Natuke Deformeerunud
24Jul/102

Kummaline küla Peipsi ääres

Meie suvine Lõuna-Eesti külaskäik päädis põikamisega sellisesse väikesesse kohakesse nagu Varnja. See ca 250 elanikuga küla on tuntuim vanausuliste küla Eestis. Külakest iseloomustab sürreaalne õhustik ning mahajäetud olustik - seda võimendab ka asukoht. Varnja on Eesti Peipsi anniku kõige lõunapoolsem vene küla ja kõige lõunapoolsem Peipsi-äärne küla põhja pool Emajõge, lõuna poole jääb soo.

Väikseid ja mahajäetud külasid on Eestis palju, igaühel neist oma kurb saatus. Kuid Varnja puhul tundus see kuidagi eriti kurb. Sest oleks justkui näha, et kunagi oli tegemist tähtsa külaga, kus korralik sadamgi, süvisega ja puha. Viimasest on alles aga maale ajatud suured paadid, ilusti numbrid/nimed küljes, kuid täiesti lagunenud, põlenud ja eks omajagu rüüstatud. Mõned meetrid edasi ja silma jääb täiesti lagunenud kirik. Lössi vajunud majade vahel elavad aga inimesed, kes vastavalt oma jõule ja võimetele püüavad hakkama saada. Kes on oma datšast järk-järgult suuremat lapimaja ehitamas, kes aga jaksanud korraliku palkmaja rajadagi.

Mööda küla edasi sõites paneb hämmastama kruntide ja majade rohkus. Üks vagun kandis isegi aadressi Kesk tänav 121. Kui võtta siia juurde, et lisaks Kesk tänavale on külas veel teinegi suurem tänav, siis võib mõista, et 250 inimest on ikka väga vähe selle suhteliselt suure küla kohta.

Kes satub Peipsi äärde, minge vaatama. Näiteks toimub Varnjal igal sügisel suuremat sorti sibulalaat. Elu siin Eestis on ikka väga mitmekülgne.

Vaidleksin vastuOlen nõus!
22Oct/091

Küll me oleme musikaalsed ehk sai kontserdil käidud

Kullaseppad on üks ütlemata musikaalne seltskond. Ema laulab ILO naistekooris, onu mängib Rakvere bändis Brevis kitarri ja isa teeb sama Tallinnas Horre Zeigeri Big Bandis. Viimast saigi möödunud weekendil kuulamas käidud.

Üldiselt ma bigbandidest eriti ei tea ja palju neid kuulamas ei ole käinud. Muidugi seda ühte tean, sest nii palju kui ma mäletan, siis isa on seal alati mänginud. Tõsi, mitte kõik need 55 aastat mil orkester tegutsenud on, aga nii palju, kui mina mäletan, siis alati on ta pilli mängimas käinud. Proovid ja esinemised, esinemised ja proovid.

Kui ma veel päris pisike poiss olin, siis käisin proovidel kaasas. Mäletan selgelt just üht kevadist või sügist õhtut tehnikaülikooli juures. Just seal, kus sel nädalavahetusel kontsert toimus. Minu jaoks oli alati kõige põnevam see, et läksime varem kohale. Siis sain trummide taha istuda ja põrgumüra teha. Hiljem pidin koha loovutama kogenumatele ja ülejäänud proovi leidsin endale muud tegevust.

Mäletan, et kuidagi siginesid koju ka mingid trummipulgad, kummalised sellised - metallist ja punaste ümarate otstega. Ilmselt olin ma piisavalt toreda mulje jätnud, et vanad trummipulgad mulle toodi.

Imetlen inimesi, kes pikalt ühe asjaga tegelevad, pühendunult ja järjekindlalt. 55 aastat orkestrit juhtida pole naljaasi. Nagu pole ka naljaasi kümneid aastaid kitarri mängida. Ja austusväärne on ka publik, kes alati kohal käib - midagi alla täissaali see seltskond ei tunnistagi.

Eks muusika jäi minulegi külge, tõsi, mitte swing ega muu säärane. Mina olen oma muusika leidnud teisest žanrist, kuid kindlasti kuulan ja naudin seda ka 50 aasta pärast. 80-aastane house'i DJ - poleks paha. Siis pääsen ka Tähelaeva saatesse :)

Vaidleksin vastuOlen nõus!
2Oct/090

Mis on moes, kus on poes?

Váš prohlížeč nepodoporuje Flash stáhnětě jej.

Nii-nii. Kuldar arvab, et ma peaksin kirjutama blogisse ja vastama kõikidele küsimustele - kus ma olen olnud! Oli suvi - olime enamjaolt arvutist eemal. Nüüd suvi läbi, aga ma ikka blogindusest eemal! Asi selles, et vahetasin töökohta - valdkond ikka põnevust üles kruttiv PR, aga nüüd sukeldusin moetööstuse ja kaubanduse maailma.

Niisiis paljude teiste seas on päevakorral teemad - mis on moes ja kus on poes. Esimesele vastab video (hoiatus - taustalood on kummitama jäävalt head!) ning poes - näiteks lähipäevil oma esimese kuu täitumist tähistav Moetänav. Oleme ise tulemusega rahul ja sama hea vastuvõtt ka ostjatelt - lisaks kaubale on omaette vaatamisväärsus vanast kontorimööblist meisterdatud poemööbel. Recycleeeee! Ja uuskasutatav mood. Ja kogu Baltika kvartal!

Vaidleksin vastuOlen nõus!
2Jul/091

200 km läbitud! Täna rekordiring

merit-uisutab

Et trenn on blogides populaarne teema, otsustasime ka meie oma trennitegemisest kirjutada. Meie puhul siis rulluisutamisest jutt. Oleme ilusti kinni pidanud oma nii-öelda uue aasta lubadusest kasutada maksimaalselt ära ilusaid ilmu ja nautida täiel rinnal vaba aega ja värsket õhku. Nii on meil sellel suvel rulluisutatud juba üle 200 kilomeetri. Mõnus - ja suvi on alles ees!

Varasematel aastatel on  rulluisutama minek olnud meile selline kättevõtmise asi - kas ikka lähme ja millal jne. Väga suurt rolli mineku või mitteminemise otsuses mängis ka asjaolu, et eelmisel aastal olime 200% pühendunud oma kodu remondile. Ja kui siis sai midagi muud tehtud, olid väikesed süümekad. Nüüd aga on kodu valmis ja saab puhata ja mängida. Oleme õnnelikud - rulluisurajale on meie kodust vaevalt paar minutit ning väga tihti lihtsalt läheme spontaanselt. Ja eriti mõnus on uisutada õhtuti, mil rajad inimestest tühjad ning rattad veerevad punaka loojuva päikese ning tänavavalgustuse valguses.

Ega me ole nüüd päris trennitegijad, meile on peamine, et uisutamist naudime. Me ei rassi hambad ristis, et ringi sekundi või kahe võrra kiiremini sõita. Kuigi, Kuldaril on telefonis mõnus programm Nokia Sports Tracker, mis näitab sõitmise kiirust, läbitud distantsi kaardil ning sõitu graafikuna. Ühesõnaga on Kuldar tegelnud me trennide analüüsiga :) Eile oli meil kiire sõit ja Kuldari programmi järgi suisa minu rekordaeg Rocca al Mare 7 km ringi läbimiseks. Mis siis muud kui jätkata samas rütmis.

Ei saa siinkohal mainimata jätta Vabaõhumuuseumi teele Merirahu majade juurde rulluisu- ja rattateele paigaldatud "liikluse rahustajaid" (nii nimetab neid Haabersti linnaosavalitsus), mis tõstatavad taas küsimuse - millal küll meie autojuhte ülistav liikluskultuur hakkab arvestama ka jalakäijate, uisutajate ja ratturitega. Et hoovist välja sõitvatele autodele teed anda, pean mida saama oma uiskudel pidama, aga auto nelja ratta ja piduripedaaliga ei pea isegi mitte proovima seda teha, et mind läbi lasta?

Kusjuures, meie läbitud 200 km jooksul oleme antud ristmikel näinud hoovidest väljumas vaid kahte autot! Ent siiski oleme pidanud sik-sakitama nende metalljurakate vahel. Mõni sõidab nende alt, ratturid enamjaolt nende kõrval murul, lapsed jooksevad nende alt. Ei mõista, kuidas küll see kõige ohutum lahendus saab olla?

Omaette teema on ka kahekesi või kolmekesi sõitvad neiukesed, kes peavad ilmtingimata kõrvuti jalutama-uisutma-sõitma, sest muidu ei saa jutustadaaaa! Ja kui neist mööduda, kuuleb oih-aih kilkeid ja nad katavad kätega silmad. Issand kui õudneee! Aga las nad olla, saame ilusti hakkama :)

Vaidleksin vastuOlen nõus!
21May/090

Maasikamagus üllatus

tiramisu
Ma ei tea täpselt, kuidas ma sellise õnne osaliseks olen saanud, aga...

Pühapäeval koju tulles avastasin meie külmkapist ahvatlevad pokaalid, millesse Kuldar oli meisterdanud maasika-tiramisu! Tõeliselt hõrk ja maitsev. Kuldar teab, et olen suur tiramisu austaja, ent ta oli sellele uutmoodi lähenenud - ilma klassikalise kakaota! Tulemus aga sama maitsev, ehk paremgi veel. Kindlasti parem - üllatus ju! Aitäh Sulle!

Kuldar avalikustab ka retsepti:

500g      mascarpone
400g     vanillikohupiimakreem (nt Emma)
0.5dl     suhkur
kahe apelsini mahl
4sl     apelsiniliköör (nt Cointreau)
100g     Savoiardi biskviitküpsised (Ladys fingers)
200g     Maasikas

Sega omavahel mascarpone, kohupiimakreem ja suhkur. Teises kausis sega omavahel apelsinimahl ja liköör. Sega pool mahlasegust kreemi hulka. Murra küpsised pooleks ning immuta mahlasegus. Tõsta iga pokaali põhja 2 poolikut küpsist, vala peale kiht kreemi ja kata viilutatud maasikatega. Lisa jälle immutatud küpsised ja kreemikiht. Kaunista poolitatud maasikatega. Lase 30 minutit külmkapis maitsestuda.

Vaidleksin vastuOlen nõus!
   Vanemad »