Dec
11
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
11 December, 2007
Hiljuti lugesin Jonathan Morrow’ artiklit, kus ta võrdles blogi kirjutamist alkoholisõltuvuses olemisega. Arvuti taha istunud blogija laseb näppudel lennata ja ta paneb kirja iga viimase geniaalse idee, mis pähe tuleb.
Kõik sõnad, mõtted, illustratsioonid ja ideed moodustavad täiusliku kirjutise. Mõned (kümned) minutit tõsist valu näppudele ja järjekordne meistriteos ongi valmis.
Ajaveebnik lahkub arvuti juurest ja mõne tunni pärast tuleb tagasi lootuses leida ohtralt kommentaare. Aga neid pole! Milles asi? Ta loeb postitust ja saab aru – see on ju igav! Igav on isegi vähe öelda, sest sellest kumab läbi kiirust ja läbimõtlematust, tähelepanuvajadust.
Morrow võrdleb nii blogi lugemist kui kirjutamist alkoholi tarbimisega. Hea blogi on justkui meeldiv ajaveetmine baaris. Iga uue mõttega valab oskuslik kirjutaja lugejale uue klaasitäie meeldivat märjukest. Iga sellele järgnev mõtteavaldus tundub parim asi maailmas.
Kuid sama kehtib ka blogi kirjutaja enda kohta. Morrow sõnul võib autor enda sõnadest-mõtetest joobuda, olles lõpuks oma geniaalsusest täiesti purjus.
Kuid hommikuga saabub kainenemine. Kõik paistab teisiti, ovatsioonide saatel kirjapandu paneb halvimal juhul häbenema. Siis mõtleb blogija, et ta ei joo enam kunagi. Järgmise korrani!
Ilmus 10 detsembril Postimehes.
Kas oled kirjutisega nõus?
Dec
04
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
4 December, 2007
Juba mõned kuud on mul olnud mõte teha endale särk kirjaga «mina sinust ei blogi». Sellisele mõttele viivad ajaveebid, kus autor sõpru-vaenlasi ja nende tegemisi seljataga kommenteerib. Pole üldse oluline, et mina viidatud inimesi ei tunne. Ja ei tunne ka teised asjasse mitte puutuvad lugejad. Kuid kuidagi kentsakas on ikkagi.
Eneselegi teadmata võib kaupluses vastu jalutada keegi, kelle kohta alles paar päeva tagasi lugesin, kuidas ta kellelegi haiget tegi või millise vägitükiga korteriläbul hakkama sai.
Tean autorite vastuargumente – minu blogi ja ise tean, millest kirjutan. Et kirjutatakse ainult oma tuttavatele. Või kirjutatakse just anonüümselt, et end avaldamata saaks endasse kogutu välja pursata.
Olgu blogi loodud millise eesmärgiga tahes, ajaveeb on autori nägu. See peegeldab tema mõttemaailma täie aususega ja kujundab pilti autorist, mitte kirjeldatud inimestest.
Öeldakse, et sa oled see, mida sa räägid. Blogi ei ole seejuures erand. Uusi tutvusi arvestades on see isegi esmamulje tekitamise koht. Ja kuigi selle kirjatükikese vastu on ilmselt paljudel midagi öelda, siis kunagi ei teeks siiski paha lugeda oma blogi kõrvaltvaataja pilgu läbi. Kas jätad endast sellise mulje, nagu sooviksid?
Ilmus Postimehes 03.12.2007
Kas oled kirjutisega nõus?
Nov
26
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
26 November, 2007
Suhteliselt märkamatult ilus USA’s müügile e-raamatute lugemiseks septsiaalne seade. Selle turustajaks on maailmas uurim raamatukauplus Amazon ja toote nimeks on Kindle. 399 dollarit maksev õhuke masin lubab osta üle 80 000 e-raamatu. Ühe raamatu hinnaks keskmiselt 9,99 dollarit ehk ca. 110 krooni pole just odavaim kuid mitte ka kallis. Miks sellest rääkida siin? Seepärast, et Kindle lubab tellida ka blogisid. Mobiilvõrgus automaatselt end uuendav seade toob värsked blogipostitused koju kätte nagu ka tellitud elektroonilised ajalehed. Lehtede tellimused on alati tasuta olnud aga ka blogid? Ühe blogi tellimine maksab 10 krooni.
Loll idee? Võibolla tõesti, kuid samas võib see avada uue peatükki ajaveebinduses. Parimad ajaveebnikud on oma blogidest teinud peamise sissetulekuallika ja teenivad endale elatist reklaami müües. Kindlasti on neid, kes reklaamide vaatamise asemel hea meelega maksaksid tellimise eest mõned kroonid ja saaksid südamerahus keskenduda lugemisele. Kas ajaveebid liiguvad ise selles suunas, millele algselt oponeeriti – ärimudel peavoolumeediaga sarnaseks?
Kas oled kirjutisega nõus?
Nov
20
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
20 November, 2007
Maailma ajaveebindusest kirjutav ajaveeb The Blog Herald juhtis hiljuti tähelepanu vastutusele, mida blogipidajad tunnetama peavad. Sõnavabadus ei ole teatavasti õigus kirjutada seda, mida sülg suhu toob. See on vastutamine oma sõnade pärast.
Eestis on õige mitu blogi, mille omanikud oleks avaldatu tõttu kohtusse kaevatud. Kui ajakirjanduses esitatud (vale)süüdistused on lehtedele tihti kohtuskäimisi toonud, siis vähemalt praeguseni on ajaveebnikud olnud suhteliselt puhtad poisid.
Ookeani taga on blogide suur populaarsus ja mõjuvõim ühiskonnas viinud aga soovituseni mängida viisakalt või maksta (inglise keeles «play nice or pay the price»).
Laimamine, valesüüdistused, plagiaat – need on viinud sadade kohtuasjadeni, mille jooksul kulutatakse märkimisväärne summa raha.
Veel aastaid tagasi oli ajaveebnike peamiseks mureks vajutada õigeid nuppe ja hoolitseda, et mõtted internetti jõuaks. Nüüd on blogipidaja üks olulisemaid tegevusi aga sisemine kontroll, mis hoolitseb ajaveebi kvaliteedi eest.
Odav ja intriigidele keskenduv ajaveeb võib õige kiiresti kurjalt kätte maksta. Avaldatu eest peab autor täielikult vasutama.
Ilumus Postimehes, 19 november 2007.
Kas oled kirjutisega nõus?
