Viini konventsioon ja diplomaatilised joodikud
Maailmas on kummalisi kokkuleppeid ja seadusi. Üks nendest on Viini konventsioon, mille alusel ei allu välisriigis tegutseva diplomaatilise korpuse esindaja ja diplomaat asukohariigi, vaid oma lähetajariigi jurisdiktsioonile. Diplomaadina käsitletakse siin ka näiteks Vene saatkonna autojuhti, kes juba kaks korda sel suvel purjus päis sõites vahele jäänud on. Teha ei saa aga suurt midagi, sest seesama konventsioon kaitseb sohvrit.
Analoogses olukorras oli aastaid tagasi ka Läti suursaadik, kes samuti purjus peaga sõitmisega vahele jäi.
Huvitav, kas see konventsioon kaitseb ka näiteks neid noori, kes diplomaatilist numbrit kandva päevinäinud vana kolmanda seeria bemmiga uljalt randa kihutasid? Kummalisel kombel on diplomaadi number külge poogitud suhteliselt paljudele autodele, kus tihtipeale sees peomeeleolus noorteseltskond, kes mitte just diplomaadile kohaselt ei käitu ega liikle.
Igatahes on konventsiooni mõni osa veidike rappa läinud, sest see kaitseb ühiskonnale ohtlikke tegelasi. Sest just seda kõik purjus autojuhid on. Ja kui nad sõidavad Eestis, siis on nad ohtlikud just Eesti ühiskonnale. Aga meie politsei ja muude organite käed nendeni ei ulatu...
Kummaline küla Peipsi ääres
Meie suvine Lõuna-Eesti külaskäik päädis põikamisega sellisesse väikesesse kohakesse nagu Varnja. See ca 250 elanikuga küla on tuntuim vanausuliste küla Eestis. Külakest iseloomustab sürreaalne õhustik ning mahajäetud olustik - seda võimendab ka asukoht. Varnja on Eesti Peipsi anniku kõige lõunapoolsem vene küla ja kõige lõunapoolsem Peipsi-äärne küla põhja pool Emajõge, lõuna poole jääb soo.
Väikseid ja mahajäetud külasid on Eestis palju, igaühel neist oma kurb saatus. Kuid Varnja puhul tundus see kuidagi eriti kurb. Sest oleks justkui näha, et kunagi oli tegemist tähtsa külaga, kus korralik sadamgi, süvisega ja puha. Viimasest on alles aga maale ajatud suured paadid, ilusti numbrid/nimed küljes, kuid täiesti lagunenud, põlenud ja eks omajagu rüüstatud. Mõned meetrid edasi ja silma jääb täiesti lagunenud kirik. Lössi vajunud majade vahel elavad aga inimesed, kes vastavalt oma jõule ja võimetele püüavad hakkama saada. Kes on oma datšast järk-järgult suuremat lapimaja ehitamas, kes aga jaksanud korraliku palkmaja rajadagi.
Mööda küla edasi sõites paneb hämmastama kruntide ja majade rohkus. Üks vagun kandis isegi aadressi Kesk tänav 121. Kui võtta siia juurde, et lisaks Kesk tänavale on külas veel teinegi suurem tänav, siis võib mõista, et 250 inimest on ikka väga vähe selle suhteliselt suure küla kohta.
Kes satub Peipsi äärde, minge vaatama. Näiteks toimub Varnjal igal sügisel suuremat sorti sibulalaat. Elu siin Eestis on ikka väga mitmekülgne.
Küll me oleme musikaalsed ehk sai kontserdil käidud
Kullaseppad on üks ütlemata musikaalne seltskond. Ema laulab ILO naistekooris, onu mängib Rakvere bändis Brevis kitarri ja isa teeb sama Tallinnas Horre Zeigeri Big Bandis. Viimast saigi möödunud weekendil kuulamas käidud.
Üldiselt ma bigbandidest eriti ei tea ja palju neid kuulamas ei ole käinud. Muidugi seda ühte tean, sest nii palju kui ma mäletan, siis isa on seal alati mänginud. Tõsi, mitte kõik need 55 aastat mil orkester tegutsenud on, aga nii palju, kui mina mäletan, siis alati on ta pilli mängimas käinud. Proovid ja esinemised, esinemised ja proovid.
Kui ma veel päris pisike poiss olin, siis käisin proovidel kaasas. Mäletan selgelt just üht kevadist või sügist õhtut tehnikaülikooli juures. Just seal, kus sel nädalavahetusel kontsert toimus. Minu jaoks oli alati kõige põnevam see, et läksime varem kohale. Siis sain trummide taha istuda ja põrgumüra teha. Hiljem pidin koha loovutama kogenumatele ja ülejäänud proovi leidsin endale muud tegevust.
Mäletan, et kuidagi siginesid koju ka mingid trummipulgad, kummalised sellised - metallist ja punaste ümarate otstega. Ilmselt olin ma piisavalt toreda mulje jätnud, et vanad trummipulgad mulle toodi.
Imetlen inimesi, kes pikalt ühe asjaga tegelevad, pühendunult ja järjekindlalt. 55 aastat orkestrit juhtida pole naljaasi. Nagu pole ka naljaasi kümneid aastaid kitarri mängida. Ja austusväärne on ka publik, kes alati kohal käib - midagi alla täissaali see seltskond ei tunnistagi.
Eks muusika jäi minulegi külge, tõsi, mitte swing ega muu säärane. Mina olen oma muusika leidnud teisest žanrist, kuid kindlasti kuulan ja naudin seda ka 50 aasta pärast. 80-aastane house'i DJ - poleks paha. Siis pääsen ka Tähelaeva saatesse
Mis on moes, kus on poes?
Nii-nii. Kuldar arvab, et ma peaksin kirjutama blogisse ja vastama kõikidele küsimustele - kus ma olen olnud! Oli suvi - olime enamjaolt arvutist eemal. Nüüd suvi läbi, aga ma ikka blogindusest eemal! Asi selles, et vahetasin töökohta - valdkond ikka põnevust üles kruttiv PR, aga nüüd sukeldusin moetööstuse ja kaubanduse maailma.
Niisiis paljude teiste seas on päevakorral teemad - mis on moes ja kus on poes. Esimesele vastab video (hoiatus - taustalood on kummitama jäävalt head!) ning poes - näiteks lähipäevil oma esimese kuu täitumist tähistav Moetänav. Oleme ise tulemusega rahul ja sama hea vastuvõtt ka ostjatelt - lisaks kaubale on omaette vaatamisväärsus vanast kontorimööblist meisterdatud poemööbel. Recycleeeee! Ja uuskasutatav mood. Ja kogu Baltika kvartal!
Tallinn lõhub kodaniku vara
Järgnev kirjutis on teadlikult veidike provotseeriv ja esitab (meelevaldseid) küsimusi.
Hiljuti viis mu sõber parandusse oma auto, mille veermik oli Tallinna teedel vigastada saanud. Tegemist ei olnud ühe konkreetse jupi purunemisega, vaid aja jooksul kogunenud hädadega, mis lõpuks avaldusid. Enam mööda ei saanud vaadata ja remonti oli minek.
Tavaliselt maksab kohusetundlik liisinguklient auto remondi ise. On ju lepinguski kirjas, et liisija kohustuseks on heaperemehelik suhtumine autosse ja tagada auto korrasolek. Kuid sõber mõtles veidike ja esitas kindlustusse kahjujuhtumi nõude. Olin suhteliselt üllatunud, kui sõber teatas rõõmsalt, et kindlustus korvab tekkinud kahjud. Polnud ju olnud konkreetset õnnetust, polnud konkreetset märgistamata auku, mis auto lõhkus.
Ma ei tea täpselt, milline leping tal oli ja kas kindlustusel tegelikult ka oli kohutus see hüvitada (või oli tegemist töötajapoolse "eksimusega") kuid nii või teisiti oleks mina kindlustajana linna peale väga vihane. Miks peaks kindlustaja maksma kinni tekkinud kahjud, kui tegelikult on süüdlane teada - Tallinna linn!
Hommikuti sõidame tööle ja õhtuti koju mööda Tehnika tänavat. See on kiireim tee. Kui saaks, siis väldiks. Miks? Sest tee olukord on kohutav. Tuletõrje veevõtukohad irvitavad asfaldist välja, luues ohtlikult teravad nurgad. Selle kõrval on aga sademete äravoolu kohad, mis asfaldist aina sügavamale sissepoole vajuvad. Lisaks sellele pindamised ja kunagi täidetud roopad, mis olukorda suurt paremaks ei muuda - nüüd on roopa asemel kõrgemad triibud.
Juriidiliselt on muidugi kõik korras - hoiatav märk on välja pandud. Kui nüüd midagi puruks sõidad, oled ise süüdi. See hoiatavate märkide süsteem on Eestis üldse kummaline. Mõistan, raha pole ja tuleb teha valikuid. Kuid kas tõesti hoiatusmärk asendab teeremonti?
Sama on näiteks märkidega, mis hoiatavad varguste eest. Mõistan, et sellise märgi kasutamine on kodaniku teavitamine võimalikust ohust ja seda saab käsitleda kui preventsioonina. Kuigi eks ta omamoodi halenaljakas ole - olge valmis, et teilt võidakse käekott ära rebida, ja nii ongi. Nüüd teate, palju õnne. Hoiatusmärgile "ettevaatust sügav auk" võiks lisada siiski ka vastutaja nime - Tallinna linn.
Kui kindlustuse peamiseks eesmärgiks on kindlustada vara õnnetusjuhtumi ja kuritegevuse eest, siis kumba kategooriasse langeb teede teadlik mitte-parandamine ja seeläbi kodaniku vara rikkumine? Kuriteo korral nõuab kindlustus võimalusel kahju kurjategijalt välja...



