Suvel kohtume?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 6 May, 2008

Aastas on kaks korda, mil inimesed endale (ja ka teistele) lubadusi annavad. Esiteks uue aasta tulek ja teiseks suve saabumine. Kui uue aasta tulekul lubatakse ehk suuremaid ja olulisemaid asju (kes loobub suitsetamisest, kes hakkab trenni tegema, kes hakkab üldse paremaks inimeseks), siis suve eel antakse pigem igapäevasemaid lubadusi.

Praegu istume Radissoni 24. korruse terrassil, päike paistab kelmikalt silma. Ümberringi on aeg-ajalt naerupursked, nende seas eeskätt meie enda omad. Meil on tore olla. Hea on mõelda, et kuigi soojad ilmad on kohale jõudnud, on suvi ju alles ees! (Kuigi Meritil on juba selle suve esimene päevitus, natuke isegi põletusekene.)

Meie oleme lubanud alustuseks vähemalt kaks korda nädalas rulluisutamas käia. See on lihtsalt hetkel kõige värskem soov, sest alles panime rulluisud puhkama. Hiljem, suve kulgedes, veidike tihemini. Tahame rohkem õues viibida, jalutada, istuda ja kohti vaadata. Iga öö ei pea sugugi magama, miks mitte olla üleval, näiteks mere ääres.

Kindlasti tuleb mõni meeldiv ringsõit mööda Eestit. Türisalu, Lohusalu, Lääne-Virumaa, Hiiumaa, Saaremaa. Lõuna-Eestis tahan Kuldarile näidata seda hiiglama sügavat Ratasjärve, kus ma uljalt ujumas käisin.

Austame oma kohalviibimisega kindlasti paljusid kultuuri ja muid üritusi. Viinistus on meil üks tore omadussõnade peenar, selle taimed tuleb kindlasti üle vaadata. Koos sealse teatrietendusega. Sõpradele läheme külla ja kutsume nad enda juurde. On põhjust Seniks sukeldume veelgi sügavamale disainimaailma.

Ahoi, lugejad! Mis teie suvel teete? Teete või mitte, aga millised suvelubadused olete endale praeguseks andnud?

Kas oled kirjutisega nõus?

Aitäh öö eest

Kirjutas Merit. Kalendris oli 29 April, 2008

Eile kui oma number mitmesajandat pangaülekannet tegin, jäin mõtlema, mida kõike huvitavat inimesed ülekande selgituseks kirjutavad. Omamoodi naljakas on see, et tegelikult ei ole selle lahtri täitmine üldse kohustuslik, aga ikka justkui peaks sinna ju midagi kirjutama. Ja lihtsalt "ülekanne" tundub ju igav, kas pole?

Niisiis. Klassikokkutuleku osalusmaksu ülekandesse on kirjutatud mulle näiteks "aitäh öö eest", "sööme-joome ennast ogaraks" ja "let’s meet again". Lisaks olen saanud ülekanded selgitusega "automakk", "pikk sai", "lõikelaud", "leib ja sool". Jube näljased ülekandjad, või mis Või näiteks "missajonnid lillekapsas" või "kalli".

Ega ma ka ise ei tihka eriti lihtsalt "ülekanne" kirjutama. Niisiis on minu poolt teele läinud "aitäh, et tõid muusika mu tuppa", "kukumukukenee", "teeme vahvleid!", "tortilla nämm", "sinu jalavaev", "eile, kui ma rahakoti autosse unustasin", "läti kohv ja kommid".

Kindlasti on huvitavaid näited ka teil. Ehk jagate? Siit kommentaaridest oleks igavesti huvitav lugeda.

Kas oled kirjutisega nõus?

Kelle oma on Eesti rannajoon?

Kirjutas Merit. Kalendris oli 28 April, 2008

Mul on kahte tüüpi väljasõidusoove - üks on see, kus mul on kihk avastada uusi ja huvitavaid kohti; teine aga see, kus ma tahan näha, kuidas mu lemmikpaikadel hästi läheb. Nädalavahetusel oli mul just see viimane väljasõit.

Nii käisin vaatamas, kuidas mul suvised lemmikrannad on üle elanud sooja ja kesise talve. Neil läheb hästi, aitäh küsimast Metsa all on tuuseldanud metssead, puude vahel silkas rebane ning rannas oli näha hobuste jälgi. Siiani ei ole ma leidnud vastust küsimusele, miks lendab part ümber poolsaare tipu mere kohal, mitte otse üle poolsaare?

Mu väljasõidu hoogu pidurdas natuke fakt, et järjest enam mereäärseid lemmikpaiku on tabalukuga kinni pandud. Nii pidin ka laupäeval mitu korda auto ringi pöörama "eratee" ja "eravaldus" keelumärgi ees. Nukker. Miskipärast veel kuidagi mõistan, et see juhtub Tallinna külje all rikkates elamurajoonides, aga Lääne-Virumaa metsade ja mere vahel tundub see täiesti arusaamatu ja tõeline patt.

Ma ei tea, mida täpselt ütleb seadus selle kohta. Kas tohib takistada inimeste juurdepääsu merele? Olen kuulnud, et ei tohi; et jalgsi võib ikka mere äärde jalutada. Hmm… Lukustatud väravast aga ei tihka üle ronima hakata. Ja kui mingi valvekoeraga kohtuma peaksin, siis vaevalt et mingi seadus mind sel hetkel aitab.

Kas oled kirjutisega nõus?

Elamus: Soul Spectrum KUMUs

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 17 March, 2008

Nädalavahetusel täitus Kumu suur saal hea muusika ja toredate inimestega. Ses mõttes polnud see muidugi teab mis eriline – toredaid inimesi on Kumus ikka. Seekord kandis sündmus aga Soul Spectrumi nime ja tõi publiku ette esinema Ursula Ruckeri ja Terry Callieri.

Reedene hilisõhtu tõi suhteliselt väikesearvulise publiku ette eksperimentaal(?)projekti koosseisus Jaak Sooäär, Riho Sibul ja Raul Saaremets. Kaks kitarristi ja trummar. Trummar, kes seekord rohkem taustahäältega manipuleeris ja Riho Sibula tihti ilmast kõnelevatele lugudele sobivat krabinat-sabinat tekitas. Võrreldes Soul Spectrumi teiste esinejatega jäi suhteliselt elektrooniline trio just publiku suhtlemise koha pealt alla. Kuid sellest pole ju lugu, kui eesmärk on maalida sügavaid helimaastikke.

Poeet omas elemendis

Philadelphia on USA muusikas äärmiselt oluline paik, kus kasvanud üles kümned maailma muusikat mõjutanud artistid. Ursula Ruckerit võib neist üheks pidada.

Poeet, inglise keeles spoken-word artist on pikki aastaid olnud võrdsuse ja julguse eestkõnelejaks. Kutsudes oma loomingus üles astuma rusumise vastu, naisi oma õiguste eest võitlema, unustama rassil või usul põhineva viha. Õiged sõnumid, mis kahjuks ka praeguses maailmas tihti kurtidele kõrvadele kõlavad.

Oodatud esinemine jäi kahjuks aga kaugeks. Mida aeg edasi, seda rohkem leidus inimesi, kes suhteliselt ebamugavatelt toolidelt tõusid ja kodu või baarileti poole asusid. Intensiivne ingliskeelne luule, mida saadab kaheliikmeline bänd, jäi publikule ilmselt veidi arusaamatuks muu hulgas keelebarjääri tõttu.

Ja kui sa ei mõista autori motiive (oleme ju teises kultuuriruumis), siis pidevad üleskutsed vastupanule ja revolutsioonile võivad tekitada omajagu arusaamatust.

Lummav jazziveteran

Teine päev tõi Kumusse pea kaks korda rohkem publikut. Fuajee täitus kiiresti, kontserdipaiga toolid olid kõik hõivatud. Ja siis astusid lavale Chalice ja Tõnis Mägi.

Nagu kontserdi tutvustuses välja öeldud – just nagu kaks Tõnis Mäge. Üks noorem, teine vanem, lisaks üks kelmikam ja jutukam, teine tõsisem ja sügavam. Chalice’i ja Mägi vahel valitseb sünergia, tugevam ja tuntavam kui teiste koos esinevate Eesti artistide puhul. Chalice ja Mägi on ühiskonna- ja enesekriitilised.

Julged oma väljaütlemistes ja publikuga suheldes – teravad märkused hilineva ja kokteilivedu organiseeriva publiku suhtes said nii jutu kui ka laulu sisse. Chalice tahab alati anda oma elu parima kontserdi. Esmakordselt võis reklaamlugu «Sinu hääl» kuulda nii Tõnis Mägi kui ka punastava Chalice’i esituses. Julgen öelda, et laupäevaõhtune see oligi – Chalice’i võttis vastu osavõtlik ja erk publik.

Soul Spectrumi naelaks kujunes aga kindlalt Terry Callier. Jazz-muusika veteran oma kuueliikmelise bändiga esitas mitmeid uusi ja vanu lugusid, haarates publiku jäägitult kaasa.

Olgu selleks publikut ahhetama panevad Jim Mulleni kitarrisoolod või Callieri enda väliselt jahe ja samas uskumatult soe ning üdini kirglik suhtumine jazzi.

Olgu selleks kuulus «Lazarus Man», emotsionaalne «When The Music Is Gone» või toolilt tantsima kiskuv «Nobody But Yourself». Kuid kuhu jäi «Dancing Girl»? Eks midagi peab ikka kripeldama jääma, tahtma seda kõike uuesti. Suvel ilmub Terry Callier’l uus album.

Kas oled kirjutisega nõus?

Kõik mehed on sead, kõik naised on naised

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 11 March, 2008

Kõik mehed on sead, kõik naised on naised. Õieti sellepärast ongi kõik mehed sead, et naised on vaid naised. Mehed ei märka naiste kingitusi. Nad arvavad, et nõnda peabki. Mees on puuslik – juhm ja tiirane. Naine teab seda ja ometi kummardab ta ette, heidab rõivad ült, pakub ennast ja otsib õnne.

Rakvere Teatri etenduse "Mina, naine" mängis Ülle Lichtfeldt ka sel nädalavahetusel täismajale. Saalitäis naisi, enamjaolt keskealised või väärikamadki prouad, sekka mõni üksik julge mees. Kati Murutari kirjutatud näidend eeldaks julgemat publikut. Kuid eelarvamus osutus veidi valeks - publik võttis etenduse püstijalu vastu.

Olime kuulnud, et näidend on jama. Olime kuulnud, et näidend on superhea. Huvitavad arvamused, seinast seina. Laval üks näitleja, kaks tundi. Puhkust vaid 15 minutit ja intensiivne, väga intensiivne tekstiosa täiustatud lauluga. Sekka tantsulisi rütme ja moedemonstratsioone suurepärases vormis Üllelt. Lichtfeldt haaras publiku väga oskuslikult - sujuvalt teemat arendades kruvis pinge haripunktini ning lasi siis publikul rahuneda. Ja nii mitu korda.

Ei imesta, et Ülle Lichtfeldt osa eest kandideerib parima naisnäitleja autasule. Ei ole küll kõikide kandidaatide osatäitmisi näinud, ent Ülle oleks kindlasti autasu väärt.

Oli siis jama? Kindlasti mitte! Milline naine tunnistab, et igavene küsimus "kas naine on nukralt nõrk või uskumatult tugev" on jama? Veelgi enam, milline mees seda ütleks? Kui ütlebki, siis tõenäoliselt seepärast, et ei julge koos terve saalitäie teiste inimestega naise olemuse detailidesse süveneda.

 

Kas oled kirjutisega nõus?