Me ei taha ju varastada ehk Roonekal on õigus

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 18 March, 2009

Piraatluse teema on jõuliselt päevakorral. Alles esmaspäeval pälvis siinses blogis suurt tähelepanu muusika ja autoriõiguse seadusest tingitud kirjutis. Täna kirjutasid päevalehed aga uuest seadusest, mis peaks ohjeldama vohavat piraatlust. Kui Elioni kommentaar rahustab netikasutajaid, kes kardavad “suure venna” kasvavat huvi meie tegevuse vastu, siis Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsiooni (EAKO) sõnum tundub küll otseselt ristiretke kuulutamist.

Ja kuigi mu esmaspäevasest ja tänasest postitusest võiks paista, et olen asunud EAKO vastu rünnakule, siis tegelikult pole see kindlasti nii. Nende tagant
varastamine
oleks nagu
endale valetamine.

Mind ajendas kirjutama hoopis Henrik Roonemaa kirjutis Postimehes, kus ta tõi välja väga selge põhjuse, miks (muusika)piraatlus Eestis massiliselt levib - me ei saa legaalselt digitaalset muusikat osta. Kuigi Roonemaa nimetas Apple’i iTunes kauplust, siis tegelikult laieneb see ükskõik millisele analoogsele ärimudelile.

Tunnistan ausalt, et olen arvutiga muusikat alla laadinud ja teinud seda illegaalselt. Kuid enam seda ei tee, sest olen leidnud endale muusikapoe, kust oma lemmikmuusikat täiesti legaalselt osta. Minult kui hausisõbralt on tuhandeid kroone saanud Traxsource nimeline kauplus, mida toetab terve house-muusika tööstus ja kus on olemas praktiliselt kogu valdkonna muusika. Ühe loo eest maksan 1.99 dollarit ja pean seda igati mõistlikuks hinnaks. Saan ju nii toetada neid muusikuid, keda väga kõrgelt hindan. Nende tagant varastamine oleks nagu endale valetamine.

Roonemaa väide, et inimesed tahaksid piraatluse asemel muusikat legaalselt osta, on seega minu puhul kinnitust leidnud. Elektroonilise muusika puhul pole probleemi - Beatport, Stompy ja isegi Emusic töötavad Eestis kenasti, kuid peavoolu muusikat sealt ei leia. Kuid just peavoolu muusika illegaalne allalaadimine on see, mis tooni annab. Kui saaks värsket Avril Lavignet, Justin Timberlake’i või Katy Perryt osta, siis ma arvan, et paljud loobuks illegaalsest allalaadimisest.

Ja nagu ma eelnevalt viidatud artiklis vihjasin, siis probleem ei ole mitte niivõrd selles, et lääne e-kauplused meil ei tööta, vaid pigem selles, et meie muusikaärimehed pole suutnud seda valdkonda Eestis käima panna. Oli mp3.ee ja on muusika24.ee, kuid need ei vasta tänastele nõudmistele.

Seega, küsin uuesti - oleme IT-riik või ei ole? Ei ole….

Kas oled kirjutisega nõus?

Eesti pole IT-riik, oleme hoopis konnatiik

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 16 March, 2009

Kui su ärile saab ohuks su kõige suurem fänn, siis on sul suur probleem. Probleem ei ole fännis, vaid eelkõige sinus endas. Nii kirjutas Clay Shirky oma blogis, viidates ajakirjanduse jalgujäämisele internetile.

See meenus lugedes Postimehest lugu, kuidas Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon Youtube’ist lugusid kustutada laseb. Põhjus lihtne ja juriidiliselt täiesti pädev - tegemist on piraatlusega.

Organisatsiooni tegevdirektor Erik Mandre valgustab seadusandlust: «Muusikavideo puhul on autoriõigused nii fonogrammi tootjal, esitajal kui ka autoril ja piisab sellest, kui üks neist on selle vastu. Siis pole vahet, mida teised kaks arvavad.»

Fonogrammi tootjaks on tavaliselt plaadifirma, mis kuulub mõnele tüsedamale ärimehele. Ja kuigi Eesti muusikaturg on oma suurust arvestades marginaalne tegija, siis soovivad ka selles tiigis solistajad kuningatena paista. Nii piiratakse artistide võimalusi end ise kuulsaks teha.

Isegi USA’s, kus muusikatöösturid magasid täielikult maha revoltsiooni nende enda köögis, lubades turgu dikteerima arvutifirma, mõistetakse täna jagamise võlusid. Enamik suuri plaadifirmasid on Youtube’i ja analoogsete keskkondade kasutajad ja levitavad seal muusikat leides nii tuhandeid ja miljoneid uusi kliente.

Tuntud IT-riik Eesti on aga muusika ja infotehnoloogia kombineerimisel täielik mahajäänuk. Eestis nähakse vähemalt peavoolu muusika peamise levikanalina endiselt bensiinijaamu ja iga 20 kilomeetri järel peatuvaid suvetuure. Muusika turustamine käib meil endiselt nii nagu 90ndate algul. Autorite heaolu eest seisvad organisatsioonid ja plaadifirmad pidurdavad aga arengut. Eks see ole näha ka selles, mida meil pakutakse ja mis kvaliteediga see on.

Mida siis teha? Alustada võiks silmade avamisest ja mõistmisest - täna on miljon korda enam võimalusi end maailmas kuulsaks teha. Ja selleks ei pea isegi raha kulutama! Vaja on vaid mõista, mitmes sajand meil on.

Kas oled kirjutisega nõus?

Kas tissimissid on igavesti noored?

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 12 February, 2009

Mõned päevad tagasi Elu24’s pealugu märgates jõudsin küsimuseni - kas tänased kõikvõimalikud tissimissid ei saagi kunagi täiskasvanuks ja jäävad igavesti nooreks?

Tundub, et 21. sajand on sellise illusiooni tekitanud. Aastaid paakümmend-sada tagasi oli ikka nii, et kui olid kergete elukommetega, siis teadis sellest vaid koduküla, no ehk ka naaberküla. Sahmerdasid siis paljud kohaliku tissimissiga ringi ja kui kasvati suuremaks, ununesid ka nooruspõlve ulakused. Pealegi, alati sai ju lahkuda ja alustada puhta lehena uues kohas, kus keegi ei pruukinud teada, millega hakkama oled saanud.

Kuid täna on teisiti. Suur ja võimas internet, mis tissimissid kõigile koju kätta toob, hoolitseb ühtlasi ka selle eest, et ajalugu ei unustataks.

Isegi siis, kui nooruspõlves kogu maailmale oma rindu eksponeerinud neiud peaks saama 35-, 47- või 56-aastaseks, siis oma minevikust nad ei pääse. Ehk tuleb isegi oma lapsele selgitada, miks sai 20 aastat tagasi internetis kõigile rindu näidatud. Tuleb käia töövestlustel, sugulaste kokkutulekul ja ehk isegi tööga seoses avalikult esineda.

Selles mõttes elame karmis maailmas, kus ajalugu ei kao ega unune nii kiirelt. Seda on üha raskem unustama sundida või loota, et ühel heal päeval on see vaid väike ebamugav mälestus. Tänane kergemeelne “pulli” tegemine on juba mõne aja pärast ebameeldiv plekk kogu eluks.

Kas oled kirjutisega nõus?

Delfi vs Leedo vs kaine mõistus

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 19 January, 2009

Tänases Postimehes kirjutab Delfi juhatuse esimees Andrus Raudsalu oma ettevõtte ja Leedo kohtuasjast. Loomulikult, oma (äri)huvidest lähtuvalt.

Kogu see saaga on tegelikult juba eos üldsuse silmis selge lahendiga - Delfi kommentaarium on peldikusein. Leedo, kes pole antud kohtuasja raames kunagi mingit erilist kasu taodelnud, soovis lihtsalt seda tõestada. Kummastav, et Delfi seda ka teha lasi.

Muidugi, nagu Andrus Raudsalu ka ütleb, ei saa tikkude müüjat karistada tulekahjude tekitamises. Kuid näiteks tulirelvade müüja peab veenduma, et relva ostja on pädev inimene.

Delfi jutud, et veebikeskkonda ei saa võtta vastutusele kommentaariumis levivate laimu pärast, on tegelikult ikkagi korralik bullshit.

Loomulikult on Delfi huvides, et kommentaariumis elu keeks, kõik sõimaks kõiki. See loob neile reaalseid müügiargumente suure külastatavuse näol.

Tehnoloogia on andnud kõik võimalused, et veebikeskkonna pakkuja saaks võtta kasutusele kõik meetmed, et oma seinad viisakana hoida. Miks seda teha ei taha on vast seotud ka kuluga, mida taoline kontrollimine kaasa tooks.

Suured avalikud kommentaariumid on Eesti (ja Balti riikide) veebikeskkondade eripära. Ei saa ju kommenteerida näiteks CNN’i, BBC, New York Times’i või Financial Times’i kirjutisi. Muidugi saavad lugejad saata lugejakirju ja konstruktiivsem arvamusavaldus jõuab ka leheveergudele ja veebi.

Eestis oleks taolise mudeli rakendamisel kaotatavat külastajaskonda silmas pidades liiga suur. Ja siin on tegelikult põhjus, miks kommentaariumi kinni keerata ei taha. Kui pole kommentaare pole teatavat hulka lugejaid. And that’s bad for business.

Kas oled kirjutisega nõus?

Televisiooni osatähtsus aina väheneb

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 18 January, 2009

Meediauuringud on põnevad. Värske USA-s läbi viidud uuring näitab, et uudisteallikana televisiooni osatähtsus aina väheneb - kuue aastaga langus 12%. Aina tõuseb interneti osatähtsus - seitsme aastaga üle kahe korra.

Nii kirjutab Eatsleeppublish, üks neid ajaveebe, mida ma enim jälgin.

Viidatud blogi puhul on tore aga see, et ei väidelda teemal “paber sureb, internet ruulib”. Nimelt, kuigi uuringu järgi väheneb ka ajalehtede osatähtsus uudisteallikana, siis internetis löövad uudiste edastajatena laineid ikkagi ajalehtede veebiversioonid. Kirjutava pressi osatähtsus aina kasvab.

Värske raputus kohalikul meediaturul kinnitab seda. Kalev Meedia oli sunnitud sulgema hunniku ajakirju, millest ühelgi polnud korraliku veebiversiooni. Kui vaadata  TNS Metrix statistikat, siis tipus troonivad just aga just uudistesaidid - Delfi, Postimees… Ka Õhtuleht ja EPL mahuvad tipp 10’sse. TOP 10’s on kolm tugevat brändi, mis ei ole loodud interneti õitsengu ajal. Mõlemad on n-ö vana meedia lapsukesed.

Siin Eestis võime vist suhteliselt õnnelikud olla, et meie ajalehed on suutnud tabada ära muutuse ja liikuda internetti, säilitades seejuurs kasumlikkuse.

Kas oled kirjutisega nõus?