Jul
03
Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli
3 July, 2009
Antud postitust innustas kirjutama eilses Eesti Päevalehes ilmunud Tallinna tehnikaülikooli professor Rainer Katteli arvamus “Viimane eestlane”, mis tõestas taas - Eestis on väga palju nii-öelda pühasid lehmasid, millest ei tohi rääkida, mille üle ei tohi arutada, mis on justkui ainuõiged. Punkt on lool.
Üheks selliseks pühaks lehmaks on eesti kultuur, millest nagu Rainer Kattel ka kirjutab, oleme loonud muuseumi, kus tohib ainult vaikides käia. Kultuur on koorilaul ja rahvatants, mida tuleb suu ammuli kuulata ja vaadata, õppida õpikust pähe, mida tänaseks suure tõenäosusega surnud helilooja oma viisijupiga öelda tahtis. Peaasi, et ise mõtlema ei hakkaks ega enda jaoks mingit omanäolist tõlgendust ei leiaks.
See, kas kultuuri alla läheb mingit muud tüüpi muusika, DJ-d või näiteks originaalne CD-plaadi kaanekujundus, on üldlevinud arvamuse järgi kahtlane. Kui ikka rahvariideid pole, siis ei tundu ka kultuuri olevat.
Sama lugu on spordiga. Eestis on sport suusatamine. Vot sealt tuleb meile medaleid! Aga kui Eesti võrkpallimeeskond pääseb edasi MM-valikturniirile, ent sinna minekuks pole piisavalt raha, siis see pole justkui kellegi mure. Mis sport see võrkpall ikka on? Kui paljud eestlased teavad, et just Tallinnas asub Rahvusvahelise Indiaca Assotsiatsiooni peakorter. Ja seda juba 2000. aastast. Või kes oskab nimetada eesti parimaid kabetajaid. Ja kas teate, et Tallinnas asub ka Euroopa Kabeföderatsiooni peakontor.
Kui mõtleme, mis on meie jaoks kultuur, siis see on alati seotud ajaga, mil elame, ja ruumi ehk kohaga, kus elame. Lisaks sellele ajaloo pärand, mis kandub vanemate kaudu edasi. Kuid ehk just selles viimases oleme liiga kinni ja tähtsustame vähem tänast päeva? Ehk peaks kultuur olema midagi, mis käib samuti ajaga kaasas. See, mis oli eile kultuur, ei pruugi seda olla täna. Ja see, mis täna ei ole, võib homme kultuuriks saada.
Loomulikult on asju, mis on alati kultuur, mida peab hoidma ja väärtustama. Keel, kombed, traditsioonid - kuid ka need peavad ajaga kaasas käima. Kui me kardame eesti keele kadumist või liigset muutumist, kas siis on kasulikum panna see muuseumisse? Või oleks seda mõttekam teadlikult arendada-suunata ja hoida seda muuseumisse kopetama sattumast? Isegi siis, kui see areng ei ole ehk kõige “kultuurisõbralikum”? Kultuur pole mitte kultuur ise, vaid väärtushinnangud, mida kanname.
Mõnes mõttes on jää ehk liikuma hakanud. Rahvuspapud ja teised rahvussümboolikaga tooted on viimase aastaga väga jõuliselt esile tunginud ja nii viinud osa kultuurist laiatarbekaubandusse.
Mõnusa arengu on läbi teinud ka meie üks pühamaid kultuurikandjaid - laulupidu. Ka see on leidnud kuldse kesktee kaasaegsuse ja ajaloolise kultuuri vahel. Laulupeol näeme 
Kas oled kirjutisega nõus?
Jun
06
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
6 June, 2009
Elu24 vahendab Naistelehe artiklit, kust selgub, et Ansipite pere pole majanduskriisist tingituna pidanud veel oma tarbimisharjumusi muutma.
Kirjatükk ise positiivne ja selles suhtes õige aga….
Mind hämmastab meie avaliku elu tegelaste uskumatult madal tase suhtlemises. Eksitakse isegi kõige elementaarsemate asjade vastu. Olukorras, kus iga inimene ootab hingevärinal iga päev uudiseid uutest kärbetest, ei ole mõtet riigiladvikul öelda, et neil on kõik hästi ja ei häbene seda ka öelda. Hoiaks siis suu vähemalt kinni…
Positiivsusele kutsuv artikkel mõjub hoopis vastupidiselt, tekitades pettumust ja viha. Kui meie keskmine palk langeb, siis on väike lohutus, et valitsuse liikmed elavad oma mitmekümne tuhande kroonise palgaga kenasti ära. Ma elaks ka ausalt öelda…
Kas oled kirjutisega nõus?
Apr
23
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
23 April, 2009
Kunagi, 20-30 aasta pärast vaadatakse 2008-2010 kriisile tagasi ja ühe võibolla väikese, aga mitte väheolulise põhjusena käsitletakse ka meedia rolli majanduskriisis.meedia süvendab kriisi
Seekordne kriis, mis minu jaoks on ühtlasi esimene, on väga erinev eelmistest kriisidest just meedia positsiooni tõttu. Interneti ja informatsiooni roll pole kunagi olnud nii suur ja mõjukas kui nüüd. Ja hiljem vaadatakse sellele tagasi ning küsitakse - kas meedia käitus õigesti? Kas meedia kiirendas kriisist välja tulemist? Süvendas seda? Või oli see roll marginaalne?
Täna, keset seda kriisi kirjutades, usun eelviimast varianti - meedia süvendab kriisi.
Kuigi majandus on enamjaolt arvude mäng, näitab tekkinud kriis ka majanduse emotsionaalsemat poolt. Uskumatult suur osa majandusest tugineb just emotsioonidel ja usaldusel ehk teisisõnu inimlikkusel. Seda kriisi on ka usalduskriisiks nimetatud. Ja põhjusega.
Usaldus põhineb aga informatsioonil.
Järgnevat lugedes palun lugejal arvestada, et töötan ajalehes Postimees, kuid nagu siin blogis ikka, esindan oma isiklikke seisukohti, olgu need nii amatöörlikud kui on.
Kohati ma soovin, et ma ei peaks meediat tarbima. Tahaksin teha nii, nagu mitmed mu tuttavad on teinud, püüdes end infovoogudest välja lülitada. Lihtsalt ainuüksi sellepärast, et nad ei ole massohistid.
Nagu märgitud, on majanduskriis usalduskriis. Ettevõtete omavaheline suhtlemine ja koostöö tugineb usaldusel, mille tekkes või kadumises mängib väga olulist rolli üldine foon. Üldist fooni kujundab aga meedia, mis toidab meid igapäev tohutu hulga informatsiooniga. Olukorras, kus uudiste edastamise kiirus näib olevat muutunud analüüsist olulisemaks, ei jää tarbijal muud üle kui analüüsid oma peas ellu viia. Kuid enamik meid pole võimelised majanduse keerdkäike analüüsima. Tulemus on see, et on tohutu hulk informatsiooni, millega me tegelikult midagi peale hakata ei oska. Teame vaid üht, seda mida teatavad pealkirjad - olukord on tohutult halb.
Täna teatas keskpank oma uutest prognoosidest. Kõik meediaväljaanded pealkirjastasid selle prognoosi oodatava või musta stsenaariumi (SKP langus vastavalt -12% või -15%). Mitte keegi ei pidanud pealkirjavääriliseks ilusamat prognoosi ehk -8%. Väita nüüd, et meedia peegeldab reaalsust on veidike kohatu, kuna ka -8% on sama reaalne prognoos nagu -15%… Kas pudel on pool täis või pool tühi?
See on vaid üks näide, ülejäänut teate ju isegi. Positiivsed (majandus)uudised ei ole uudisväärtuslikud. Jah, neid on, heal juhul veergudes. Ja neid peab ise aktiivselt otsima. Esikaanel need vastu ei vaata.
Sellises olukorras on loomulik, et inimesel hakkab paha. Ta ei taha enam. Tal on kopp ees nii majandusest, klientidest, partneritest kui ka, jah - meediast endast. Ta hakkab ennast sulgema just nii nagu mitmed mu sõbrad on sulgenud ennast meedia eest. Alust mingi usalduse tekkeks või hoidmiseks lihtsalt ei ole.… sest lihtsalt
on
paha olla!
See mõjutab ka otseselt äritegevust. Käibed kukuvad, olemasolevat raha ei soovita ringlusesse panna, sest lihtsalt on paha olla!
See ei puuduta ainult ettevõtjaid. Minul näiteks on nii paha olla, et ma ei taha poest enam midagi osta. Ja kui nii mõtlevad paljud, siis on jaekaubanduse langus vältimatu. Ja nüüd on juba ka kaupmehel paha olla.
Mida siis teha? Hakata sinisilmselt ilusat juttu ajama? Äkki polekski see nii hull mõte - raske aeg nõuab meeleheitlikku tegevust. Kuid vast veel õigem oleks, kui meedia mõistaks oma rolli käitumiste kujundajana. Meedia ei ole pelgalt valvekoer, mis peegeldab ja juhib tähelepanu. Meediat tarbivad inimesed teevad otsuseid loetu-nähtu-kuuldu põhjal ja tegutsevad nii, nagu näib õige.
Majandus hakkab kosuma siis, kui sellest rääkijad hakkavad majandusele endale heledama pilguga vaatama. Nii tobe ja väike kui see detail ka ei ole, siis ma tundsid rõõmu, kui pangad teatasid kasumitest. Ükskõik, kas nad on siin või ookeani taga.
Nii hea meelega loeksin homme mõnest lehest suurt artiklit tundmatust Eesti väikefirmast, kes kasvatas eksporti. Mis siis, et ainult paar protsenti. Kuid mina oma väikeses peakeses mõtleksin, et näe - on midagi head. On võimalik! Ja ka minul on võimalik!
Enne ei lähe midagi paremaks, kui häälekas vähemus (keda ajakirjanikud, analüütikud tegelikult on) ei hakka positiivset otsima. Tean, sellel teemal võiks lõputult diskuteerida, kuid see on minu arvamus ja tänu meie väiksele (ent meeldivalt populaarsele) blogile sai see välja öeldud. Natukenegi lootusandvamat nooti!
Kas oled kirjutisega nõus?
Apr
13
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
13 April, 2009
Skype on arvutis täitsa olemas, panen käima ka ja ei kavatse maha võtta. Kuid kui palju võib Skype’ist rääkida? Rääkida juskui maailma parimast leiutisest mis Eesti üleilmselt tuntuks teeb.
Mõni aeg tagasi otsiti aktiivselt Eesti Nokiat. See ongi see? Jube kahju kui oleks. Et oleme oma seikluste-otsingutega lõpuni jõudnud.
Travel Channel näitas eile saadet Stockholmist. Seda vaadates hakkas omamoodi kurb sellest, kuidas meie siin elame. Iga teine Stockholmi elanik kuulub spordiklubisse. Stockholmi pargid on täis terveid eluviise harrastavaid rootslasi. Nö. avalikud trennid parkides toovad kohale kuni 500 “võimlejat” kes muusika saatel end mõnusalt vormis hoiavad.
Või võtame Rootsi disani. Lihtne ja funktsionaalne. Volvo võib ju olla igav aga ta on täpselt see mida on vaja. IKEA mööbel on ikooni staatuses.
Eesti võib oma Nokiat edasi otsida kuid seni kuni tegemist on tootega, teenusega - ekspordiartikliga, siis seni meist suuremat asja ei saa.
Eesti Nokiaks peaks olema hoopis oskus tõsta meie elukvaliteeti, hüppeliselt. Ja kiiresti. Seda ei tee toodetega. Seda teeb ainult siis, kui me kõik uuesti sõbraks saaks.
Kas oled kirjutisega nõus?
Apr
08
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
8 April, 2009
Tänases Eesti Päevalehes on oma mõtted Minu Eesti algatuse kohta pannud kirja Artur Talvik. Näib, nagu oleks keegi kuulanud minu ja Meriti õhtusi mõttevahetusi teemal, mida Rainer Nõlvak õieti teeb.
Artur Talviku mõtted on just täpselt need, mis ka meil tekkinud. Nii möödunudaastane Teeme Ära kui ka seekordne mõttetalgute idee on kahtlemata väga vajalik ja üllas, kuid ometi tundub, et kõik ei klapi. Esmane õhin ja soov asju teha asendub mõne hetke pärast küsimustega ja sooviga kõik tükid suureks pildiks kokku panna.
Nädalavahetuse üks põhilisi teemasi oligi Teeme Ära prügi vedelemine siiani. Enne uute talgute tegemist võiks ju eelmise kõntsa kokku korjata, kuid see vist polnud päris eesmärk. Oluline on edasi liikuda, järgmine kõrgus vallutada. Ka üllaid asju saab teha põhimõttel ” pärast tulgu või veeuputus”. On vägagi imelik, et kampaania jäätmekäitleja Utileek sai tööde eest 100% ettemaksu ja on nüüd maksuvõlglane ja mõningatel andmetel ka pankrotiohus.
Omajagu on spekuleeritud, et Nõlvak on sisenemas poliitikasse. Tema positsioonis oleks seda juba rumal mitte teha. Ja pinnas uue partei loomiseks on ka enneolematult soodne. See käik on isegi kavalam kui suurmeister Edgar Savisaare sahmerdused.
Minust on väga ebaeetiline kritiseerida kodanikualgatust, mille eesmärgiks on Eesti paremaks muuta. Isegi kui üks hea idee realiseerub, on ettevõtmine läinud asja ette. Kuid ometi tundub sellel lool ka teine pool olema. See, mis pole enam nii siiras kui eemalt paistma peaks.
Kas oled kirjutisega nõus?
