Maasikamagus üllatus

Ma ei tea täpselt, kuidas ma sellise õnne osaliseks olen saanud, aga...

Pühapäeval koju tulles avastasin meie külmkapist ahvatlevad pokaalid, millesse Kuldar oli meisterdanud maasika-tiramisu! Tõeliselt hõrk ja maitsev. Kuldar teab, et olen suur tiramisu austaja, ent ta oli sellele uutmoodi lähenenud - ilma klassikalise kakaota! Tulemus aga sama maitsev, ehk paremgi veel. Kindlasti parem - üllatus ju! Aitäh Sulle!

Kuldar avalikustab ka retsepti:

500g      mascarpone
400g     vanillikohupiimakreem (nt Emma)
0.5dl     suhkur
kahe apelsini mahl
4sl     apelsiniliköör (nt Cointreau)
100g     Savoiardi biskviitküpsised (Ladys fingers)
200g     Maasikas

Sega omavahel mascarpone, kohupiimakreem ja suhkur. Teises kausis sega omavahel apelsinimahl ja liköör. Sega pool mahlasegust kreemi hulka. Murra küpsised pooleks ning immuta mahlasegus. Tõsta iga pokaali põhja 2 poolikut küpsist, vala peale kiht kreemi ja kata viilutatud maasikatega. Lisa jälle immutatud küpsised ja kreemikiht. Kaunista poolitatud maasikatega. Lase 30 minutit külmkapis maitsestuda.

Iseseisvuspäev Harku terviserajal

Nüüd, mil remont tehtud, on meil tekkinud mõnusalt vaba aega juurde. Oleme endaga rahul, et kasutame vabu hetki ära ja kodus istumise asemel käime näiteks jalutamas. Vabariigi sünnipäeval otsustasime võtta ette veidike pikema jalutamise (6,5 km) ja suundusime Harku metsa RMK terviseradadele. Vaba päeva ja värsket õhku oli nautimas päris palju inimesi, kellest enamik suuskadel jõudsalt edenesid. Meie aga oma talveriided seljas lihtsalt edasi pürgimas - et oma matka mitmekesisemaks muuta, siis enamjaolt raja asemel hoopis mägedest üles ja alla, üles ja alla. Mägesid jagub seal mõnusalt - Alpe ei leia, aga natuke võhmale võtavad meiegi omad.

Hästi tore on see, et liikumas on igas vanuses inimesi - nii soliidseid hallipäised vanahärrasid oma Visu suuskadega kui noori peresid, kes lapse kelgu näiteks lambanahaga vooderdanud. Kõik naudivad ilma ja loodust ning keegi ei kipu teisi segama. Erinevalt näiteks spordiklubidest ja -saalidest, mida nii mõnigi me sõber-tuttav pidevalt kirub - nii palju rahvast trennis, higihais, ruumi ei ole ei trenni teha ega pärast end pesta. Miks te siis lähete sinna, miks mitte hoopis loodusesse minna?

Täiesti ekslik on arvata, et Tallinn on ju linn ja siin pole mingit rohelust, kuhu minna. Vale puha. Ainuüksi RMK ametlikke matkaradu on linna lähiümbruses umbes kümmekond - palju neist valgustatud ja kõik ilusti tähistatud. Isegi kesklinnast saab paarikümne minutiga nii kaugele, et linnakära unustada ja metsas mööda hooldatud radu jalutada.

Täna käisime Harku-Nõmme rajal, eile müttasime Pirita ringraja lähistel, üleeile Nõmmel ning Merit laupäeval Lääne-Virumaal Mustojal. Tihe ja mõnus graafik Soovitame soojalt! Miks mitte teha Eestile selline kingitus aastapäeva puhul - avastada uus kohake me vahval kodumaal.

Meie kodu lood: esik

Oma uue kodu ülevaadet alustasime köögist. Kuid kööki saab ju ikka läbi esiku. Seega, meie kodu lood osa number kaks: esik.

Esiku remontimise jätsime peaaegu viimaseks. Seda praktilistel kaalutlustel. Tuleb ju kogu ehitus- ja muu kraam alati läbi esiku tubadesse vedada. Oleme selles mõttes õnnelikud, et meil on suur esik. Võtsime esiku tarbeks isegi ruumi juurde, et saaksime päris garderoobi rajada. Kuid remondi mõttes tähendab suur esik seda, et palju tööd tuli teha.

Alguse sai kõik ühel augustipäeva varahommikul. Meriti isa oli endale kohaselt varakult platsis - kell 7.47 hommikul

Nii me siis seisime (meie ise vist poolenisti kinnisilmi veel), haamrid-kangid käes ja ootasime, et võiks naabritele vähegi sobivamal ajal lammutama hakata. Väga kaua ei jõudnud oodata. Kella üheksas hommikul olid vanad kapid välja lõhutud (tavaliselt ei jõua selleks ajaks töölegi veel, nüüd oli põhitöö juba tehtud). Alates sellest hetkest algas järgmine "võidujooks ajaga". Riideid polnud ju enam kuhugi panna! Nii me siis pakkisime nad nummerdatud pappkastidesse ja lootsime, et õues väga järske ilmamuutusi ei tule. Kogu oma pakkimise korraldamisega suutsime vist Kuldari ülikonnakingad ära visata. Selle avastasime siis, kui Kuldar läks neid esiku kapist võtma - kus nad kogu aeg on ju olnud -, aga siis selgus, et pole seda kappigi enam, kingadest rääkimata! Aga nüüd on kõikidel riietel ja kingadel-saabastel oma unistuste kodu, nagu Merit seda nimetab, kui oma kingariiuleid külalistele näitab.

Esik on korteri esimene osa väga mitmes mõttes - saab siit ju teistesse tubadesse ning just esik annab aimu kogu korteri stiilist. Helehalle seinu elavdavad kaks punast triipu - üks on näha kohe korterisse astudes, teisest annab märku soe punane valgus, mida triibu peal olev seinalamp heidab. Triip ja triibud on me korteris läbivad elemendid - köögimööbel, seinaplaadid, seinakatted, põrandki. Punast triipu leiab ka vannitoast ja tualetist.

Peegel on asendunud punase triibuga

Punaste triipudega on omamoodi nali - paljud arvasid, et me ei anna endale aru, mida täpselt teeme. Seinu värvides jätsime triipude osa algul valgeks - see ootas punast värvi. Kuigi punased triibud esiku seintele oli algselt Meriti idee, hakkas ta ise selles vahepeal veidi kahtlema. Asi lahenes konkreetselt, kui Kuldar punase värviga koju tuli. Tõeliselt äge oli heledale seinale punase värviga joonistama hakata. Tulemusega oleme väga rahul. Tihtipeale ütlevad külalised just me esiku punaste triipude alusel - teie kodus on tõesti näha, et olete selle ise endale oma maitse järgi teinud. Tõepoolest eristub me kodu selgelt n-ö turvalistest müügiks tehtud korteritest.

Vasakul näha osa peegelliugustega garderoobist, toale kogu esikule heidab tooni aga punasel ribal asuv kohtvalgusti.

Esiku seinu katab juba me kunstikogu esimene teos - Navitrolla Passenger conflict, mille jõulukingiks saime. Plaanis on aga teisigi pilte seintele - karikatuurid Meritist aastal 1996 ja 2008 ning muidugi me enda tehtud fotod. Praegu olemegi just fotode väljavalimise faasis, teate, see ei ole üldse lihtne, aga me tõeliselt naudime seda

Loomad koputavad uksele ja aknale

See aasta on tõeliselt erakordne - ei ole mina kunagi varem näinud nii palju erinevaid loomi ringi liikumas. Liiguvad igal pool - rulluisurajal, akende all, maanteede ääres ja muidugi metsas, kus ongi nende õige koht.

Täna sõitsin taas Rakverest Tallinnasse ja Loobu jõe juures oli kohe maantee kõrval kraavis neli kitse, kes sealt midagi söödavat vist olid leidnud. Automürast ei teinud nad väljagi, nii et sain neid hoogu aeglustades päris kaua imetleda. Oh, oleks vaid fotokas kaasas olnud, oleks National Geographicu pilt tulnud. Nali

Aga kui ma siis vanematele helistasin ja oma toredast vahejuhtumist teavitasin, naeris isa - tema nägi täna vanaema metsas 44 kitse! Tõsi - kaks paarikümne peast karja ning üks neljane. Sellele ei suutnud ma tõesti vastu panna. Vanaema mets paikneb mul ikka täitsa padrikus - sinna viib vaid üks tee, mis suurema osa talvest on täiesti läbimatu, heal juhul saab sinna traktori või täisvarustuses maasturiga. Aga vaatamist on seal palju. Talv on imeilus. Kitsed ja rebased on juba tavapärane vaatamisväärsus. Isa on mul seal ka hunti näinud, kes metsaveerel midagi hambus ringi hiilis.

Eriti kihvt oli näha üht teatraalset hiirt. Sõitsime maasturiga ja auto kõrval lumel jooksis üks hiireke. Kui auto kinni pidasime ja ukse akna lahti tegime, jäi hiir kõmm seisma, viskas end siruli ja mängis surnut! Ainult silmad pilkusid närviliselt ringi. Ja siis kui me akna kinni panime ja edasi sõitma hakkasime, jätkas ka hiir oma teed. On ikka kavalpea, või et tema mängib surnut.

Kui oravapoisikesed on mu vanemate maja taga juba tihedad külalised, siis eile õhtul nägin seal kedagi autode vahel ringi luusimas. Hmm, kelle koer see küll on? Rebane hoopis! Ka Kuldari vanemad rääkisid, et nende aia taga oli rebane koer Tõrule vastu haukunud. Sellise vastiku klähviva häälega, nagu rebastel haukumine välja tuleb.