Tallinn on autojuhtidele sõja kuulutanud?

Viimastel päevadel ja nädalatel on Tallinna liikluskorralduses palju toimunud. Arvestades aina kasvavat autode hulka millega liiklemist segab teede kehv olukord, siis ega siin laita või kiita midagi polegi - tundub suhteliselt paratamatu olukord.

Tallinna liiklust korraldav Mati Songisepp ütles EPLi vahendusel aga lause, mis pagana hästi võtab kokku muudatustest tekkinud olukorra:

"Kesklinnas ei peagi autojuhtidel nii lihtne olema, et lähen, kuhu tahan. Prioriteediks on ikkagi jalakäijad ja ühistransport."

Ühistranspordi ridasid on tõesti hoolega arendatud ja muust liiklusest eraldatud. Kuna autodel on nüüd mõneti vähem ruumi, siis tõesti ühistransport liigub kiiremini.

Jalakäijate olukorra kohta ei oska aga küll halbu sõnu öelda. Kuigi see on seatud prioriteediks, siis siin midagi suurt ja võimast on raske ära teha. Kõik sujub ju niigi. Muidugi on halbu ja paremaid kohti.

Kurvaks teeb aga see, et autojuhid on nüüd justkui "pahadeks" tembeldatud kelle elu tuleb ebamugavaks teha. Vähe sellest, et ülitihedas liikluses märkamatuid jonnipunne maha sõidetakse ähvardatakse nüüd neid veelgi suuremaks ja tugevamaks teha. Seega hakkavad autod purunema. Seega tekivad veelgi suuremad ummikud. Kuid juba üks ummik halvab kesklinna täielikult.

Tihti küsitakse, et miks me kurtmise asemel lahendusi ei paku? Siin lahendus - lahendust polegi! Tallinn tuleks uuesti ehitada. Kesklinna ei ole võimalik rajada uusi teid või joonistada rohkem ridu. Parkimiskohti ei ole võimalik juurde luua, olemasolevad müüakse aga teadlikult üle.

Kui ehitada, siis maa alla suurlinnadele omased tunnelid, mis ühest linnaosast teise viivad. Selliseid ulmesummasid pole aga kuskilt võtta - isegi pudelikaelad nagu Haabersti ring on juba sama hästi kui lootusetuks tunnistatud (enne 2013 erilist lootust pole).

Seega, kannatame sõbrad vapralt edasi.

Tapjarollerid

Viimasel ajal on tõusnud päevakorda rolleriga liiklemise reeglite karmistamist. Olen kahe käega selle poolt. Olin juba enne, ent mu veendumust süvendas veelgi rolleriteemaline uudis minu vanaemade kodukülast.

Nimelt laupäeval maal käies kuulsin külauudist, et küla üks pensionäre ostis endale järelmaksuga rolleri. Iseenenest tore uudis ju, eks. Kui vaid ei kaasneks sellega täpsustusi: tegemist on vanataadiga, kes on kogu võimaliku aja purjus (ei ole purjus vaid siis, kui pole raha). Siiani on ta paar kilomeetrit poodi jalutanud või sõitnud rattaga. Nüüd hakkab ta siis rolleriga käima…

Samas külas sõidavad rolleritega ka lapsed. Kuigi rollerit tohib seaduse järgi ilma juhiloata juhtida üle 16aastane, kohtab maakohtades ohtralt palju nooremaid juhte kes pole ühtegi liikluseksamit kunagi teinud - ei jalgrattaga sõitmiseks, rolleritest rääkimata.

Seega tekkib olukord, kus teedel ja ristmikel saavad omavahel kokku liikluseeskirju mitte tundev laps ning liikluseeskirju mitte tundev (vanataadil ei ole nimelt juhilube) lauspurjus või jääknähtudega vanur. Päris ohtlik kombinatsioon, või mis? Lisaks siia veel kohalikud ralliässad kes oma "pannidest" viimast võtavad…

Kiiruse kummardajad ja sellega uhkustajad

Eile vahetult enne Paldiski maantee ja Tehnika ristmikku kihutas minust mööda üks BMW X5. Kihutas kuskil nii sajaga, keset päeva ja kesklinnas. Lihtsalt - tsiuhh! Mis tuletas mulle meelde ammu plaanitud blogisissekande - kihutamisega uhkustamine.

Igal kolmapäeval potsatab mu postkasti Autoleht, mille tagumistelt külgedelt võib leida rubriigi, mis muu hulgas sisaldab ka küsimust vastaja kiiruserekordi kohta. Vähesed jätavad küsimusele vastamata, muheledes a la "nooo, eks ikka on kah saanud proovida". Enamjaolt saab lugeda aga konkreetseid numbreid. Kes on sõitnud 120ga, kes 180ga. Kes isegi 240 km/h.

Miks sellist rubriiki vaja on? See pole ju muud kui uhkustamine, sest keegi ei näi seal kahetsevat küll. Kuigi võiks, sest nii mõnigi uhkustaja on ka öelnud, et kiirus saavutatud Eestis avalikul maanteel.

Ja isegi kui rekord püstitatud Saksamaal kiirteel võiks ju tänast Eesti liikluspilti arvestades oma "saavutuse" enda teada jätta. Või toimub leheveergudel avalik kiirendusvõistlus? Ja seda mitte rullnokkade vaid kohalike avaliku elu tegelaste vahel…

Sõber politseiauto

Reedel oli minulgi au sõita Tallinnast Rakverre politseiautode saatel ja valve all. Nimelt toimus siis politsei aktsioon eesmärgiga rahustada õhtusel tipptunnil Narva maanteel liiklust, nagu nad ise ütlesid. Minu sõitu rahustas 7 autot, ehk rohkemgi veel.

Mina avaldan politseile reedese aktsiooni eest tunnustust. Kõik oli korraldatud väga korrektselt. Kõigepealt eelinfo aktsiooni kohta juba päeval. Siis maanteel liiklusmärgid "politsei kontroll 100m", mille järel seisis kiirust mõõtev politseiauto. Läbimõeldud. Korrektne.

Lisaks pälvis minu tähelepanu politsei hea liikuvus aktsiooni raames - lisaks autodele olid rakendatud jalgsipatrullid, kes mõõtsid kiirust näiteks viaduktidel. Ei midagi varjatut, mehed seisid täiesti nähtavalt otse õhtupäikese käes.

Kujutan ette, et paljud on taoliste ettevõtmise peale ehk vihased. Ehk ei mõisteta mindki - mis mõttes sõber politseiauto? MInu küsimus on aga näiteks see, miks ei suuda autojuhid end isegi niivõrd mastaapse ja ette teada kontrolli ajal  ohjes hoida? Miks oli näha, et politseiautod olid peatanud 3, 4, isegi 6 autot korraga?

Julgen tõesti öelda sõber politseiauto. Peale seda, kui garaaž või bensiinipaak on tühjaks varastatud; peale seda, kui on toimunud tänavarahutused või autoklaaside sissepeksmine on hea näha varahommikul ja õhtuti patrullivaid politseiautosid. Ma ei tea, kas neist ka kasu on. Ma loodan. Igatahes süda on natukenegi rahulikum.

Baby on board! Autojuht?

Tundub, et iga kord, kui reede-pühapäev maanteel sõidan, tuleb ka liiklusteemaline postitus. Seekord pälvisid tähelepanu autodel kleepsud, eeskätt "baby on board - laps pardal" ning "sõidan reeglite järgi".

Auto. Kihutab umbes 130 km/h. Nõelub ridade vahel. Vilgutab närviliselt tulesid, kui keegi peaks talle tema sõidureal sekundikski ette jääma. Täitsa tavaline, eks. Tähelepanu pälvis see auto aga seetõttu, et sel oli tagaklaasil suur kleepekas "laps pardal" ning tõepoolest oli ka lasteistet tagaistmel näha.

Siiani olen arvanud, et see kleepekas tähendab, et autojuht sõidab ettevaatlikult, pigem aeglaselt kui kiiresti, kuna tal on väikelaps autos, kelle turvalisus on eriti, eriti oluline. Kuidas seda kleepekat aga nüüd mõista? Kui kleepekaga märgistatud auto sõidumaneer on äärmiselt ohtlik nii selle kui teiste autode sõitjatele. Kas siis tähendab kleepekas, et mina ei tohi sellele autole ette jääda? Et mina pean olema eriti tähelepanelik, vaatama, et kiiresti minema saaksin, et ta mulle tagant, nurgast või küljelt sisse ei sõidaks…? Et mina pean tema lapse ohutuse tagama? Või on roolis olev inimene imiku tasemel mõistusega?

Sama küsimus kerkib ka muidu kiiduväärt kampaania "sõidan reeglite järgi" kleepsudega märgistatud autode kohta. Miks panevad inimesed enda autole vabatahtlikult selle kleepeka, kui teavad, et nad ei suuda sellest kinni pidada. Ma ei mõtle siinkohal neid, kes linnas 55ga või maanteel 95ga sõidavad. Ma mõtlen siinkohal tõelisi kihutajaid ja linnas süstijaid ja teisi samalaadseid. 

Miks panna endale vabatahtlikult külge silte, kui te teate juba ette, et need teie kohta ei kehti. Silmakirjalik. Väga silmakirjalik. Kleebis võiks mõjuda ikka distsiplineerivalt. Ja kui välja ei kanna, ära siis pane.