Uppumissurma pealtnägija mõtted
Õllesummeri Scissor Sistersi kontserdi ootel näidati rahvahulgale ohtralt reklaame. Zip mööblipoes kogu kaup -25%, autoremondifirmal uus kodulehekülg ja teised firmad, keda ausalt öeldes ei mäletagi. Mäletame aga seda, et arutasime omavahel - miks ei näidata siin sellesuvist veeohutuse kampaaniat "Kui võtad - võta kuivalt!". Sest just see oleks see õige koht - ohtralt alkoholi tarbivaid inimesi, soe sumeõhtu ning kutsuv Pirita rand. Ühesõnaga ohumärke kui palju. Ei tulnud ekraanilt aga ei seda ega teist sotsiaalreklaami ning meie omavaheliseks aruteluks see asi jäigi. Paraku pidime juba vähem kui 24 tunni pärast nägema, kuidas veest tuuakse välja järjekordne uppunu...
Meie Lõuna-Eesti reisi esimene suplus toimus laupäeval Tamula järves, kus vette oli kogunenud suur hulk inimesi. Ühel hetkel muutus kõik kuidagi vaikseks, ärevaks ja kurvaks. Veest toodi välja uppunu. Just enne olime raadiost kuulnud, et sel aastal on juba uppunud 58 inimest. Nüüd siis 59. 60 (tänaseks kardetavasti juba enam) inimest - see on mitu klassitäit õpilasi, suhteliselt suur töökollektiiv või suguvõsa. Seda on liiga palju!
Oleme juba kirjutanud, et kahjuks ei julgeta Eestis veel eriti palju šokeerivaid sotsiaalkampaaniaid teha, helkuri kampaania oli selles mõttes hea erandlik näide. Ja isegi kui julgetakse teha, tundub, justkui ei julgeta seda inimestele otse nina ette, otse näkku näidata. Justkui üritatakse kuidagi viisakalt ja ebamugavust tekitamata. Reaalsus on aga teistsugune - tuleks näidata Õllesummeril ja muudel summeritel ning avalikel üritustel, reklaam peaks olema igas rannalähedases klubis-pubis-baaris. Veelgi enam - reklaam peaks olema otse vette marssiva inimese silme ees!
Millal annan tippi?
Olen avastanud, et ma ei torma jätma teenindajale jootraha kuivalt ja tuimalt kvaliteetse teeninduse eest, vaid pigem sära ja tabava olukordade lahendamise eest. Üks näide selle ilmestamiseks.
Üks õhtu juhtus mul Kuldariga tore seik - läksime emotsiooni ajel Rocca al Mare Macki sööma, tellisime pitsa ning jäime ootama. Teenindaja oli suhtlemisaldis ning meiegi. Koriseva kõhuga tundus ootamine päris pikk ning kui teenindaja siis lauda tuli, menüü näpus, ja alustas "ma pean teie ees nüüd vabandama...", siis olin valmis rusikad lauale lööma ja oma pitsat nõudma (teate ju, et liialdan, eks).
Mis siis selgus - pitsameister oli meile vale pitsa teinud. Meie õnneks kõige kallima, rikkalikuma ja maitsvama (Macki menüüs nimega A.T.W). Ettekandja oli ülimalt tänulik, et me skandaali ei korraldanud ning pitsa hea meelega vastu võtsime. Me omakorda õnnelikud sama hinna eest saadud veelgi parema pitsa üle (oli tõesti hea, soovitame soojalt!)
Ja siis, suures söögituhinas ajasin ma pauhti suhkrutoosi laualt maha. Kohe nii, et suhkrut lendas maha, diivanile ja isegi Kuldari mantli taskusse. Ja selle peale söögikoha töötajad ainult naersid - pole midagi. Mul jäi hea emotsioon kogu sellest asjast. Hoolimata valest saadud söögist ja enda korraldatud suhkrulaviinist. Nii et jah, jätsin ettekandjale jootraha. Ma ei kipu seda aga tegema viimseni lihvitud kallites restoranides, kus kõik tuimalt naeratavad ja ette-taha kummardavad. Sest nad peavad, neile makstakse selle eest. Ja ma saan sellest aru - kui juba makstakse, mis siis mina enam lisaks maksan.
Viru keskus: sina oled meie ori
Sina oled meie ori. Meie teame, mida sa tahad. Teame, kuidas sa tahad. Ja me oleme nõus seda sulle tegema. Meie otsustame, sina allud. Meie oleme sinu isandad ja sina meie ori. Ja sulle meeldib see. Me tahame müüa ja müümegi. Ja sina tahad osta.
Viru Keskuse uus reklaam on valinud terava ja värvika reklaamikeele, mis on mõneti irooniline iseenda suhtes. Tavaliselt on ikka räägitud kliendi väärtustamisest. Isegi kuningaks on teist peetud. Kuid Viru Keskus näitab kampaanias justkui tegelikku suhtumist klienti. Allahindlustega kaasnevast kauba alaväärtustamisest oleme varemgi kirjutanud, kuid eile välireklaamidesse ja netikeskkondadesse ilmunud reklaamid on uus tase. Kahjuks mitte heas mõttes. Seda eriti praegusel ajal, mil kaupmehed peaksid iga ostja rahakotist kättesaadud krooni eriti kõrgelt hindama.
Arvamusliidriks saamisest
Merit juhtis üks õhtu tähelepanu arvamusliiderlusele (on selline sõna?). Kuidas Eestis arvamusliidrid tekivad ning kuidas ja millest nad räägivad?
Kui vanasti oli nii, et arvamusliidriks saadi - avalikkus hindas kõrgelt inimese väljaütlemisi ja seisukohti ning nendel oli kaalu. Nüüd aga arvamusliidriks hakatakse - lihtsalt räägitakse-kirjutatakse vahetpidamata igal pool ja kõigest. Arvamusliidriks hakatakse samamoodi nagu hakatakse staariks.
Teatav eeldus peab muidugi olema - mõned (tähtsad) inimesed peaksid su nime teadma. Selleks aitab väga hästi teatav väike lobby, mida Eestis pole kuigi keeruline teha. Edasine on juba lihtne - avalda arvamust ja levita seda.
Ka osa meediast toetab isehakanud arvamusliidreid, nn valveprominente, kelle poole kõige erinevamate teemadega saab alati pöörduda. Ja nii nad siis arvavad - majandusest, kultuurist, spordist ja looduskaitsest. Aastakümneid tagasi öeldi - any publicity is good publicity. Näib, et sellest lähtutakse senini, kuigi maailm on muutunud ja targemad näivad need, kes oskavad oma suuvärki aeg-ajalt ka kinni hoida - nii jääb lihtsalt targem mulje.
Tõelised arvamusliidrid jäävad paraku kvantiteedi varju ja nende nägu ei ilmesta kuigi tihti portaalide avalehti. Nii jääbki mulje, et Eesti arvamusliidrid on paraku ebapädevad ja pealiskaudsed, kes oma tiitlit ei vääri. Sest pildil on need, kes muud ei teegi, kui ainult räägivad. Lilledest ja liblikatest ja sekka majanduskriisist.
Ajalehtede digitaalne tulevik
Mööduv nädal tõi suhteliselt põneva uudise neile, kes peavad lugu ajakirjandusest ja tehnikast. Et need kaks aina enam kokku sulavad, seda teame tänu online-meedia aina suuremale levikule niigi. Kuid Ühendriikide viis suuremat kirjastust vaatavad juba palju põnevamate lahenduste poole kui lihtsalt online-väljaanded. Nimelt on otsustanud Conde Nast, Hearst, Meredith, News Corporation ja Time Inc. töötada välja uue universaalse platvormi ajakirjandusväljannete digitaalseks levitamiseks. Netti on sattunud juba paar huvitavad demo-videot, üks neist siin.
On juba neid, kes arvavad, et tegelikult on nähtav anyway interneti tulevik. Seega - miks peaksime ostma mingi seadme digilehtede lugemiseks? Viie suure väljatöötatav platvorm on universaalne ja kuigi töötab kõige paremini ehk just kauaoodatud Apple tablet-arvutil, siis tegelikult saavad digiajakirjad olema universaalsed ja vaadatavad erinevate seadmetega, sealhulgas ilmselt nö tavaliste arvutitega.
Aga ikkagi - miks? Eriti puudutab see nüüd hästi kujundatud ajakirju - veeb sellele vastu ei saa. Pole näinud eriti ühtegi ajakirjaliku mitmekesisusega kujundatud veebikülge, mis on siiski orienteeritud sisule. Kuid veelgi peamisem põhjus on vajadus areneda ja suurendada äri haaret. Vähenevad müügitulud lubavad uusi kliente. Ka reklaamimiseks luuakse uusi võimalusi. Kas see töötaks? Usun, et töötab. Amazoni e-raamatute lugemiseks mõeldud Kindle on ju meeletult edukas.
Jutupilv
Lugejate lemmikud
- Saaremaa koorib ainsagi külastaja paljaks (+19, 23 häält)
- Sünnitus MSNis (+17, 21 häält)
- Rimi kingitus: kamaraemulsioonist ja kananahkadest viinerid (+17, 17 häält)
- Kellel on kõige parem uudistesaade? (+16, 18 häält)
- Tallinna venekeelne suveniiriäri (+14, 16 häält)
- Elupõletajad ja pseudo-vipid – Eesti elu 21. sajandil (+12, 12 häält)
- Sind on raske unustada (+11, 11 häält)
- Eesti pole IT-riik, oleme hoopis konnatiik (+10, 14 häält)
- Allahinnatud kaup on prügi (+10, 10 häält)
- Tagumikus sõitjad – andke load ära (+9, 17 häält)