sobiv. Kahju, aga meid te enam eriti tihti ei näe.

Koju ka koos. Üks meist ummikutega hajurnud, teine mitte nii väga.

Poes käime ka koos. Olgu see kindel jalutuskäik kartuli järele või uitamine suuremas kaubanduskeskuses. Üks saadab teise riietega proovikabiini. Mida osta, mida jätta? Kas sulle need kingad meeldivad? Mis seeliku ma ostan?

Köögis toimetamine on üks meie põhiteguvusi õhtul. Õhinal ootame uue köögi valmimist, valmimist ootavate roogade nimekiri on oi kui pikk.

Jalgpalli vaatame ka. Vahel Eesti kanalitelt, vahel Soomest. Viimasel juhul püüan Meritile tõlkida, mida õhinas soomlased räägivad. Selgitan (ja imestan), miks eestikeelne sõna "standardolukord" tähendab sama asja mis soomekeelne "erikoistilanne".

Mõni film, "Friends" Kanal11st. Või arutelud tubakaaktsiisi ja ekspordipiirangute üle. Jututeemadest ei tule kunagi puudu.

Ja magama lähme alati koos. Alati.

Öeldakse, et koos elamine on partnerlus. Meie oleme meeskond. Tugevamat meeskonda olla ei saa. See on koos tegemise ja olemise rõõm. Teeme ükskõik mida, olgu selleks seinte pahteldamine või vana mööbli lõhkumine. Olgu selleks sibula lõikamine või jalgpalli vaatamine.

Oleme õnnelikud.

Kas oled kirjutisega nõus?