Mul on täna nii hea olla!

Kirjutas Merit. Kalendris oli 30 December, 2008

Käisin täna üle aasta jälle hambaarstil. Nagu eelminegi kord, kartsin ja keeldusin algul suud lahti tegemast. Aga õnneks - nagu eelminegi kord - sain arsti käest kiita ja tulin naerunäoga tagasi koju. Ei leidnud ta midagi, mis vajaks parandamist.

Täna pidin aga oma arstiaega suisa 30 minutit ootama ning selle ajaga jõudsin lapata ka arstikabineti ooteruumis olevaid ajakirju. Tervis Pluss ja Kodutohter peamiselt. Kui ma enne kartsin ka, siis peale ajakirja lugemist hakkasin veel rohkem kartma - miks pean ma arstile oodates lugema traagilist lugu sellest, kuidas 26aastasel kaheksandat kuus lapseootel naisel opereeritakse rinnavähi tõttu üks rind ära?

Ja muidugi kõikide selliste tõsiste ja traagiliste lugude kõrval leiab mustmiljon artiklit selle kohta, kuidas saledaks saada. Seekordses ajakirjas näiteks tutvustati maovähendamise operatsiooni. Ma ei usu, et ma olen ainus, kellele ei meeldi arstide juures käia ja kes ooteruumis tunneb end ebamugavalt ja kartlikult. Miks ei võiks siis lugemiseks pakkuda midagi sellist, mis viiks mõtted mujale? Näiteks Tarkade Klubi kas või. Või mõni naisteajakiri. Või Geo, mis pakub vaatamiseks ka imelisi pilte.

Ajakirjad ajakirjadeks. Mu meele tegid heaks aga hoopis arstile tulnud väikesed põngerjad, kes üksteise järel teatasid “kus see arstitädi nüüd siis on, ma tulin ju tema juurde!” ja “mul on täna nii hea olla!”. Vahva.

Kas oled kirjutisega nõus?

Vanaema, mina siin!

Kirjutas Merit. Kalendris oli 2 December, 2008

Juba pikemat aega on mul tunne, et mu vanaema kuuleb täpselt siis, kui ta tahab kuulda. Ja ei kuule kindlasti siis, kui ma helistan talle näiteks töölt.

Mõnikord olen helistanud oma 87aastasele vanaemale kontorist - ei taha teda õhtul tülitada, sest tean, et pimedaga jääb ta tihtipeale tukastama. Aga siis - tema ei kuule! Kui kodust helistan, kuuleb ideaalselt, aga töölt helistades…

Kes see räägib? Merit! Kes? Merit olen! Ei tea, ei kuule midagi… Merit siin! Ei tea, ehk Merit helistab… Jah, Merit siin. Ei kuule midagi. Tuut-tuut-tuut.  Ja tööl kõik naeravad

Ülivahva äratundmisrõõm valdas mind tormiga bussiga Rakverest Tallinna sõites, kui mu taga istunud noormees täpselt sama läbi elas. Vanaema, ära muretse, ma läksin bussiga Tallinna, kõik on hästi. (Millega?) Bussiga! (Kuskohast?) Rakverest Tallinnasse, vanaema!

Ma tean küll, miks ta igas lauses rõhutas pöördumist vanaema. Sest see annab kõik andeks - eeskätt selle, et ta kõnet oli üle bussi valjusti kuulda. Vanaema puhul võib.

Eile tegi mu vanaema veel ühe toreda nalja. Helistas mulle lauatelefonile ja küsis: kes sina oled. Merit olen. Ja kõik kordus taas

Kas oled kirjutisega nõus?

Millised rinnad ja pepu meestele tegelikult meeldivad?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 6 November, 2008

Mõni aeg tagasi võis Buduaari veebiküljel lugeda üleskutset kõikidele naistele - tulge ja laske anonüümselt pildistada oma rindu, kõhtu ja peput. Selleks, et Buduaar saaks need pildid oma kodulehele üles panna ning siis kommentaare ootama jääma. Ma ei uskunud, et see reaalselt teoks saab. Või vähemalt ei osanud ma ette kujutada, kuidas see “artikkel” vormistatakse. Ja ennäe - siin see nüüd on!

Pildid on üles pandud lihtsalt üksteise järgi - kõht number 1 kuni 8, pepu number 1 kuni 8 ja rinnad number 1 kuni 8. Ja kokku juba üle 130 kommentaari, mis suures osas kriitilised ja sapised.

Miks, miks peaks üks naine seadma Buduaari kutsel sammud fotostuudiosse, et lasta teha seal alastipildid ainsa eesmärgiga need internetti hindamiseks üles riputada. Miks, miks, miks? Astuda sirge selja ja kindla sammuga stuudiosse, koorida end paljaks ja teha pauhti pilt ära - rinnahoidja soonimise randid rindkerel alles näha.

Kas naistele läheb tõesti korda võhivõõraste arvamus? Oodatakse kiitust internetist, kuna seda mujalt ei saa? Või oodataksegi kriitikat, et selle ajel sammud ilukirurgi juurde seada? Ei kujuta ette, mis mõnu need naised saavad nüüd neid kommentaare lugedes.

Natuke tundub, et Buduaar püüab teha Kanal 11 näidatavat telesarja, kus nö tavainimesest tehakse aktimodell. Viidatud saade on vähemalt mõneti arusaadav, kuna eesmärk on panna naised oma keha ilma ilukirurgita armastama. Seejuures on abiks professionaalid. Kuid mida teeb nüüd Buduaar saadetud piltide ja kogutud kommentaaridega?

Buduaari tegutsemine on tegelikult alandav osalejatele endile, kuna veebileht püüab nende paljaste tagumikega ja rindadega lihtsalt endale külastajaid ja seeläbi reklaamiraha. Aktiivne osaleja aga tehakse lolliks.

Või on siis süüdi naised, kes kaasa läksid? 8 pilti on muidugi väga vähe osalejaid ja seega oleks võinud selle üldse maha vaikida. Nüüd on aga Buduaaril kaheksa kergemeelset lugejat, kes ilmselt enam eriti aktiivselt veebilehe tegemistes kaasa ei löö.

Ja üks mõte veel - mida arvavad mehed sellisest tegutsemisest? Arvan, et vähe on neid, kes sellise “kampaania” heaks kiidavad. See on lame ja odav.

Naise keha on üks ütlemata ilus, kuid ilu ei peitu mitte ideaalkujuga rindades (millised need üldse on?), vaid inimeses tervikuna. Kui osalejad lootsid ehk ilusaid seksikaid pilte, siis nüüd said nad anatoomiaõpikusse - pepu nr 1, rinnad nr 8.

Milleks seda vaja on?!

Kas oled kirjutisega nõus?

Sind on raske unustada

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 5 November, 2008

Maanteeameti värske kampaania „Ära unusta helkurit, Sind on raske unustada.” on taas tõstatanud küsimuse, kas (sotsiaal)reklaam võib olla šokeeriv. Mõneti isegi kummalisel kombel küsitakse, kas kõnealune helkurikampaania on eetiline.

Linnas jalutades ja seda reklaami nähes jäin mõttesse. Lause “Sind on raske unustada” jäi kummitama. See tabas hinge ja pani mõtlema lähedastele ja neile, keda enam kahjuks ei ole meie kõrval.

Õhtustes uudistes vaagiti reklaami ja selle eetilisuse üle. See tundus väga kohatu, sest helkurikampaania uudislugu oli kohe kõrvuti looga, kus mõisteti kohut purjus noormehe üle, kes sõitis üle 200 kilomeetrise tunnikiirusega surnuks 3 inimest. Kõik sellised mõttetud ja lollusest sündinud liiklusõnnetused on justkui igapäevased ja eetilised? Ja nüüd šokeerib inimesi helkurikampaania…?

Online´ide kommentaarides on kirjutatud, et helkurireklaam on täiesti vastik. Muidugi on vastik - väga õudne on, kui laps on kaotanud oma ema seetõttu, et ema ei kandnud helkurit. Õudne ei ole aga reklaam ise, vaid see lugu.

Hämmastav on see, et täiskasvanud inimesed ei saa loo sisust aru. Hakatakse lahmima ja kritiseerima, selle asemel, et asi endast läbi lasta, mõelda. Vaadake seda last, kes reklaamis osales - tema sai väga hästi aru, mis looga on tegemist. Ja tema ei hakka reklaami kritiseerima, vaid riputab endale ja oma emale helkuri riiete külge. Tema saab asjast õigesti aru.

Eesti inimene vajab raputamist. Temaga ei saa ei heaga ega hoiatusega. Oleme küll näinud, et palve “palun kanna helkurit, turvavööd ja ära sõida purjus peaga” ei tööta. Miskipärast ei huvita inimesi üldse, mida sa neilt palud. Neid tuleb hirmutada, vajutada hellale kohale, panna mõtlema ja tuletada meelde.

TV3 pöördus kommentaari saamiseks ka Eesti reklaami ühe grand old mani, Harri Egipiti poole, kes samuti kampaania hukka mõistis. Kas tõesti peab reklaam olema ilus ja meelelahutuslik? Jääb mulje, et inimestele on oi kui šokeeriv see, kui laps  riputab helkuri oma ema haual olevale ristile. Aga kui näiteks mingi mees riputaks helkureid paljaste naiste külge? See ei šokeeriks kedagi. Kas see oleks siis õigem ja eetilisem? Kas see muudaks meie elu turvalisemaks?

Reklaam on üks kommunikatsiooni viise. Kommunikatsioon ei pea olema ilus ja sinine, rääkima lilledest ja liblikatest. Kommunikatsioon peab viima sõnumi edasi. Tunnustus selle reklaami eest nii tegijatele kui tellijatele.

Kas oled kirjutisega nõus?

Elupõletajad ja pseudo-vipid - Eesti elu 21. sajandil

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 26 September, 2008

Kui elu Eestis hakkas aastaid tagasi igati euroopalikuks minema, siis nüüd viimasel ajal on tehtud taas suured sammud Ida-Euroopa suunas. Sellise Euroopa, kus maksab bling ja sära. Sellise, kus pole väga palju pistmist kaine mõtlemisega. Ühesõnaga - tõusiklikkus.

Ajal, mil enamik meist tunneb ja kui veel ei tunne, siis kardab päeva, millal majandussurutist tundma hakkab, rajatakse Tallinnasse ridamisi klubisid ja lounge, kus me vaesekesed särada saavad.

Merit rääkis, et Dublinis, mis veel kümmekond aastat tagasi oli Euroopa üks vaesemaid piirkondi, ei ole tänavatel näha mersusid, bemme ja maastureid. Ei, nad pole enam vaesed - nad on ühed rikkamad. Erinevalt meist, kes me oleme nii vaesed, et tagumiku all peab olema BMW X6. Muidu paistaks ju vaesus välja!

Need samad X6′d sõidavad siis kohtadesse nagu Nõmme lounge La Passion, kus plaate mängib DJ Koit Toome ja mille pilet maksab naistele alates 390 kroonist ja meestele alates 790st. Muidugi, hinna sees on tasuta alkohol. Seda me ju vajame, et unustada see, kus ja kuidas tegelikult elame.

Või möödunud nädalal oma pressiteadetega toredalt naerma ajanud uus “luks klubi Oscar”. Seal lubatakse külalistele enneolematult kalleid jooke ja intellektuaalset seltskonda.

Olles klubindusega aastaid tihedalt seotud olnud ja asju ka seestpoolt näinud, ei meenu mulle midagi sellist, mis täna vastu vaatab. Eks muidugi, elu pool aastat tagasi oli tõesti palju rikkalikum kui 4-5 aastat tagasi, ent mis ajast peab hea eluga kaasnema ajuvabadus? Võib-olla see ongi see, mis meid siin Eestis päris eurooplastest eristab.

Viimasel ajal mõtlen üha rohkem, et just meist põhjas osatakse elada. Väga sügava mulje on jätnud norralased, kelle elu on väliselt kõike muud kui glamuurne, kuid kelle hingerahu ja elukvaliteet meie omaga võrrelda ei anna.

Ehk läheb ajuvabadus meilgi üle. Majanduslangus teeb korrektiivid ja inimesed mõistavad, et olulisem on kvaliteetne kodu ja oma tööd tegev viie aasta vanune keskklassi auto kui kurgust alla voolav bling-alkohol ja perse all viimane naftamaardlate kuldklient.

Kas oled kirjutisega nõus?