Natuke Deformeerunud
8Apr/094

Minu Eesti nimeline partei?

Tänases Eesti Päevalehes on oma mõtted Minu Eesti algatuse kohta pannud kirja Artur Talvik. Näib, nagu oleks keegi kuulanud minu ja Meriti õhtusi mõttevahetusi teemal, mida Rainer Nõlvak õieti teeb.

Artur Talviku mõtted on just täpselt need, mis ka meil tekkinud. Nii möödunudaastane Teeme Ära kui ka seekordne mõttetalgute idee on kahtlemata väga vajalik ja üllas, kuid ometi tundub, et kõik ei klapi. Esmane õhin ja soov asju teha asendub mõne hetke pärast küsimustega ja sooviga kõik tükid suureks pildiks kokku panna.

Nädalavahetuse üks põhilisi teemasi oligi Teeme Ära prügi vedelemine siiani. Enne uute talgute tegemist võiks ju eelmise kõntsa kokku korjata, kuid see vist polnud päris eesmärk. Oluline on edasi liikuda, järgmine kõrgus vallutada. Ka üllaid asju saab teha põhimõttel " pärast tulgu või veeuputus". On vägagi imelik, et kampaania jäätmekäitleja Utileek sai tööde eest 100% ettemaksu ja on nüüd maksuvõlglane ja mõningatel andmetel ka pankrotiohus.

Omajagu on spekuleeritud, et Nõlvak on sisenemas poliitikasse. Tema positsioonis oleks seda juba rumal mitte teha. Ja pinnas uue partei loomiseks on ka enneolematult soodne. See käik on isegi kavalam kui suurmeister Edgar Savisaare sahmerdused.

Minust on väga ebaeetiline kritiseerida kodanikualgatust, mille eesmärgiks on Eesti paremaks muuta. Isegi kui üks hea idee realiseerub, on ettevõtmine läinud asja ette. Kuid ometi tundub sellel lool ka teine pool olema. See, mis pole enam nii siiras kui eemalt paistma peaks.

Vaidleksin vastuOlen nõus!
23Mar/090

Suurepärane aeg muuta Eesti heaks riigiks

Olen sinisilmne ja usun asjade paranemisesse. Usun sellesse, et meie riik on meie kodu ja kodu tuleb korras hoida. Kahju, et paljude jaoks ei ole Eesti mitte kodu, vaid geograafiline tähis, ja kodu on see, mis on tema aia sees. Ülejäänu olgu või sopahunnik.

Merit tõi koju värske inimarengu aruande ja on seda mõnel õhtul lugenud. Mina ei tihka seda raamatut kätte võtta, sest see, mis sealt vastu vaatab, on lihtsalt masendav. Liites sellele veel päevapoliitlised ja majanduslikud sõnumid, võib tõsiselt kahelda Eesti riigi jätkusuutlikuses. Kuigi mina kavatsen elada oluliselt kauem kui keskmine Eesti mees, siis küsimus on selles, kas minu kauemelatud aastad Eesti riigi statistikasse lähevad? Kas üldse on Eesti riiki 60 aasta pärast?

Kui eestlased oleks lõunamaalase temperamendiga, oleks meil tänavarahutused. Itaallased, isegi prantslased ei lase endale pähe istuda ja idiootide kombel endaga mängida. Eestlane (veel) laseb. Ma ei kutsu üles autosid põletama ja muid tobedusi tegema. Nagu mõni aeg tagasi kirjutasin, siis kutsun üles riigis tekkinud kriisist õppima ja end muutma.

Majanduskriis mängib meile kätte uskumatult häid võimalusi end parandada. Igaüks peab meist praegu tegema otsuseid ja valikuid, et kitsenenud tingimustes oma elatustaset säilitada, ehk isegi tõsta. Heal ajal ei muuda keegi midagi, nüüd oleme sunnitud. Teeks siis häid ja õigeid otsuseid! Saame otsustada, et poolvalmis kaupade asemel ostame ise porgandit ja kapsast ja teeme köögis süüa. Saame otsustada, et 4liitrise mootoriga auto asemel ostame 1.6se, sest ummikus pole vahet. Saame uue karpmaja ostmise asemel korda teha praeguse korteri, kus elame. Saame kõikide elektripirnide kärsatamise asemel pooled lambid välja lülitada.

Tavakodanik tahaks aga, et neid õigeid otsuseid tehtaks ka riigi ja linna eesotsas. Kodanik tahaks näha, et ta pole üksi ja kõik tema ümber pingutavad. Riigieelarve kärpimine tehti ära ja see näis positiivne samm, kuid mis edasi? Ei riigi ega pealinna tasandilt ei paista kangelaslikku "üks kõigi, kõik ühe eest" liikumist ja riigi olukorra parandamist.

Praegu on suurepärane aeg teha põhjandatuid ja tõeliselt vajalikke reforme ja rääkida nendest reformidest kodanikele. Praegu on suurepärane aeg kommunikeerida, olla riigimehelik. Olla liider! Kuid palju on neid, kes suudavad Eestis liidrid olla? Ja kui neid on, siis peaksime küsima, miks need liidrid ei taha välja tulla ja juhtida?

Vaidleksin vastuOlen nõus!
17Mar/090

Sisse programmeeritud liiklusõnnetus

Olen siin korduvalt liiklusteemadel kirjutanud, aga niipea kui jälle maanteele autoga sattuda, tuleb kahjuks teemasid muudkui juurde. Nädalavahetusel Rakvere-Tallinn maanteel jäi silma üks suhteliselt kõrge ja kõikuv veoauto, mis nii palju, kui mina teda nägin, ei hoolinud eriti kiiruspiirangutest. Näpi asulas, Haljala ristis, Aasperes, Viitnal - keda huvitab, et vahepeal on piirang 50 või 70 km tunnis. Teda igatahes mitte.

Olen nõus, et nii mõneski kohas ei ole kiiruspiirang eriti otstarbekas - näiteks suvel kohtab tihti ühte teetöö märki ja siis kiiruspiirangut 30km/h. Peale liiklusmärgi ei ole mitte ühtegi muud märki teetöödest - ei töölisi ega masinaid ega reaalselt teel mingeid teetöö jälgi. Nii-öelda maha unustatud liiklusmärgid on olnud teemaks ka uudistes.

Enamjaolt on kiirust piiratud aga põhjusega - peamiseks põhjuseks on jalakäijad, kes nendes kohtades suure tõenäosusega liiklevad. Viimase Eesti Inimarengu Aruande esitlusel tõi Ain Aaviksoo PRAXISest välja asjaolu, et Eestis on palju nii-öelda sisse programmeeritud liiklusõnnetusi - lapse koolitee ristub maanteega, kus on lubatud 50 või 70 km/h ning laps peab teed ületama reguleerimata ülekäigurajal. Rootsi
eesmärk:
ükski laps
ei ületa kooliteel
samal tasandil
maanteed

Mäletan sama muret endagi kooliajast - elasin Rakvere lähedal Näpil, tee põhikooli kulges mõnusalt metsatukkade vahel. Aga kahjuks jäi mulle tee peale ka Narva-Rakvere maantee, kus minu ajal ei olnud veel mingit ülekäiguradagi, selle reguleerimisest rääkimata (tänaseks on ülekäigurada õnneks maha joonistatud). Kõige hullem oli hommikuti, kui inimesed tööle kihutasid - pimedas ainult autotulede rivid. Tavaliselt ei lasknud keegi ühte koolijütsi üle tee, meid pidi paras kamp kokku kogunema sinna tee äärde, enne kui üle saime. Ja siis ka suhteliselt väriseva südamega.

Eesti Inimarengu Aruandes terviseteema peatüki üks autoreid Ain Aaviksoo sõnul on Rootsi riik võtnud endale eesmärgi, et laps ei tohi oma kooliteel ületada maanteed samal tasandil - laps läheb kooli kas maantee alt või üle selle. Eestis võib sellisest asjast vaid unistada. Ainus, millele saaks loota, on autojuhtide mõistlik käitumine. Praeguse liikluspildi järgi ei saa aga sellelegi loota...

Vaidleksin vastuOlen nõus!
13Feb/091

Purjus juhiga autos? Süüdi!

Nädalaid tagasi kirjutas Autoleht, et Jaapanis saavad trahvi kõik purjus autos viibijad. See on midagi, mida võiks ka Eestis rakendada ja ehk isegi veel karmimalt.

Olukorras, kus meil on joobes juhte väga palju ja mõni neist sõidab isegi õuealal inimese surnuks, on vaja võtta kasutusele karmimaid meetmeid.

Teen ettepaneku, et kui roolis on purjus inimene, siis saavad trahvi kõik autos viibijad. Näiteks sätestaks nii - kui autojuhil mõõdetakse vähemalt keskmine joove, siis saavad trahvi kõik autos viibijad.

Kui joove on kerge, siis saab autojuht üksi. Tõepoolest, pean nõustuma ühe kuuldud argumendiga - mõnikord ei ole kerget joovet võimalik tuvastada. Kui ikka ise baarist koos ei tule, siis pruugi aimata, et juht on enne nt paar klaasi veini ära joonud.

Ehk aitaks selline kord veidikenegi olukorda parandada...

Vaidleksin vastuOlen nõus!
12Feb/095

Kas tissimissid on igavesti noored?

tissimiss

Mõned päevad tagasi Elu24's pealugu märgates jõudsin küsimuseni - kas tänased kõikvõimalikud tissimissid ei saagi kunagi täiskasvanuks ja jäävad igavesti nooreks?

Tundub, et 21. sajand on sellise illusiooni tekitanud. Aastaid paakümmend-sada tagasi oli ikka nii, et kui olid kergete elukommetega, siis teadis sellest vaid koduküla, no ehk ka naaberküla. Sahmerdasid siis paljud kohaliku tissimissiga ringi ja kui kasvati suuremaks, ununesid ka nooruspõlve ulakused. Pealegi, alati sai ju lahkuda ja alustada puhta lehena uues kohas, kus keegi ei pruukinud teada, millega hakkama oled saanud.

Kuid täna on teisiti. Suur ja võimas internet, mis tissimissid kõigile koju kätta toob, hoolitseb ühtlasi ka selle eest, et ajalugu ei unustataks.

Isegi siis, kui nooruspõlves kogu maailmale oma rindu eksponeerinud neiud peaks saama 35-, 47- või 56-aastaseks, siis oma minevikust nad ei pääse. Ehk tuleb isegi oma lapsele selgitada, miks sai 20 aastat tagasi internetis kõigile rindu näidatud. Tuleb käia töövestlustel, sugulaste kokkutulekul ja ehk isegi tööga seoses avalikult esineda.

Selles mõttes elame karmis maailmas, kus ajalugu ei kao ega unune nii kiirelt. Seda on üha raskem unustama sundida või loota, et ühel heal päeval on see vaid väike ebamugav mälestus. Tänane kergemeelne "pulli" tegemine on juba mõne aja pärast ebameeldiv plekk kogu eluks.

Vaidleksin vastuOlen nõus!