Tallinn lõhub kodaniku vara

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 23 September, 2009

Järgnev kirjutis on teadlikult veidike provotseeriv ja esitab (meelevaldseid) küsimusi.

Hiljuti viis mu sõber parandusse oma auto, mille veermik oli Tallinna teedel vigastada saanud. Tegemist ei olnud ühe konkreetse jupi purunemisega, vaid aja jooksul kogunenud hädadega, mis lõpuks avaldusid. Enam mööda ei saanud vaadata ja remonti oli minek.

Tavaliselt maksab kohusetundlik liisinguklient auto remondi ise. On ju lepinguski kirjas, et liisija kohustuseks on heaperemehelik suhtumine autosse ja tagada auto korrasolek. Kuid sõber mõtles veidike ja esitas kindlustusse kahjujuhtumi nõude. Olin suhteliselt üllatunud, kui sõber teatas rõõmsalt, et kindlustus korvab tekkinud kahjud. Polnud ju olnud konkreetset õnnetust, polnud konkreetset märgistamata auku, mis auto lõhkus.

Ma ei tea täpselt, milline leping tal oli ja kas kindlustusel tegelikult ka oli kohutus see hüvitada (või oli tegemist töötajapoolse “eksimusega”) kuid nii või teisiti oleks mina kindlustajana linna peale väga vihane. Miks peaks kindlustaja maksma kinni tekkinud kahjud, kui tegelikult on süüdlane teada - Tallinna linn!

Hommikuti sõidame tööle ja õhtuti koju mööda Tehnika tänavat. See on kiireim tee. Kui saaks, siis väldiks. Miks? Sest tee olukord on kohutav. Tuletõrje veevõtukohad irvitavad asfaldist välja, luues ohtlikult teravad nurgad. Selle kõrval on aga sademete äravoolu kohad, mis asfaldist aina sügavamale sissepoole vajuvad. Lisaks sellele pindamised ja kunagi täidetud roopad, mis olukorda suurt paremaks ei muuda - nüüd on roopa asemel kõrgemad triibud.

Juriidiliselt on muidugi kõik korras - hoiatav märk on välja pandud. Kui nüüd midagi puruks sõidad, oled ise süüdi. See hoiatavate märkide süsteem on Eestis üldse kummaline. Mõistan, raha pole ja tuleb teha valikuid. Kuid kas tõesti hoiatusmärk asendab teeremonti?

Sama on näiteks märkidega, mis hoiatavad varguste eest. Mõistan, et sellise märgi kasutamine on kodaniku teavitamine võimalikust ohust ja seda saab käsitleda kui preventsioonina. Kuigi eks ta omamoodi halenaljakas ole - olge valmis, et teilt võidakse käekott ära rebida, ja nii ongi. Nüüd teate, palju õnne. Hoiatusmärgile “ettevaatust sügav auk” võiks lisada siiski ka vastutaja nime - Tallinna linn.

Kui kindlustuse peamiseks eesmärgiks on kindlustada vara õnnetusjuhtumi ja kuritegevuse eest, siis kumba kategooriasse langeb teede teadlik mitte-parandamine ja seeläbi kodaniku vara rikkumine? Kuriteo korral nõuab kindlustus võimalusel kahju kurjategijalt välja…

Kas oled kirjutisega nõus?

Tagumikus sõitjad - andke load ära

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 20 July, 2009

Eesti liiklus on kummaline. Vahepeal tundus juba, et hakkab paranema. Vist paraneski, kuid nüüd on tekkinud uus “huvitav” trend, mis on vähemalt sama ohtlik kui idiootidest kihutajad. Nimelt ei tea paljud autojuhid miks pikivahe pidamine oluline on.

Eile sõitsin mööda Narva maatneed Rakvere poole kui neljarealise tee teises reas äkki üks idioot mulle sappa võttis. Kontrollin spidomeetrit - 115 km/h ehk isegi veidike üle lubatu. Esimesel real ka sõitjad, veidike aeglasemad kui mina. Vuran neist siis vaikselt mööda ja mingi Volvo pann mul sõna otseses mõttes tagumikus kinni. Ta oi nii lähedal, et tahavaate peeglist ei näinud ma ta esitulesidki.

Mis oleks juhtunud kui…

a) teel oleks olnud kivi millest ma üle oleks sõitnud?
b) teel oleks olnud kivi millest mina oleks mööda saanud aga tema mitte?
c) loom oleks teele jooksnud ja ma oleks pidurdanud?
d) the list goes on….

Sellises olukorras pole mul võimalik midagi teha, et tagada liiklusohutust. Väike kiiruse muutus aeglustumise poole ja ta on mul seljas ja meie mõlemad kraavis. Vaeseke vanamees selles Volvos ei teagi aga, et kogu selle jama põhjustab tema, sest ta lihtsalt sõidab sabas kinni, hoides maanteel pikivahet meetri jagu.

Kui sa end siit ära tunned, siis tea, et mu väike pidurdus ja sa oleks lõpetanud kraavis, võibolla surnuna, võibolla ratastoolis. Edu edaspidiseks!

Kas oled kirjutisega nõus?

200 km läbitud! Täna rekordiring

Kirjutas Merit. Kalendris oli 2 July, 2009

Et trenn on blogides populaarne teema, otsustasime ka meie oma trennitegemisest kirjutada. Meie puhul siis rulluisutamisest jutt. Oleme ilusti kinni pidanud oma nii-öelda uue aasta lubadusest kasutada maksimaalselt ära ilusaid ilmu ja nautida täiel rinnal vaba aega ja värsket õhku. Nii on meil sellel suvel rulluisutatud juba üle 200 kilomeetri. Mõnus - ja suvi on alles ees!

Varasematel aastatel on  rulluisutama minek olnud meile selline kättevõtmise asi - kas ikka lähme ja millal jne. Väga suurt rolli mineku või mitteminemise otsuses mängis ka asjaolu, et eelmisel aastal olime 200% pühendunud oma kodu remondile. Ja kui siis sai midagi muud tehtud, olid väikesed süümekad. Nüüd aga on kodu valmis ja saab puhata ja mängida. Oleme õnnelikud - rulluisurajale on meie kodust vaevalt paar minutit ning väga tihti lihtsalt läheme spontaanselt. Ja eriti mõnus on uisutada õhtuti, mil rajad inimestest tühjad ning rattad veerevad punaka loojuva päikese ning tänavavalgustuse valguses.

Ega me ole nüüd päris trennitegijad, meile on peamine, et uisutamist naudime. Me ei rassi hambad ristis, et ringi sekundi või kahe võrra kiiremini sõita. Kuigi, Kuldaril on telefonis mõnus programm Nokia Sports Tracker, mis näitab sõitmise kiirust, läbitud distantsi kaardil ning sõitu graafikuna. Ühesõnaga on Kuldar tegelnud me trennide analüüsiga Eile oli meil kiire sõit ja Kuldari programmi järgi suisa minu rekordaeg Rocca al Mare 7 km ringi läbimiseks. Mis siis muud kui jätkata samas rütmis.

Ei saa siinkohal mainimata jätta Vabaõhumuuseumi teele Merirahu majade juurde rulluisu- ja rattateele paigaldatud “liikluse rahustajaid” (nii nimetab neid Haabersti linnaosavalitsus), mis tõstatavad taas küsimuse - millal küll meie autojuhte ülistav liikluskultuur hakkab arvestama ka jalakäijate, uisutajate ja ratturitega. Et hoovist välja sõitvatele autodele teed anda, pean mida saama oma uiskudel pidama, aga auto nelja ratta ja piduripedaaliga ei pea isegi mitte proovima seda teha, et mind läbi lasta?

Kusjuures, meie läbitud 200 km jooksul oleme antud ristmikel näinud hoovidest väljumas vaid kahte autot! Ent siiski oleme pidanud sik-sakitama nende metalljurakate vahel. Mõni sõidab nende alt, ratturid enamjaolt nende kõrval murul, lapsed jooksevad nende alt. Ei mõista, kuidas küll see kõige ohutum lahendus saab olla?

Omaette teema on ka kahekesi või kolmekesi sõitvad neiukesed, kes peavad ilmtingimata kõrvuti jalutama-uisutma-sõitma, sest muidu ei saa jutustadaaaa! Ja kui neist mööduda, kuuleb oih-aih kilkeid ja nad katavad kätega silmad. Issand kui õudneee! Aga las nad olla, saame ilusti hakkama

Kas oled kirjutisega nõus?

Sisse programmeeritud liiklusõnnetus

Kirjutas Merit. Kalendris oli 17 March, 2009

Olen siin korduvalt liiklusteemadel kirjutanud, aga niipea kui jälle maanteele autoga sattuda, tuleb kahjuks teemasid muudkui juurde. Nädalavahetusel Rakvere-Tallinn maanteel jäi silma üks suhteliselt kõrge ja kõikuv veoauto, mis nii palju, kui mina teda nägin, ei hoolinud eriti kiiruspiirangutest. Näpi asulas, Haljala ristis, Aasperes, Viitnal - keda huvitab, et vahepeal on piirang 50 või 70 km tunnis. Teda igatahes mitte.

Olen nõus, et nii mõneski kohas ei ole kiiruspiirang eriti otstarbekas - näiteks suvel kohtab tihti ühte teetöö märki ja siis kiiruspiirangut 30km/h. Peale liiklusmärgi ei ole mitte ühtegi muud märki teetöödest - ei töölisi ega masinaid ega reaalselt teel mingeid teetöö jälgi. Nii-öelda maha unustatud liiklusmärgid on olnud teemaks ka uudistes.

Enamjaolt on kiirust piiratud aga põhjusega - peamiseks põhjuseks on jalakäijad, kes nendes kohtades suure tõenäosusega liiklevad. Viimase Eesti Inimarengu Aruande esitlusel tõi Ain Aaviksoo PRAXISest välja asjaolu, et Eestis on palju nii-öelda sisse programmeeritud liiklusõnnetusi - lapse koolitee ristub maanteega, kus on lubatud 50 või 70 km/h ning laps peab teed ületama reguleerimata ülekäigurajal. Rootsi
eesmärk:
ükski laps
ei ületa kooliteel
samal tasandil
maanteed

Mäletan sama muret endagi kooliajast - elasin Rakvere lähedal Näpil, tee põhikooli kulges mõnusalt metsatukkade vahel. Aga kahjuks jäi mulle tee peale ka Narva-Rakvere maantee, kus minu ajal ei olnud veel mingit ülekäiguradagi, selle reguleerimisest rääkimata (tänaseks on ülekäigurada õnneks maha joonistatud). Kõige hullem oli hommikuti, kui inimesed tööle kihutasid - pimedas ainult autotulede rivid. Tavaliselt ei lasknud keegi ühte koolijütsi üle tee, meid pidi paras kamp kokku kogunema sinna tee äärde, enne kui üle saime. Ja siis ka suhteliselt väriseva südamega.

Eesti Inimarengu Aruandes terviseteema peatüki üks autoreid Ain Aaviksoo sõnul on Rootsi riik võtnud endale eesmärgi, et laps ei tohi oma kooliteel ületada maanteed samal tasandil - laps läheb kooli kas maantee alt või üle selle. Eestis võib sellisest asjast vaid unistada. Ainus, millele saaks loota, on autojuhtide mõistlik käitumine. Praeguse liikluspildi järgi ei saa aga sellelegi loota…

Kas oled kirjutisega nõus?

Inimesed ei tea ise ka, kus nad on

Kirjutas Merit. Kalendris oli 23 December, 2008

Meie mõnus hubane kontor asub vanalinnas. Kahjuks aga ei leiad paljud seda ei esimesel ega isegi teisel korral üles ning praegu, kui meie tavapärase sissepääsu juures uut treppi ehitatakse, tekitab asi veel rohkem segadust. Nii me siis saame pidevalt kullerite ja teiste kõnesid - kus te asute, kuidas teie juurde saab.

Kui vanasti hakkasin selle peale kohe selgitama teed meie juurde, siis nüüd juba tean, et kõigepealt tuleb kindlaks määrata helistaja ja meid otsiva inimese asukoht. Te ei kujuta ette, kui paljud on sellega hädas. Ei osata selgitada, kus täpselt asutakse. Ei räägita ei tänavanimedest ega maja värvidest. Heal juhul mainitakse mingit poodi, mille lähedal ollakse või mida nähakse.

Viimane BusinessWeek vahendab teemaga haakuvat, Nokia poolt 13 riigis ja 12500 inimese seas läbi viidud uuringu tulemusi. Keskmiselt kaotab inimene iga äraeksimise pärast 13 minutit. Üks neljast vastajast tunnistab, et nad ei leia soovitud kohta ilma kaardi või navigatsiooniseadmeta. 10% vastajaist hilineb tööintervjuule, kohtumisele või lennujaama, kuna nad eksivad ära.

Uuringus tunnistab kolmandik londonlasi, et nad annavad tänaval teed juhatades valesid soovitusi. Kusjuures kõikides suurlinnadest just Londonis on kõige rohkem eksinud hingi - 10% vastanud 12 500 inimesest ütles, et Londonis on võimatu orienteeruda (st mitte ära eksida). Näiteks Bangkoki ja Hong Kongi kohta arvas sama 5 ning Pekingi kohta 4% vastajaist - seal on inimeste arvates oluliselt lihtsam orienteeruda näiteks pilvelõhkujate järgi või lihtsalt teed küsides.

Tallinn ei ole suurlinn, aga ometi on nii siin kui teisteski Eesti linnades täiesti võimalik ära eksida. Mõnikord on see hästi tore - mõni inimene lihtsalt läheb alati vales suunas Ja kullerid võiksid natukene täpsemalt kirjeldada, kus nad asuvad.

Kas oled kirjutisega nõus?