Oled Sa turist või inimene?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 19 October, 2008

Täna juhtusime vaatama ETV-st dokumentaalfilmi Kariibimere saarte kohta. Vaatasime, imestasime ja imetlesime. Ja siis natuke kurvastasime. Kurvastasime, et vaatamata siinsetele pingutustele ei ole mitte kunagi võimalik Eestist sellist filmi teha. Kõige parema tahtmise juures ja kõige paremate kaamerate ja meeskonnaga - meil lihtsalt pole filmida seda, mis miljardeid inimesei paelub - meeletut ilu ja värviderohket loodust. Ja seda ilma photoshopita.

Jah, juba ma kuulen neid sadu ja tuhandeid, kes hüüavad, et Eesti on super ilus ja kõige armsam. Ongi. Meil on laulupidu! Meil on palju, väga palju looduskauneid kohti, kuid ometi on need paljuski hooajalised - enamik aega on pilves, ühtlaselt hall, pime ja kahjuks ka kõle. Mida sa filmid näiteks täna õhtul kell 7 Kaali meteoriidikraatris või Karujärve kaldal või Meenikunno rabas. Mitte midagi! Olgugi et ilu on sealsamas olemas.

Oleme arutanud, kuidas Eesti võiks ennast tutvustada ja turiste siia meelitada. Oops! Ei tahtnud üldse mitte kasutada sõna “turist”. Meie arvates ongi see üks viga, mida paljud teevad. Nad näevad turisti - kedagi, kes peab käima etteantud linnakaardi järgi, noogutama etteantud tekstide peale ja jätma siia oma raha -, kuid nad ei näe inimest. Inimest, kes avastaks ise meid. Järk-järgult, alustades sealt, kust just tema tahab. See ei pea olema laulupidu või vanalinn. Äkki hoopis Katariina kai keset Koplit? Või Tammuri talu Otepääl? Või üks jõeke, mis merre suubub. Nimi, koht ja ajalugu ei ole alati kõigi jaoks olulised.

Oluline on emotsioon, tunnetus. Ja just seda ei oska Eesti pakkuda. Miks? Ehk seetõttu, et seda tunnetust ei saa kampaania korras tekitada - me kahjuks ise ei tunneta oma riiki, oma väärtust.

Blogilugejad teavad, et Merit käis Iirimaal. Ta küsis ükskord mu käest, mis minul seostub Iirimaaga. Pole kunagi käinud, kuid oskasin nimetada mitmeid märksõnasid. Sama tahame meie küsida välismaalaste käest, mis neil Eestiga seostub? “Umm. Nothing?” on tihti vastus. Me justkui sooviks, et nad kindlasti vastaksid laulupidu, vanalinn ja tunneksid kaasa meie raskele ajaloole. Aga välismaalased ei saa / ei pruugi seda kunagi tunda - tema tahab väga lihtsaid häid emotsioone, mis ei nõua talt ajaloo õppimist ja mõistmist.

Ta tahab kogeda siin inimeste soojust ja heatahtlikkust, abivalmidust. Ta tahab eksida mõnele kõrvaltänavale ja siis kohaliku abi ja naeratusega sealt taas suuremale tänavale jõuda. Mitte ilmtingimata õigele tänavale - alati ei pea olema õiget ja vale tänavat.

Üks natuke naiivne näide - me sõber New Yorkist, kes aastaid siin käinud, avastas Rimist kartulimaitseaine mida fännab tänaseni. Me saatsime talle neid postiga! Ta säras, kui need kätte sai ja meenutas friikartuleid tehes Eestis käiku. See on ülekantud tähenduses näide sellest, et me ei saa kunagi teadlikult ennast kõigile turundada kuid me peame olema alati valmis, et keegi kuskilt ise midagi sellist leida tahab.

“Welcome to Estonia” on saanud vaat et sõimusõnaks. See sümboliseerib mõttetut rahakulutamist. Stereotüüpselt turistile lähenedes see ehk töötaks, idee poolest. Reaalsuses mitte, sest massidele on Eestil vähe pakkuda. Seda enam peame ise peeglisse vaatama - kas me ise oskame oma riiki “turundada”?  Viimase aja üks ilusamaid ja südamlikumaid raamatuid, mida oleme käes hoidnud ja lugenud, on “Meie inimesed”. Kas Sina oskaksid kirjutada armastuskirja oma kodule? Kahtled? Siis miks loodame, et võõramaalased seda oskavad?

Kas oled kirjutisega nõus?

Väikesed suured asjad

Kirjutas Merit. Kalendris oli 10 October, 2008

Oi-oi, kuidas mulle ei meeldi hommikul üksi autoga ummikus seista-sõita. Olen nii harjunud, et läheme hommikuti koos tööle, ükskõik siis, kas minu või Kuldari autoga. Aga ometi oli täna seal ummikus ka omamoodi tore - tore selles mõttes, et mõtlesin ja naeratasin meie eilsete ja igapäevaste justkui väikeste, aga tähenduselt oi kui suurte asjade peale.

Eile õhtul jalutas Kuldar poodi ja vihma hakkas sadama. Ja ta oli oma telefoni koju unustanud! Tahtsin talle järele minna. Aga tema hoopis jalutas läbi vihmasabina tagasi koju ja tõi koju just sellesama matist hõbedast vaasi, mis meile eelmine kord koos poes käies silma oli jäänud! Ja sinna sisse võimsad ja väärikad gladioolid.

Mulle väga meeldivad lilled. Lillede ostmiseks või kinkimiseks ei pea kohe kindlasti olema mingi tähtpäev. Lilled toas on elu ja ilu. Mina ei ütle, et ma kastan lilli. Mina annan neile vitamiini - juua ja süüa. Ja siis teen neile pai. Nii poti- kui vaasis olevatele lilledele. Ja siis lilled naeratavad vastu.

Kui pühapäeval uut saadet “Laulud tähtedega” vaatasime, siis tuli meil idee - need inimesed peaksid Äpu laulu laulma! Vot kuidas nad sellega hakkama saaksid. Sest Äpu laulu ei ole üldse lihtne omaette mõmiseda, lastelaulu kohta on see väga raske viisiga. Aga kes ütles, et see ainult lastelaul on. Ei ole. Sosistan Äpu lugu tihtipeale. Ja õhtuti unelaulu “head ööd autod, tuul, päike ja tuba” ja siis iga kord täpselt samas kohas haigutan. Ja läbi selle ümisen edasi. Kuldar juba teab, mis kohas ma haigutan. Tema ise haigutab ka. Mõnikord. Ja siis naerab.

Viimasel ajal igal õhtul ja hommikul - isegi kõige kiiremal hommikul - teeb Kuldar meile lattet. Ise teeb! Ja see piimavaht on nii kreemine, kreemine, et viib lihtsalt keele alla. Või siis jätab väikesed piimavurrud suu ümber :)Mina kohvitegemist eriti ei näe, sest mina tuuseldan siis garderoobis oma riiete kallal. Just seepärast ei näe ma ka pooli Terevisiooni uudiseid, millest Kuldar autos räägib. Ja autos me lõpetame oma igahommikuse kohvi. Anname kuuma latteklaasi ühest käest teise. Oi, kuidas ma täna hommikul üksi tööle sõites igatsesin seda lattet ja neid käsi.

Kas oled kirjutisega nõus?

Mõnus kummaline linn Dublin

Kirjutas Merit. Kalendris oli 24 September, 2008

Jalutasin just läbi vanalinna tööle. Esmaspäeva varahommikul aga saabusin tagasi Dublinist. Seetõttu jääb silma terav võrdlus. Kui Tallinna tänavad ja isegi vanalinn on tulvil hiiglaslikke maastureid ja kupeesid ja kabriolette, üks kallim, teine madalam, kolmas kõrgem ja neljas läikivam kui ükski teine, siis Dublinis seda ei ole. Kolme päeva jooksul nägin ma seal ükskuid maastureid ning mersusid ja bemme - neidki linnast väljas n-ö rikaste linnaosas rannikul. Inimesed on mõistlikud - linnas sõidetakse linnaautodega - väikeste ja keskklassi omadega, mis reaalselt ka sinna mahuvad ja seal mõistlikud on.

Liiklus ise on jalakäijale veidi ehmatav. Pöördel eriti üle tee ei lasta, lisaks ei saa ikka sotti, kust ja kuhu ritta see auto nüüd siis pöörab (vasakpoolne liiklus ju). Lisaks ei pea Iirimaal autodel tuled päeval põlema - nii et hallid autod kimavad hallil asfaldil. Aga - igavesti tore hääl kõlab siis, kui jalakäijatele roheline tuli süttib. Piuhhhh!

Dublin on kummaline linn. Terve reedese päeva olid tänavad pea inimtühjad (linnas peaks elama 1,5 miljonit inimest) - isegi turistide tüüpkohad pakkusid rahu ja vaikust. Järjekordadest polnud juttugi. Aga õhtul on jutt teine - tänavad täituvad laulvate, tantsivate inimestega. Kes teeb pantomiimi, kes raamatupoes bändiproovi. Kes jalutab keskööl mõnda muuseumi sisse. Mul vedas, et sattusin Dublinisse sealse Culture Night ajal.

Eestlane, nagu täiskasvanud ikka, armastab numbreid. Pakk pabertaskurätte maksab 0,69 eurot, üks nektariin 0,99 eurot, 15 minutit sõitu hobukaarikuga 30 eurot. City tour buss 15 eurot ja kuni 4,5tunnine tuur linnast välja rannikule 25 eurot. Eks leiab ka odavamaid ostukohti tõenäoliselt, ent need jäid minu tee peale kesklinnas.

Kohalikud põhikohad on teadagi pubid, mis kohati on aga nii pime-pimedad, et ei näe isegi menüüd lugeda. Teeninduse kiiruse üle ei saa ka just väga hõisata. Sealsed inimesed on aga tõeliselt sõbralikud ja jutukad. Bussijuhid uurivad, kas ikka tean, et Dracula autor Bram Stoker on Iirimaal sündinud. Tean. Ja milline U2 lugu kus majas on salvestatud. Sain teada.

Kui Dublinis vähegi aega, siis tasub linna jalutades avastada. Linn ei ole üldse mitte suur ja lõpuks on iga üle jõe viiv sillake juba toredalt tuttav. Mõnus kummaline linn, ütlen esimeseks vastuseks küsimusele, kuidas Dublinis oli.

Kas oled kirjutisega nõus?

Hea folgipastel ma ikka olen!

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 11 August, 2008

Sellest nädalavahetustest alates kannavad ühed minu madalad papud uut nime - folgipastlad. Käisid nemad ju see reede-laupäeva öösel Käsmus Viru Folgil. Siin mõned heietused (sest üldiselt oli nii pime, et ega midagi eriti näha ei õnnestunud :p)

Üldiselt oleme igavesti rahul, et otsustasime reede õhtul kella poole üheteistkümne paiku Käsmu jõuda. Seda pilvisest taevast ja kohatisest tuulest hoolimata. Käsmus oli üllatuslikult täiesti tuulevaikus - mu lootus näha mäslevat merd luhtus. Ja soe, oi kui soe oli see öö. Tõeline suveöö. Peale kella 2 koju sõites oli õues veel 18 kraadi. Imeline!

Tagasi Käsmu. Täpselt parasjagu inimesi, kes kõik siia-sinna-tänna ringi tatsavad ja midagi otsivad. Ja kui otsitut ei leia, siis sobib ikka ja alati mere äärde minna. Nii et leidnud meie algul seda Merelava, kus südaööl Riho Sibul ja Tõnis Mägi pidid esinema hakkama. Niisiis istusime pimedas mere ääres kivikesel ja vaatasime tõrvikute ehitud kaugenevat paadikest.

Suur tänu Kairile, kes õnneks teadis, kus miski asub. Ta arvas, et ka meie teame kõike Käsmu kohta, sest kohtumispaigaks määras ta esialgu “seal kus see mees kurke müüb”, hehee. Rahvamaja, kus tuli kutse/pileti käepaela vastu vahetada leidsime ühest pimedast tupiktänavast. Imekombel oli seal suurtele klaasidele isegi “piletid” peale kirjutatud. Käekesed märgistatud. Nüüd lähme lava otsima! Ja nagu juba Rahvamaja näitest oskasime aimata, viis ka sinna pime tupiktänav. Mitte ühtegi pimeduses nähtavat silti, mitte ühtegi valgustust seal tänaval (ausõna, kuigi mul on kombeks liialdada, siis praegu ma seda ei tee). Ja lava ise - meremuuseumi taga. No ikka, täitsa loogiline ju :p

Sibul ja Mägi… Mägisibul, nagu nad ise ütlesid. Meil on Tõnis Mägi kontserdist kustumatu mälestus eelmise aasta Toila Promenaadist ning seda seekord kuidagi ületada ei suudetud. Sibul mõjutas Mägi natuke oma algsest repertuaarist kõrvale kalduma, nii et esinemine oli kaugel Mägi rokipaladest. Mitte et see oleks halb, aga öösel kell 1 kuulata diipi, diipi tinistamist oli tõeline unemuusika. Kuigi, “Aed” oli super lihtsalt!

Meie pidasime veel hästi vastu, arvestades näiteks mu toredat kõrvalistujat, kes vahetult peale seda, kui oli mulle pakkunud mahla piiritusega, mõnusalt pea põlvedel unerüppe vajus. Kuulis ka ingliskeelset juttu, näiteks “Please wake me up when you are leaving”. Kuldar naeris, et tõenäoliselt püüdis kontsert salamisi Guinessi rekordit - kõige rohkem õues kontserdil magavaid inimesi.

Kummaline, aga pilkasest pimedusest, unemuusikast, kohati segasest parkimiskorraldusest ja muust hoolimata jäi kogu asjast hea mulje. Imeline suveõhtu, meri, suveöö… Hõõguvad (üksikud) tulukesed ja silmad ja südamed.

Käsmul on meeletu potentsiaal teha suurepäraseid eht-eestlaslikke, sumedaid ja hingestatud üritusi. Kuid ajaga peab kaasas käima ka folk - sõna, mille tähendus on õnneks piisavalt lai, et korraldada väga eripalgelisi üritusi. Järgmine aasta hoiame Viru Folgil taas silma peal.

Kas oled kirjutisega nõus?

Suured inimesed on ikka tõesti imelikud

Kirjutas Merit. Kalendris oli 5 August, 2008

Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: “Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?”

Nad küsivad teilt: “Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?” Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: “Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel….”, siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: “Nägin saja tuhande frangist maja.” Siis nad hüüavad: “Oi, kui ilus!”

Antoine de Saint-Exupery “Väike prints”

Kas oled kirjutisega nõus?