Tutimütsiga piibumees autoroolis

Kirjutas Merit. Kalendris oli 23 January, 2008

Esmaspäevasest Postimehest võis lugeda, et Krista Lensin on politseile vahele jäänud hetkel, kui ta üritas autoroolis päevitusriideid pesu vastu vahetada. Nii paljastavaid hetki ei ole ise õnneks juhtunud pealt nägema, küll aga on liikluses kohatud teisigi, kes sirge maanteesõidu veidigi naerusemaks muudavad.

Hästi toredad on need, kes nullkraadise välistemperatuuriga lahtise kabrioletiga sõidavad. Endal tutimüts peas. Mis sa ikka teed, kui on kabrio, tuleb selle olemasolu õigustada. Ja nagu öeldakse, ei ole halba ilma, on vale riietus.

Viimasel pühapäeval juhtusin valgusfoori taga seisma ühe ilusa tumendatud klaasidega BMW kõrvale. Roolis olnud noormees, müts peas, ei tegelenud mitte eeskätt sõitmisega, vaid hoopis üritas tubakat piipu toppida! Kahjuks ei näinud ma, kui edukalt tal see õnnestust, roheline tuli süttis liiga vara.

Omamoodi toredad on ka need, kes muidu sõidavad kiirusega 85 km/h, aga kui sina hakkad neist sujuvalt 90-ga mööda minema, ei lase nad sel juhtuda ja vajutavad tugevalt gaasipedaali. Las minna, ongi hea ju, nüüd on mul tee eest tühi. Muigama paneb aga see, kui 5 km pärast on seesama auto politsei poolt kinni peetud. Vilkurid peaaegu sama efektsed kui autojuhi ennistine gaasivajutus. Kas ma peaksin end sel hetkel tundma kihutamisele ärgitajana?

Ja siis need vahtralehega tegelased, kes muidu normaalkiirust ületavad, aga niipea kui politseid näevad, kahandavad maanteel 50ni.

Hmm, mis siis veel. Muidugi need rändurid, kelle iga sõit tundub olevat ümbermaailmareis. Auto on äärest ääreni inimesi ja asju täis topitud. Autojuhil puudub vaade läbi tagaklaasi. Küll aga on see auto taga sõitjal - tavaliselt on seal tekid, padjad, pakid WC-paberi rullidest (kolm kahe hinnaga?) ja muud põnevat. 

Kas oled kirjutisega nõus?

Tallinna suvalised parkimistrahvid

Kirjutas Merit. Kalendris oli 21 December, 2007

Tundub, et Tallinnas määratakse parkimistrahve kohati täiesti suvaliselt. Küll ära maksad. Ja isegi, kui sul on õigus, siis kui paljud viitsivad trahvi vaidlustada? Ja isegi kui viitsitakse vaidlustada, siis kas ka kaks kuud pidevalt linnale meelde tuletada, et tahaksid raha tagasi?

Ma olen kaks kuud oodanud, et seda postitust kirjutada. Siiani aga ei tihanud, kuna ei teadnud, millal ja kuidas asi täpselt lõppeb. Täna aga on see päev!

Elan kesklinnas, tasulisel parkimisalal, mul on auto esiklaasil elaniku parkimise aastakaart. Nii oli ka 19. oktoobril, kui mu autole maja ees parkimistrahv määrati. Asjaolude lühikirjeldus - parkimine tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata. Vaidlustameeee!

Vaidlustada saab kõige lihtsamalt internetis www.yhisteenused.ee aadressil. Internet küll, aga minu kontaktina küsitakse postiaadressi. Järelikult pean mingi kirja posti teel neilt saama.

Vaidlustamiseks on aega 30 päeva, trahv tuleb aga tasuda 14 päeva jooksul. Niisiis kannan 480 krooni neile ja jään nende vastust mu vaidlustusele ootama. Ootan, ootan. Ei midagi. Helistan - kuulen, et trahv on tühistatud ja mulle tuleb koju selle kohta kirjalik dokument. Ootan. Tulebki. "Tallinna Transpordiameti märgukirjade ja selgitustaotluste ning vaiete läbivaatamise komisjon, vaadanud läbi Teie avalduse, otsustas, et nimetatud asjaolud on piisavad Teie avalduse rahuldamiseks. Viivistasu 480 krooni ei pea tasuma." Hilja juba, see on tasutud!

Kui trahv on tühistatud, aga selle eest on vahepeal makstud, siis see rahasumma kantakse mulle tagasi? Oleks loogiline? Ootan, ei midagi. Helistan. Selgub, et pean tegema avalduse, kui ma tõesti raha tagasi tahan saada. Kirjutama, mis alusel tahan, kuhu kontole jne. Saadan avalduse 19. novembril. Jään raha ootama. Kahe nädala pärast helistades kuulen, et komisjon koguneb kord kuus, novembrikuu on kogunetud ja nüüd pean ootama detsembri miitingut. Ootan. Helistan detsembri algul. Saan teada, et dokumendid on saadetud raamatupidamisse - saan raha nädala jooksul. Ja täna on see päev! Kaks kuud ja kaks päeva peale trahvi määramist.

Nüüd tagantjärele öeldes oli täitsa põnev - vaadata, kuidas nädalad ja kuud mööduvad, ja näha, et linnaametites asjad ei liigu. Sest Tallinna Transpordiameti märgukirjade ja selgitustaotluste ning vaiete läbivaatamise komisjon (nii armas nimi, kas pole!) koguneb kord kuus. Hea et niigi tihti.

Ma juba kujutan ette, kuidas mu avaldused teosammul ühest kabinetist teise liiguvad, jäädes lauanurgale omasuguste sekka tulevikku ootama.

Huvitav, milline kokkulepe on linnal ja Ühisteenustel, et määratakse suvalisi trahve ja tagasimaksmised tehakse nii keerulisteks?

Kas oled kirjutisega nõus?

Tähelepanu. Valmis olla. Varbad!

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 19 November, 2007

Tallinnas, sarnaselt teistele maailma suurlinnadele, on jõudsalt arenemas uus spordiala. Tegemist on kogukonna siseselt vaikimisi areneva spordialaga, millel ei ole otseseid reegleid. Raamistiku loob liikluseeskiri, mis ei luba punase tulega teed ületada. Küll aga rohelisega!

Nii ootavad sportlased lähet jälgides foori sama pingsalt kui vormelipiloodid. Silma nurgast vaadatakse üle ka vastased ja vajadusel parandatakse oma stardiasendit. Joonele lähemale!

Ei ole harvad juhud kui tipptaset püüdvad sportlased on niivõrd adrenaliini täis, et sekundi murdosaga ollakse valmis rajale sööstma. Kuid nad teavad, et see võib väga valusalt lõppeda. On küll juhuseid, kui sportlane saab samal ajal linnatänavail toimuva võidusõidu osalejalt löögi.

Nutikamad on need "sprinterid" kes ootavad ära stardi, siis vaatavad et ohustavad autosid ei tule, jälgivad kaasvõistlejate liikumistrajektoori ja leiavad oma võimaluse möödumiseks.

Raja läbides ollakse oma tulemusega rahul või mõeldakse, kuidas juba järgmise foori tagant parema stardi saaks. Programm on tihe, iga päev on kümneid starte.

Pühapäeviti, kui Meloni kaubamaja ees olevat kurvi läbin, olen hädas just nendesamade sportlastega. Neil on punane tuli. Nad näevad mind lähenemas. Ma pidurdan kurvis. Lisaks sellele, et mul on oht nende varvastest üle sõita, sattun ohtu, et mulle tagant sisse sõidetakse. Aga ei! Nemad ei korista oma varbaid sõiduteelt! Nemad on sportlased. Ja kogu aeg on hooaeg.

Kas oled kirjutisega nõus?

Tahan teada, millega sõidan

Kirjutas Merit. Kalendris oli 16 November, 2007

Täna rääkis mu sõbranna, kuidas hommikul bussiga Tallinna sõites sattus buss koos sõitjatega närvekõditavasse olukorda. Nimelt kui mu sõbranna peale bussi järsku pidurdamist bussiaknast õuepimedusse vaatas, nägi ta bussiga paralleelselt voolamas jõge. Buss oli jõesillal tee peal risti… Õnneks läks kõik hästi.

See vahejuhtum tuletab meelde ühe minuga juhtunud olukorra. Talvel Tartusse sõites nägin ma bussiaknast välja vaadates, kuidas buss tagurpidi sõidab. Tagurdame? Oleme tõusul ja tee on nii libe, et me ei saa mäest üles? Ei - bussi käigukast lakkas töötamast! Seda said reisijad teada bussijuhi vihasest vandumisest, mis muu hulgas sisaldas ka sõnu "ma ju ütlesin neile juba eile, et see käigukast ei tööta korralikult!". Sellise bussi peale olin ma siis hommikul istunud. Oleks teadnud, poleks julgenud.

Nii need kui muudki näited on põhjustanud selle, et pelgan sõita pikki vahemaid bussiga või minu jaoks tundmatus seisukorras autoga. Ma ei taha poole tee peal avastada, et keset lörtsist maanteed ei käi kojamehed vastu klaasigi ning ka klaasipesuvedelik on otsa saanud. Ma ei taha autojuhilt keset lämmatavat udu kuulda, et ta ei tea, kus ta autol udutuled asuvad. Kõikvõimalikud kolinad, mille peale autojuht ütleb "see kolisebki kogu aeg", ei ole samuti toredad.

Liiklus on hullumeelne ning alati kahjuks ei piisa sellest, et sina ise kõik õigesti teed. Keegi teine võib eksida. Seda enam - püüame ise tagada nii head sõidutingimused kui vähegi võimalik. Milleks ise enda sõitu raskemaks teha?

Kas oled kirjutisega nõus?

Turvavöö kandmine vabatahtlikuks!

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 1 November, 2007

Kui inimene on otsustanud liikluses surra, siis võiks tal olla selleks vaba voli. Miks peaksid politseinikud tegema tööd ja menetlema neid, kes ei huvitu elus veidikenegi kaugemale jõudmisest?

Turvavöö kasutamata jätmine on  teadlik tegevus. See ei ole midagi, mida tehakse kogemata. Ja see õigus võiks inimesele jääda. Õige pea, varem või hiljem, saab ta, mida otsis - oma lõpu.

Kinnitamata turvavööd märgates võiks politseinik anda kodanikule kaardi, mille palub edasi anda abikaasale, emale või isale. Selles kaardis avaldatakse kaastunnet lähedase kaotuse pärast.

Seejärel tuleks soovida rasket jalga ja näidata kätte mõni lähem betoonsein, puu, kraav või muu saranane, mis garanteerib soovitud tulemuse. Isegi kiirust ei pea ületama, sest 70 või 90 km/h tagab eesmärgi saavutamise.

Kas oled kirjutisega nõus?