Kogu tõde depressiivsetest väikelinnadest

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 2 July, 2008

Esiteks faktid selgeks - ma pole väikelinnast ja seega pole siin mingit tõde. On vaid eemaltvaataja mõtted seoses selle populaarse laulu ja reageeringutega. Teiseks - tegemist on geniaalse lauluga. Ja mitte ainult geniaalse vaid ka paganama hea lauluga.

Mu maaeluga kursis töökaaslane ütles, et see lugu tabab naelapead. See, et blogides loole nii valusalt reageeritakse, kinnitab seda. Ka lehed kirjutavad, et kõik väikelinna inimesed on nüüd veelgi suuremas depressioonis ja teine Eesti on nende üle irvitamas.

Mina olen pärit väikelinnast. Ma ise ei pea Rakveret nüüd nii väikeseks, aga tõenäoliselt võib teda siiski väikelinnaks nimetada. Kas just depressiivseks, seda minu arust mitte. Kuigi, loos välja toodud kirjeldusele vastab linnake kohati tõepoolest.

Fenomenaalselt pidasid väikesed (keldri)poed suurte poekettidega konkureerides suhteliselt kaua vastu. Neid ikka jagus, kusjuures vist nii mõnigi on siiani avatud. Kõrgemad hinnad on neis samuti, see on tõsi. Aga see ei ole mitte ainult väikelinna probleem - minu enda tänaval Tallinna kesklinnas asub samuti üks väike nurgapoeke. Valik on olematu - hea kui mahlariiulil on kolm pakki mahla (mitte 3 erinevat sorti, vaid reaalselt 3 pakki, tihtipeale sama sorti), mille saad siis 20 krooni eest osta. See selleks.

Seal tõesti kõiki tunned hästi nimepidi - kui mitte isiklikult inimest ennast, siis ikka tema venda-õde, seda, kellega ta nüüd käib või enne käis. Kasutatud bemar aitab samuti - ah see on ju see, kes selle punase autoga sõidab, jajaa. Auto on (oli) staatuse ja tutvuse sümbol - nii mõnigi arvab neis väikelinnades, et kui ta teab kellegi autot, siis tunneb ta ka inimest ennast.

Meile mõlemale meeldib see lugu, see on mõnusalt irooniline. Jah, olen väikelinnast, nii mõnelegi depressiivsest linnast. Aga minu arust sõltub see rohkem inimesest endast kui linnast. Ka väikses külakoolis võib vabalt geeniuseks saada. Ka suurlinnas võib ainus meelelahutus olla meeleheide, kui inimene ise sinna triivib. Kui ise aktiivne olla, on need "depressiivsed Eesti väikelinnad" superkihvtid väiksemad kohad, kuhu mõni suvepäev ennast korra unustada.

Kas oled kirjutisega nõus?

Me oleme koos

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 27 June, 2008

Blogides räägitakse väga tihti suhetest enda ja kaaslase vahel. Kurdetakse tagantselja, võibolla diskuteeritakse avalikult oma suhteprobleemide üle. Neid on kahju lugeda. Kirjutatakse sellest, kuidas ollakse koos teise inimesega, kuid omavahel ei räägita ega tehta koos midagi. Äärmisel juhul suheldakse teine teisest toast MSNi kaudu. Ollakse koos, et lihtsalt mitte üksi olla.

Me ärkame koos, Merit veidike varem, mina mõnikümmend minutit hiljem. Istudes voodil küsib ta, mida selga panna. Minu soovitus, mis tihti on küll täpselt ilmale (ja mis seal salata, ka minu tujule) vastav, ei pruugi läbi minna. Seetõttu olen hakanud meelega soovitama muid riideid

Tööle sõidame koos, kesklinnas töötamise rõõmud. Üks auto jääb alati koju, sest ummikus on kahekesi palju toredam istuda kui eri autodes. Bensiinisääst on muide samuti tuntav.

Kuigi töötame erinevates firmades, on meie tööala põgusalt teatavatel tingimustel kattuv. Seetõttu mõistame teineteise igapäevaseid tegevusi ja  aitame teineteist MSN’is. Ikka selleks, et me mõlema tulemused tööl oleks võimalikult head.

Lõunal käime koos. See nõuab oma osa rahakotist, kuid on väärt kordades enam. Tunnike meeldivat lõõgastust, parimat seltskonda ja häid toite. Meid juba veidike teatakse. Basiilikusse astudes on teenindajal alati kirsimahl ühe jääkuubikuga valmis, vormipizza ka ahju minemas.
Lounge kaheksas teati, et Carbonara on meie lemmik. Kuid hind, olgem mõistlik, ei ole sobiv. Kahju, aga meid te enam eriti tihti ei näe.

Koju ka koos. Üks meist ummikutega hajurnud, teine mitte nii väga.

Poes käime ka koos. Olgu see kindel jalutuskäik kartuli järele või uitamine suuremas kaubanduskeskuses. Üks saadab teise riietega proovikabiini. Mida osta, mida jätta? Kas sulle need kingad meeldivad? Mis seeliku ma ostan?

Köögis toimetamine on üks meie põhiteguvusi õhtul. Õhinal ootame uue köögi valmimist, valmimist ootavate roogade nimekiri on oi kui pikk.

Jalgpalli vaatame ka. Vahel Eesti kanalitelt, vahel Soomest. Viimasel juhul püüan Meritile tõlkida, mida õhinas soomlased räägivad. Selgitan (ja imestan), miks eestikeelne sõna "standardolukord" tähendab sama asja mis soomekeelne "erikoistilanne".

Mõni film, "Friends" Kanal11st. Või arutelud tubakaaktsiisi ja ekspordipiirangute üle. Jututeemadest ei tule kunagi puudu.

Ja magama lähme alati koos. Alati.

Öeldakse, et koos elamine on partnerlus. Meie oleme meeskond. Tugevamat meeskonda olla ei saa. See on koos tegemise ja olemise rõõm. Teeme ükskõik mida, olgu selleks seinte pahteldamine või vana mööbli lõhkumine. Olgu selleks sibula lõikamine või jalgpalli vaatamine.

Oleme õnnelikud.

Kas oled kirjutisega nõus?

Naised petavad, ehk rohkemgi kui mehed?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 10 June, 2008

Esmalt uudis sellest, et jalgpall viib meestelt igasuguse seksiisu. Uuringud näitavat, et jalgpalliturniiride ajal kaob meestel isu seksi kui rutiinse tegevuse vastu ja eelistatakse vaadata kiirelt muutuvate olukordadega jalgpalli. (Kuigi, näiteks Prantsusmaa-Rumeeni mängus ei muutunud küll mitte miski kiirelt.)

Et igavust leevendada, soovitas artikli toimetaja Anu Saagim naistel vallatule reisile soojale maale minna. Mida kujutab endast vallatu reis…? Soe maa, vallatult vähe riideid? Soe maa, jahutavad alkoholikokteilid? Soe maa, tõmmud võõrad mehed? Või olen mina rikutud mõtlemisega?

Samal ajal oli Kanal 11 eetris kordus(?)saade, kus Krista Lensin teatas bravuurikalt ja naerulsui - mehed, teil pole õrna aimugi, mida teie naised teevad. Lisaks: mehed, kui teie oma naist ei peta, siis petab naine teid niikuinii.

Kui siiani on naiste- ja üldine meelelahutusmeedia kirjutanud ja rääkinud naistest kui vaesekestest, keda mehed petavad kas mõni kord juhuslikult või suisa pidevalt armukest pidades, siis nüüd kutsub meedia naisi keelatud rajale astuma.

Milles siis asi? Kui mehed tõesti muudkui oma naisi petavad, siis kas naised peaksid nüüd sama relvaga neile vastama, olgu seda siis kodumaal või põrutama soojale maale "sõbrannadega shoppama". Või ongi nüüd siis kõik lõpuks hästi - mehed petavad, naised petavad, elame õnnelikult edasi? Või on see petmise teema ülepaisutatud…?

Kas ja kes petab?

Kas oled kirjutisega nõus?

Jutusaated: “rinnad” ja mõlemasoolised

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 18 April, 2008

Uus telekanal Kanal 11 on toonud siinsele televaatajale hulga uusi talkshows’id. Latt seati kõrgele - televaatajale pakutakse maailma absoluutsesse tippu kuuluvat Oprah saadet kõrvuti Kanal 2 (või 11, kuidas soovite) oma toodangut. Võrdlus tekib tahest tahtmata.

Oprah on maailma tipp, mida on huvitav jälgida. Saade on hästi liigendatud, süüvib erinevatesse teemadesse ja tegeleb otse probleemi endaga. Saatejuht ja külaline arendavad vestlust. Aga mis toimub saates "Õhtusöök kahele"? Küsimus, vastus; teine küsimus, teine vastus; kolmas küsimus ja kolmas vastus. Dialoog? Oh ei!

Isegi kui külaline vastab huvitavalt, ei vaevu saatejuht süvenema. Tundub, et nende eesmärk on saada ainult üks sensatsiooniline lause, millega saadet reklaamida ja see ongi kõik. Näitena võib tuua Katarina Padari ülestunnistuse, et lastekodus meeskasvatajad käperdasid lapsi.

Millest on tingitud, et Eestis pole häid talkshows’id? Ei taha öelda, aga ütlen ikka - näib, et taustatööd Eestis ei tehta. Isegi kui tehakse saadet, ei süveneta probleemi ega inimesse. Inimene võetakse ette ja hakatakse rääkima mingist asjast, mida juba enne tema kohta teatakse.

Lisaks ei ole meil eriti tõelisi persoone, kellega teha tunnine sisutihe talkshow. Eestis teavad kõigist kõike. Keda sa enam uurid, kui inimesed on niigi meedia poolt läbi näritud. Ja talkshow tavalise inimesega vaevalt et vaatajanumbreid kogub.

Näib, et Eetis ei saa ka matkida Oprah saate trumpi - võtta aluseks konkreetne probleem ning kutsuda inimesed sellest rääkima. Oprah saates  avavad ennast näiteks külalised, kellel on nii naise kui mehe suguelundid. Seda tõsiselt, ilma valehäbi ja itsitamiseta. Seevastu Katarina Padar saates "Õhtusöök kahele" ei julgenud välja öelda sõna "rinnad", vaid rääkis neist ümber nurga kui "need olevused mis mulle ette kasvasid".

Mis tegelikult ilmestabki erinevust meie ja välismaiste saadete vahel - kui maailma tippsaated tegelevad probleemidega läbi inimeste, siis meil püütakse juba kõigile teada persoonist veel ühte ainsamat probleemi välja meelitada. Põhimõtteline erinevus talkshowdes.

Kas oled kirjutisega nõus?

Ära blogi ennast surnuks

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 14 April, 2008

New York Timesis ilmus hiljuti alarmeeriv artikkel professionaalsetest blogijatest. Nimelt on lühikese aja jooksul siit ilmast lahkunud kaks tuntud blogijat. Surma põhjuseks peetakse ületöötamist. Professionaalsed blogijad, kes teenivad raha avaldatud artiklite arvu järgi, kurdavad kaalukaotuse või -tõusu, unehäirete ja kurnatuse üle.

Kodus töötamine tähendab 24-tunnist valmisolekut, töökabinet pole varustatud mitte ühe sülearvutiga, vaid kolme-nelja helendava ekraaniga. Ja kõik selleks, et olla konkureerivast blogijast kiirem ja napsata honorar endale.

Kahe tuntud blogija surm ei ole veel epideemia, kuid probleem on olemas. Tech­Crunchi asutaja Michael Arrington on kolme aastaga võtnud juurde pea 15 kg ja kannatab pidevalt unehäirete all. Seda aitavad vast leevendada miljonitesse ulatuvad reklaamimüügitulud.

Eestlastele võivad mõjuda ahvatlevalt suurte blogide autorid, kes teenivad aastas 30 000 – 70 000 dollarit. Kuid et nii palju teenida, peab kirjutama väga palju.

Keegi ei tea, kui palju on maailmas professionaalseid blogijaid. Kuigi ei meenu ühtegi tuntud kohaliku professionaalset blogijat, on nii mõnigi oma ajaveebis selle võimaluse üle arutlenud. Enne kui otsustada mõelgem, kas tasub kodu muuta töökohaks.

Kas oled kirjutisega nõus?