Ma olin linnavalitsuse uuringus!

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 9 September, 2008

Tavaliselt, kui räägitakse uuringutest ja nende tulemustest, mõtlen, miks küll minu käest kunagi arvamust ei küsita. Alati on valimis keegi teine. Kuid nüüd sooviti ka minu arvamust kuulata!

Nädalapäevad tagasi helistati mulle koju lauatelefonile ja hakati küsimusi esitama. Abivalmis, nagu ma olen, otsustasin vastata. Küsimusi tuli õige palju, nii et olin oma 20 minutit telefoni otsas. Uuringu küsimustiku lõppedes sain aru, et propagandamasin püüdis ka minult veidike infot sada

Ja nüüd avaldati tulemused. “Rahvas: automaks aitaks vaid eelarveauke täita” (ajaleht Pealinn). See, et makse ei taheta, on ju isegi ootuspärane. Kuigi näiteks vastusevarianti, et maksudest saadava raha eest võiks autoteid parandada, ei pakutudki. Seega, suunatud küsimused, mis viisid pidevalt selleni, et ehk on valitsus kõiges süüdi.

Mida aga uudises ei kajastatud, on uuringu teine pool. Nimelt uuris linn minult, mida vabaduse platsiga peale hakata. Ma pole küll kõigega täpselt kursis, aga minu arvates on vabaduse platsi asjad otsustatud? Või nüüd äkki ei teatagi enam, kas istudada sinna puid või mitte? Teha purskkaev või mitte? Teha sinna laste mänguväljakud või mitte?

Naljakas uuring selline, aga vähemalt olen ma nüüd osa linna kujundamisest!

Kas oled kirjutisega nõus?

Sada põhjust, miks Eestis on hea elada

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 4 September, 2008

Eile kirjutati jälle popil teemal - miks Eestis ei ole hea elada. Oi kuidas mulle sellised teemad ei meeldi. Siit väikse mätta otsast vaadatakse ja virisetakse selle üle kus ise elad. Eestlaslik Seega, mõned põhjused miks on Eestis hea elada.

1. Eesti on mu kodu. See ei vaja täpsustusi.

2. Eestis on mu kallim, pere ja sõbrad. Ja kui ma koliks ära oleks ma neist ilma. Asendada ei saa.

3. Eesti inimesed on armsad. Olgu nad kinnised või pahurad, eestlase naeratus on ilus ja südamlik.

4. Eestis on eesti keel. Maailma kõige ilusam ja armsam keel.

5. Eestis on mu töö. Ma suhtun oma töösse tõsiselt ega mõtle, kui vähe siin areneda saab või kui rikkaks välismaal saab. Ma usun endasse ja oma võimalustesse siin.

6. Eesti on ilus. Ilusaid ja hingematvaid kohti on maailmas palju, kuid üksi neist pole päikseloojang, mis paistab mu köögiaknast. Ükski neist pole Karujärv või kümned ja kümned mererannad.

7. Eesti on väike. Väike ja tubli. Siin ei saa olla anonüümne, sa pead tubli olema.

8. Eestis on turvaline kliima. Meil pole tapvat kuumust või sügavkülma. Meil pole orkaane ja torme, hullumeelset vihmasadu, laviine ega maavärinad.

9. Meil on palju vigu. See tähendab, et saame veel paremaks muutuda!

10. Ja lõpetuseks - hinges on uhkus kui ütlen välismaalastele, et olen Eestist.

Ülejäänud 90 põhjust leiad siis kui endasse vaadata.

Kas oled kirjutisega nõus?

Tähelepanuvajadusega vipid

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 19 August, 2008

Huvitav on see inimese suhe seadusega. On neid, kes on seaduskuulekad ja valmis “taluma” teatavaid ebamugavusi sooviga seadusega mitte pahuksisse minna. On ka neid, kes seadust teadlikult eiravad ja kes oma käitumisega ka hilisemaid võimalikke komplikatsioone oskuslikult eiravad. Ja muidugi on neid, kellel on lihtsalt pohhui.

Mina kuulun esimeste hulka. Mitte et ma mingi eriti alandlik oleks, aga mulle meeldivad mõistlikud seadused. Leian, et seadused on selleks, et elu korraldada. Muidugi on lolle seadusi ja need ei ole eriti mokkamööda, kuid seda enam tundub mõistlik käituda nii, nagu mõistlikud seadused ette nävad.

Seega ei saa aru neist, kes isegi väikesi seadusekesi ja korraldusi eiravad sooviga ilmselt näidata oma musklit.

Olgem ausad, see sinine Ferrari, mis teadupoolest kuulub austatud kirjanikuhärrale, on pinnuks silmas paljudele. Ja kirjanikuhärra teab ka, et see on pinnuks silmas. Kuid ega see ei takista seadust rikkumast. Muskel on suurem kui seadus vist.

See kollane parkimist keelav joon on muide magnetiks ajuhiiglastele, kes oma kallite autodega ilmselt avalikus parklas kriimustuste kartuses manööverdada ei julge. Madissoni kohviku nurk on parkimas näinud nii Ferrarisid, Porsche GT’sid kui Aston Martineid. Neid sportautosid ei vea ära ka ükski ühisteenuste masin. Ilmselt oleks sekeldused liiga suured pärast. Ja kas neid autosid üldse puksiirautole saab lohistada? Põhi käib vastu vist.

Ja nii ma jalutangi neist uhketest autodest mööda muigega - on ikka halenaljakad need tähelepanu ihkavad vipid.

Kas oled kirjutisega nõus?

Ma olen Tallinna silmis mitte keegi!

Kirjutas Merit. Kalendris oli 8 August, 2008

Sattusin minagi palju kirutud ja palju segadusi tekitanud ning palju maksma läinud Tallinna kodulehele. Seda nimelt sissekirjutuse teemadel. Avasin menüülingi “Kellena”, et valida sealt “linnakodanik” (mis minu arust vanasti oli olemas, mäletan seda sellest ajast, kui elaniku parkimiskaardi kohta infot uurisin), aga seda valikut ei olnud. Õigemini - ma ei suutnud end seal kellegagi samastada!

Ettevõtja või maaomanikuna ma sinna lehele ei läinud. Ei otsinud ma sealt ka infot kui lapsevanem, õppur või õpetaja. Noor olen ma küll, aga alalingid - Huvitegevus, Haridus, Sport, Nõu ja abi, Toetused, Erinoorsootöö - ei aidanud mul sissekirjutuse kohta teavet saada. Mittetulundusega ma ei tegele, turist ka ei ole. Vaba aega soovin veeta küll, aga sellega saan ilma Tallinna linna koduleheta hakkama.

Sain oma asja kätte lingi “Mida” alt. Kõik korras. Aga lihtsalt

Kas oled kirjutisega nõus?

Blogi kui armuke

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 3 August, 2008

Oleme mitmest blogist lugenud, kuidas blogipidamist hoitakse oma elukaaslase eest saladuses ning kuidas blogi kirjutamine ja teiste blogide lugemine (st selleks kuluvad tunnid arvuti taga) tekitavad mehe ja naise vahel tülisid ja arusaamatusi.

Meie ei pea seda imelikuks, kui mees küsib naiselt, mida ta teeb õhtuti tundide kaupa arvutis. See ei tähenda automaatselt, et ta kahtlustab teda petmises või et ta ise naist petab. See võib olla lihtsalt huvi, siiras või vähem siiras, aga siiski. Halvemal juhul on see kontakti otsimine muidu nii kaugeks jääva elukaaslasega.

Kõige tobedam on saada seepeale vastus stiilis “ah ma niisama siin…”. Miks ei julgeta öelda mehele, et blogi peetakse? Sest blogis kirutakse meest ja suhteid mehega. Iga väiksema ja suurema arusaamatuse ning sõneluse peale istutakse arvuti taha ja hakatakse klaviatuuri klõbistama. Võõrastele ja vähem võõrastele inimestele, jättes oma elukaaslane kus see ja teine.

Peamine, et mehega ei peaks probleemist sõnagi rääkima! Ägedam on ju lihtsalt halada ja lahmida ainult omapoolset, tihtipeale üliemotsionaalset versiooni. Ja saada kommentaare kaastundlikelt naistelt, kellel ka kodus sama mühakas ja mõistmatu mees on. (Sekka küll ka tavaliselt paar kriitilist kommentaari stiilis “miks te siis üldse koos olete?”).

Pealkiri “blogi kui armuke” võib osutuda ehmatavalt tõepäraseks. On ju blogi antud juhul see, kelle juurde põgenetakse, kelle juurest kaitset otsitakse. Nii et, kes keda petab? Muide, siin on ka variant et petetakse iseend…

Kas oled kirjutisega nõus?