Meedia peksab maaslamajat

Kunagi, 20-30 aasta pärast vaadatakse 2008-2010 kriisile tagasi ja ühe võibolla väikese, aga mitte väheolulise põhjusena käsitletakse ka meedia rolli majanduskriisis.meedia süvendab kriisi

Seekordne kriis, mis minu jaoks on ühtlasi esimene, on väga erinev eelmistest kriisidest just meedia positsiooni tõttu. Interneti ja informatsiooni roll pole kunagi olnud nii suur ja mõjukas kui nüüd. Ja hiljem vaadatakse sellele tagasi ning küsitakse - kas meedia käitus õigesti? Kas meedia kiirendas kriisist välja tulemist? Süvendas seda? Või oli see roll marginaalne?

Täna, keset seda kriisi kirjutades, usun eelviimast varianti - meedia süvendab kriisi.

Kuigi majandus on enamjaolt arvude mäng, näitab tekkinud kriis ka majanduse emotsionaalsemat poolt. Uskumatult suur osa majandusest tugineb just emotsioonidel ja usaldusel ehk teisisõnu inimlikkusel. Seda kriisi on ka usalduskriisiks nimetatud. Ja põhjusega.

Usaldus põhineb aga informatsioonil.

Järgnevat lugedes palun lugejal arvestada, et töötan ajalehes Postimees, kuid nagu siin blogis ikka, esindan oma isiklikke seisukohti, olgu need nii amatöörlikud kui on.

Kohati ma soovin, et ma ei peaks meediat tarbima. Tahaksin teha nii, nagu mitmed mu tuttavad on teinud, püüdes end infovoogudest välja lülitada. Lihtsalt ainuüksi sellepärast, et nad ei ole massohistid.

Nagu märgitud, on majanduskriis usalduskriis. Ettevõtete omavaheline suhtlemine ja koostöö tugineb usaldusel, mille tekkes või kadumises mängib väga olulist rolli üldine foon. Üldist fooni kujundab aga meedia, mis toidab meid igapäev tohutu hulga informatsiooniga. Olukorras, kus uudiste edastamise kiirus näib olevat muutunud analüüsist olulisemaks, ei jää tarbijal muud üle kui analüüsid oma peas ellu viia. Kuid enamik meid pole võimelised majanduse keerdkäike analüüsima. Tulemus on see, et on tohutu hulk informatsiooni, millega me tegelikult midagi peale hakata ei oska. Teame vaid üht, seda mida teatavad pealkirjad - olukord on tohutult halb.

Täna teatas keskpank oma uutest prognoosidest. Kõik meediaväljaanded pealkirjastasid selle prognoosi oodatava või musta stsenaariumi (SKP langus vastavalt -12% või -15%). Mitte keegi ei pidanud pealkirjavääriliseks ilusamat prognoosi ehk -8%. Väita nüüd, et meedia peegeldab reaalsust on veidike kohatu, kuna ka -8% on sama reaalne prognoos nagu -15%... Kas pudel on pool täis või pool tühi?

See on vaid üks näide, ülejäänut teate ju isegi. Positiivsed (majandus)uudised ei ole uudisväärtuslikud. Jah, neid on, heal juhul veergudes. Ja neid peab ise aktiivselt otsima. Esikaanel need vastu ei vaata.

Sellises olukorras on loomulik, et inimesel hakkab paha. Ta ei taha enam. Tal on kopp ees nii majandusest, klientidest, partneritest kui ka, jah - meediast endast. Ta hakkab ennast sulgema just nii nagu mitmed mu sõbrad on sulgenud ennast meedia eest. Alust mingi usalduse tekkeks või hoidmiseks lihtsalt ei ole.... sest lihtsalt
on
paha olla!

See mõjutab ka otseselt äritegevust. Käibed kukuvad, olemasolevat raha ei soovita ringlusesse panna, sest lihtsalt on paha olla!

See ei puuduta ainult ettevõtjaid. Minul näiteks on nii paha olla, et ma ei taha poest enam midagi osta. Ja kui nii mõtlevad paljud, siis on jaekaubanduse langus vältimatu. Ja nüüd on juba ka kaupmehel paha olla.

Mida siis teha? Hakata sinisilmselt ilusat juttu ajama? Äkki polekski see nii hull mõte - raske aeg nõuab meeleheitlikku tegevust. Kuid vast veel õigem oleks, kui meedia mõistaks oma rolli käitumiste kujundajana. Meedia ei ole pelgalt valvekoer, mis peegeldab ja juhib tähelepanu. Meediat tarbivad inimesed teevad otsuseid loetu-nähtu-kuuldu põhjal ja tegutsevad nii, nagu näib õige.

Majandus hakkab kosuma siis, kui sellest rääkijad hakkavad majandusele endale heledama pilguga vaatama. Nii tobe ja väike kui see detail ka ei ole, siis ma tundsid rõõmu, kui pangad teatasid kasumitest. Ükskõik, kas nad on siin või ookeani taga.

Nii hea meelega loeksin homme mõnest lehest suurt artiklit tundmatust Eesti väikefirmast, kes kasvatas eksporti. Mis siis, et ainult paar protsenti. Kuid mina oma väikeses peakeses mõtleksin, et näe - on midagi head. On võimalik! Ja ka minul on võimalik!

Enne ei lähe midagi paremaks, kui häälekas vähemus (keda ajakirjanikud, analüütikud tegelikult on) ei hakka positiivset otsima. Tean, sellel teemal võiks lõputult diskuteerida, kuid see on minu arvamus ja tänu meie väiksele (ent meeldivalt populaarsele) blogile sai see välja öeldud. Natukenegi lootusandvamat nooti!