Küll me oleme musikaalsed ehk sai kontserdil käidud

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 22 October, 2009

Kullaseppad on üks ütlemata musikaalne seltskond. Ema laulab ILO naistekooris, onu mängib Rakvere bändis Brevis kitarri ja isa teeb sama Tallinnas Horre Zeigeri Big Bandis. Viimast saigi möödunud weekendil kuulamas käidud.

Üldiselt ma bigbandidest eriti ei tea ja palju neid kuulamas ei ole käinud. Muidugi seda ühte tean, sest nii palju kui ma mäletan, siis isa on seal alati mänginud. Tõsi, mitte kõik need 55 aastat mil orkester tegutsenud on, aga nii palju, kui mina mäletan, siis alati on ta pilli mängimas käinud. Proovid ja esinemised, esinemised ja proovid.

Kui ma veel päris pisike poiss olin, siis käisin proovidel kaasas. Mäletan selgelt just üht kevadist või sügist õhtut tehnikaülikooli juures. Just seal, kus sel nädalavahetusel kontsert toimus. Minu jaoks oli alati kõige põnevam see, et läksime varem kohale. Siis sain trummide taha istuda ja põrgumüra teha. Hiljem pidin koha loovutama kogenumatele ja ülejäänud proovi leidsin endale muud tegevust.

Mäletan, et kuidagi siginesid koju ka mingid trummipulgad, kummalised sellised - metallist ja punaste ümarate otstega. Ilmselt olin ma piisavalt toreda mulje jätnud, et vanad trummipulgad mulle toodi.

Imetlen inimesi, kes pikalt ühe asjaga tegelevad, pühendunult ja järjekindlalt. 55 aastat orkestrit juhtida pole naljaasi. Nagu pole ka naljaasi kümneid aastaid kitarri mängida. Ja austusväärne on ka publik, kes alati kohal käib - midagi alla täissaali see seltskond ei tunnistagi.

Eks muusika jäi minulegi külge, tõsi, mitte swing ega muu säärane. Mina olen oma muusika leidnud teisest žanrist, kuid kindlasti kuulan ja naudin seda ka 50 aasta pärast. 80-aastane house’i DJ - poleks paha. Siis pääsen ka Tähelaeva saatesse

Kas oled kirjutisega nõus?

Mis on moes, kus on poes?

Kirjutas Merit. Kalendris oli 2 October, 2009

Nii-nii. Kuldar arvab, et ma peaksin kirjutama blogisse ja vastama kõikidele küsimustele - kus ma olen olnud! Oli suvi - olime enamjaolt arvutist eemal. Nüüd suvi läbi, aga ma ikka blogindusest eemal! Asi selles, et vahetasin töökohta - valdkond ikka põnevust üles kruttiv PR, aga nüüd sukeldusin moetööstuse ja kaubanduse maailma.

Niisiis paljude teiste seas on päevakorral teemad - mis on moes ja kus on poes. Esimesele vastab video (hoiatus - taustalood on kummitama jäävalt head!) ning poes - näiteks lähipäevil oma esimese kuu täitumist tähistav Moetänav. Oleme ise tulemusega rahul ja sama hea vastuvõtt ka ostjatelt - lisaks kaubale on omaette vaatamisväärsus vanast kontorimööblist meisterdatud poemööbel. Recycleeeee! Ja uuskasutatav mood. Ja kogu Baltika kvartal!

Kas oled kirjutisega nõus?

Tallinn lõhub kodaniku vara

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 23 September, 2009

Järgnev kirjutis on teadlikult veidike provotseeriv ja esitab (meelevaldseid) küsimusi.

Hiljuti viis mu sõber parandusse oma auto, mille veermik oli Tallinna teedel vigastada saanud. Tegemist ei olnud ühe konkreetse jupi purunemisega, vaid aja jooksul kogunenud hädadega, mis lõpuks avaldusid. Enam mööda ei saanud vaadata ja remonti oli minek.

Tavaliselt maksab kohusetundlik liisinguklient auto remondi ise. On ju lepinguski kirjas, et liisija kohustuseks on heaperemehelik suhtumine autosse ja tagada auto korrasolek. Kuid sõber mõtles veidike ja esitas kindlustusse kahjujuhtumi nõude. Olin suhteliselt üllatunud, kui sõber teatas rõõmsalt, et kindlustus korvab tekkinud kahjud. Polnud ju olnud konkreetset õnnetust, polnud konkreetset märgistamata auku, mis auto lõhkus.

Ma ei tea täpselt, milline leping tal oli ja kas kindlustusel tegelikult ka oli kohutus see hüvitada (või oli tegemist töötajapoolse “eksimusega”) kuid nii või teisiti oleks mina kindlustajana linna peale väga vihane. Miks peaks kindlustaja maksma kinni tekkinud kahjud, kui tegelikult on süüdlane teada - Tallinna linn!

Hommikuti sõidame tööle ja õhtuti koju mööda Tehnika tänavat. See on kiireim tee. Kui saaks, siis väldiks. Miks? Sest tee olukord on kohutav. Tuletõrje veevõtukohad irvitavad asfaldist välja, luues ohtlikult teravad nurgad. Selle kõrval on aga sademete äravoolu kohad, mis asfaldist aina sügavamale sissepoole vajuvad. Lisaks sellele pindamised ja kunagi täidetud roopad, mis olukorda suurt paremaks ei muuda - nüüd on roopa asemel kõrgemad triibud.

Juriidiliselt on muidugi kõik korras - hoiatav märk on välja pandud. Kui nüüd midagi puruks sõidad, oled ise süüdi. See hoiatavate märkide süsteem on Eestis üldse kummaline. Mõistan, raha pole ja tuleb teha valikuid. Kuid kas tõesti hoiatusmärk asendab teeremonti?

Sama on näiteks märkidega, mis hoiatavad varguste eest. Mõistan, et sellise märgi kasutamine on kodaniku teavitamine võimalikust ohust ja seda saab käsitleda kui preventsioonina. Kuigi eks ta omamoodi halenaljakas ole - olge valmis, et teilt võidakse käekott ära rebida, ja nii ongi. Nüüd teate, palju õnne. Hoiatusmärgile “ettevaatust sügav auk” võiks lisada siiski ka vastutaja nime - Tallinna linn.

Kui kindlustuse peamiseks eesmärgiks on kindlustada vara õnnetusjuhtumi ja kuritegevuse eest, siis kumba kategooriasse langeb teede teadlik mitte-parandamine ja seeläbi kodaniku vara rikkumine? Kuriteo korral nõuab kindlustus võimalusel kahju kurjategijalt välja…

Kas oled kirjutisega nõus?

Kimi Räikkonen käis Kuressaares!?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 2 August, 2009

Neljapäeval kohtasime Kuressaare jahisadamas imelist, vähemalt 36 miljonit krooni maksvat jahti. Princess V70. Eesti uuriv ajakirjandus on varasemalt välja nuhkinud ja lugejatele vahendanud, et kõnealune alus kuulub Kimi Räikkonenile. Seega, Kimi käis Saaremaal!? Kuid arvestades, et Räikkonen proovis sel ajal hoopis ralliautoga sõita, siis… Kes käis?

Selline jaht kuulub ka Teemu Selänne’le - Soome kuulus hokimängija. Kas siis Teemu käis siin? Ajakirjanikud - te veate meid alt! Miks ei ole me seltskonnaajakirjanduses näinud kaunist ja glämmi fotoseeriat? Või käis see asi nii salaja, et ükski nuhk ei jõudnud jälile. Tegelikult vist on meie online üdini Tallinna keskne ja Kuressaareni ei küündita - kui asi ei toimu Tallinna ööklubis või lounge´is ning Robertot pole kutsutud, siis ega asi meediasse ei jõua.

Tõsisemalt rääkides pidas Soome pankur Johan Linder Kuressaare linnuses oma 50ndat sünnipäeva ja auväärsete kutsutute hulgas võisid idee poolest olla mõlemad luksuskaatri kaks eelpool nimetatud omanikku. Uudis sünnipäeva toimumisest jõudis Oma Saare vahendusel ka Äripäeva, kuid fakti konstateerimisest kaugemale kahjuks ei jõutud. Kuigi võiks ju, sest oleks aeg Robertost ja staarfotograafide lõugasaamisest edasi liikuda. Samal ajal võib Eestis juhtuda suisa maailma kaaluga celebrity uudis.

Kas oled kirjutisega nõus?

Meil ei ole valvurit, vaid kassiir

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 24 July, 2009

Just nii ütles Ahtri tänaval parkimisteenust osutava PalmGroup parimisteenuse eest vastutav Tõnis Meister kommenteerimaks uudist, mille kohaselt just kõnealuses parklas seisnud autost varastati üle 200 000 krooni eest videotehnikat. Olgu kohe öeldud, et auto oli jäetud ka lukustamata. Ometi tundus, ja õigusega tundus, välismaistele dokumentalistidele asi enam kui pentsik.

Eesti elukorralduses on kahetsusväärselt palju nõukaajast ja varakapitalismist jäänut. Üks selline “süsteem” on tasuline parkimine. Sellest, et näiteks Europarkile renditakse välja soodsatel kruntidel paiknevad kivihunnikuid, mille peal parkimise eest lihtsalt raha kasseeritakse, on küll ja küll räägitud. Linnas käivad jutud, et see ongi strateegia - nõuda parkimise eest raha territooriumil, millele tulevane või juba kehtiv detailplaneering näeb ette hoonestust. Miks investeerida siis parkimisala kaasajastamisesse? Äriliselt loll otsus. Seni kui raha tiksub, krunt kas või lainetagu vihmaveest, nagu on Merit kogenud ja kirjutanud.

Äriliselt on loll otsus ka palgata valvur ja turvamees, kui seda ei pea tegema. Ahtri 6a paistab ka üks selline maatükk olema, kuhu kunagi tuleb hoone. Miks siis investeerida parkla rajamisse, kus oleks veel valvur, videovalve jne. Parem on raha lihtsalt sisse kasseerida. Eurooplased on harjunud, et kui millegi eest makstakse, saadakse vastu kvaliteetne teenus. See, et nad seda Eestist samuti ootavad, on juba nende naiivsus. Meie oleme nii kõvad mehed ju, et ei paku teenust. Võtame raha ja näitame keskmist. Raha nõudmine ilma vastutuseta on ju ideaalne bisnesplan takoi.

Tsitaati “ma pole valvur, ma olen kassiir” saab toredasti laulda viisil “ma pole turist, ma elan siin”. Lihtsalt

Kas oled kirjutisega nõus?