Vabariigi sünnipäev blogiilmas

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 25 February, 2008

Kas ja kui patriootlikud on blogijad? Millest kirjutavad nad oma kodumaa 90. sünnipäeval? Just selle pilguga vaatasin pühapäeval Eesti blogisid koondavat Blog.tr.ee’d.

Teatavaks imestuseks ei leidnud ma patriotismist nõretavaid ja pisaraini viivaid jutustusi kodumaast. Eriti puudutab see enimloetud postitusi, kus isamaahoidmisest üllatavalt vähe juttu. Kuid päris mööda tähtis päev siiski ei läinud.

Kastan88.blogspot.com aadressil on ilus arutelu sõnade «kodu», «maa», «sünd» ja «päev» üle. Rahulikult tähendusrikas, just selline, nagu eestlase suhtumine oma kodusse on. Huvitav on jälgida ka fotomeenutusi Eestimaa eri paigust, näiteks Ruhnust, kus toimuvaga hoiab kursis Ruhnu Päevik aadressil ruhnlane.blogspot.com.

Kuid Ruhnust kaugemal, väga palju kaugemal, asub Austraalia. Nagu saame teada aadressilt elektrijanes.blogspot.com, on seal linnake nimega Thirlmere, mille eestlased 1930ndatel üles ehitasid. Praegu leiab sealt supermarketi nimega Kungla, Estonian Road on samuti olemas. Ja kohalikus kirikus kõlas Eesti hümn – lauljaiks inimesed, kes lahkusid siit pea 70 aastat tagasi.

Muidugi ei ole kõik üllalt meelestatud. «NATO hävitajad olid ägedad, kõik muu ootuspäraselt igav,» kirjutab üks blogija, lisades, et rahvuskultuur võiks temast eemal eksisteerida. Vaba maa, vabad mõtted.

Presidendi vastuvõtt toob ilmselt väga palju arvamusi «pingviinimarsi» teemal.

Kas oled kirjutisega nõus?

Maailma pikim blogija

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 18 February, 2008

Tõsise korvpallisõbra jaoks pole Kareem Abdul-Jabbari nimi sugugi võõras. 60-aastast endist tippkorvpallurit peetakse NBA ja ühtlasi maailma korvpalliajaloo läbi aegade üheks parimaks mängijaks. Karjääri jooksul visatud 33 387 punkti on seni NBA rekord. Kuid Abdul-Jabbar pole lihtsalt «endine korvpallur» – sarnaselt mitme teise afroameeriklasest sportlasega on ta omamoodi teerajaja ning ühiskonna üle muretseja, kes jätkab oma tegevust aktiivselt tänaseni.

Kuigi Abdul-Jabbar ei teadnud blogidest veel mõni kuu tagasi midagi, siis nüüd peab ta aktiivselt oma ajaveebi. Tõsi, ilmselt mitte just omaalgatuslikult. Nimelt kutsus Kareemi blogima ajaleht Los Angeles Times, mis oma veebiküljel pakub enam kui 30 ajaveebi.

Endine tippsportlane ei kirjuta aga kunagisest kuulsusest või oma vaadetest praegusele spordile. Kareem teab, et on miljonite jaoks eeskuju ja arvamusliider ning seetõttu tunneb vastutust oma austajate ees.

Kareemi blogi keskendub Ameerika ühiskonna jälgimisele afroameeriklase pilgu läbi. Olulist rõhku paneb ta ajaloole, tutvustades nii hiljuti Grammyga pärjatud Herbie Hancocki, Lewis Latimeri ja lennundusaktivisti Bessie Colemani, keda võiks pidada vähemalt sama oluliseks kui Amelia Earharti.

Ah jaa – kui pikk Kareem Abdul-Jabbar on siis? Kaks meetrit ja 18 sentimeetrit. Tema blogi aadress on latimesblogs.latimes.com/kareem

Ilmus Postimehes, 18.02.2008.

Kas oled kirjutisega nõus?

Iseendast targemad?

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 11 February, 2008

Selleaastane eurolaulu karneval hoidis kirgi üleval terve möödunud nädala, hakates alles nüüd vaibuma.

Põhiküsimus «kuidas me nii tobeda laulu valisime?» ajab aga endiselt naerma. Naerma ajab just küsimus ise, mitte selle vastus. Sest me ju oleme ise sellised, nagu see laul! Või vähemalt on selline vaikiv enamus, kes otsustab, kuidas asjad käivad. Häälekas vähemus võib karjuda nii palju kui jaksab – paradoksaalsel kombel kuulevad seda ainult teised kisakõrid.

Pärast Eesti esindusloo valimist täitusid blogid ja ajalehed kirumisest ja imestusest. Iiris on ju palju parem kui Kreisiraadio?! Positiivse vahemärkusena võib märkida, et ka seekord tõestati – teine koht on parem kui esimene. Varem on nii läinud superstaarisaates, taktide lauluvõistluses ja nüüd siis ka eurolaulus. Oot-oot, eurolaulus on alati nii läinud. Miks seekord siis teist tulemust ootasime?

Seega, kui tavatsetakse öelda, et blogid on kõige otsesem tee n-ö tavainimese maailma, siis nüüd toodi ajaveebide propageerijad omamoodi maa peale – endiselt oleme vähemus, kelle otsused ei pruugi domineerida.

Blogijad on tavalised inimesed, aga nende kõrval eksisteerib veel tavalisemaid inimesi. Öeldi, et meil on kaks Eestit. Tegelikult on neid vähemalt kolm-neli, kui mitte rohkem.

Mida eurolaul tõestas? Seda, et rahva võim on endiselt rahva käes. Ja mida rahvas otsustab, ei tea tuhatkond blogijat. Ei tea ka turu-uuringufirmad ega arvamusliidrid.

Ilmus Postimehes

Kas oled kirjutisega nõus?

Aita Tallinn maailmakuulsaks!

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 8 February, 2008

Ei tea mis putukas Maris Sanderit hammustanud on, et ta tänases Ekspressis AitaTallinn.com’i nii maha teeb? Idee, mida ilmselt pole isegi kampaaniategelased tajunud, on suhteliselt geniaalne ja protestilembeline. Tallinna saamine Monopoly mängu on vähetähtis. Kuid interneti- ja muude sotsiaalsete võrgustike abil kellegi Aita Tallinna maailmakuulsaks tegemine on vägagi jumekas ettevõtmine.

Maris ütleb, et idee ei ole ei geniaalne ega tabavalt irooniline. On pigem nukker, et tühi staarielu inimesi kõrvetab. Just, täpselt! See viimane lause võikski olla kogu Aita Tallinna läbiv joon. Just seetõttu, et Elu24.ee on meeletult populaarne, eestlaste lemmikuudistesaates on vaja vaadata kuidas PS Troika "muusikavideot" teeb ja eurolaulu valides end suhteliselt idiootiteks peame ongi sellist kampaaniat vaja. Et kui juba, siis täie rauaga.

Youtube’i videod, blogidesse toetusbannerid. Ärge unustage inglise, saksa, hispaania, prantsuse, jaapani ja venekeelseid infolehti ja minisaite. Kõik selleks, et me näitaks kuidas tegelikult staariks saadakse.

Miks peaks CNN rääkima Kyle MacDonaldist ja Raadio2 tema geniaalsust kopeerima? Miks ei võiks maailma uudisteagentuurid rääkida ühest piltilusast Eesti neiust kes ei teinud mitte midagi muud peale massiivse enesepromokampaania mille abil sai kuulsamaks kui Paris Hilton? Seda on ju ammu tõestatud, et kuulsuseks saamiseks ei pea olema talenti. Aital pole isegi hotelliketi omanikest vanemaid! Veel vähem on juttu mingist turunduseelarvest.

Maailmas võidab see, kes kõige täpsemalt saa aru mis süsteemi järgi maailm pöörleb. Liiga palju on juba success storiesid, kuidas ootamatu pealehakkamisega saada tähelepanu mida ka miljonite eest osta ei saa.

See ongi meie maailm.

Mina toetan!

Kas oled kirjutisega nõus?

Aga meie? Miks siis meie?

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 15 January, 2008

M: Et mina liitusin juba täiesti toimiva ja ennast leidnud blogiga, alustame algusest. Kuldar, kuidas tuli Sul idee blogi luua ja miks selle teoks tegid?

K: Ma isegi täpselt ei mäleta, millal ma blogima hakkasin. See oli aastaid tagasi ja kui nüüd täna tagasi vaadata, siis aja jooksul on blogimisel olnud mitmeid eesmärke. Kord ma püüdsin mingit tehnoloogiateemat arendada, kirjutada asjadest, mis silma jäävad. Aga see tüütas ära, sest miks kopeerida teisi.

M: Jajaa, Su ülevaade Samsung SGH600-st on siiani legendaarne, tuues meile jätkuvalt lugejaid. Sellest aga edasi nüüd…

K: Siis ma vahepeal püüdsin fotoblogi pidada…

M: Ainult fotod? Või fotod sõnumite illustreerimiseks?

K: Ainult fotod. Võibolla sellepärast ka see kiiresti ära tüütas, sest sõnumit ju tegelikult ei olnud. Ja ma ei ole ka nii aktiivne fotograaf, et muudkui klõpsin. Tead isegi, vahest läheb kuid mööda ilma ühtegi pilti tegemata. Seega ka selle lähenemise panin kinni. Ühe või kaks korda olen blogi sulgend ka. Aga mõne aja pärast uuesti, oma arust uue nurga alt alustnud. Praegune blogi sai alustatud 17 september 2006.

M: Ja nii me siin nüüd oleme. Hästi oleme. Kas Sa endamisi püüad ka praegust blogi kuidagi määratleda? Teemadest lähtuvalt…?

K: Siis kui sina kirjutama hakkasid, siis hakkasid teemad paremini paika loksuma. Õigupoolest nende teemade mitmekesisus. Ma olen alati pidanud end teemablogide pooldajaks ent meie blogi vaadates on see arvamus muutuma hakanud. Ma pean lugu blogidest, mille autorid vaatavad maailma ja mõtlevad kaasa. Seda on raske kirjeldada tegelikult… Aga Sina, Merit… Ükskord ütlesin, et Sa võiksid ka siia kirjutada ja nüüd Sa muudkui postitad populaarseid kirjutisi….

M: Hehe, no mu esimene postitus brasiillasest rannajalgpalli treenerist, ei olnud just eriline hitt. Enne seda olin mõne postituse nii-öelda kaasautor - arutasime Sinuga mõnda teemat, mille Sina blogis postitusena üles seadsid. Nüüd on aga faktiliselt asi korrektne ja tõesti esinen oma nime all.

K: Olen kindel, et Sinu postitused ja ideed on toonud siia palju värvi ja inimlikkust juurde. Mulle meeldib, et näitame ennast - vastupidiselt enamikele blogidele jäävad meie pildid seda blogi alati ehtima. Blogi on üks nendest asjadest, mida me koos teeme.

M: Mina olen blogisse toonud vist eeskätt kaubandusteema, sest  minuga kohe juhtub poodides igasuguseid asju. See, et me seda blogi koos peame, on minu jaoks selle peamine väärtus. Üksi ei peaks ma kindlasti blogi. Praegu aga… arvan, et arutame nii mõnedki teemad rohkem läbi just tänu sellele, et "ohh, see on ju postitutust väärt!". Ja et siis kahekesi kõrvuti, arvutit ühest sülest teise tõstes need diskussioonid kirja panna.

K: Kindlasti on neid, kes arvavad, et me omavahel niisama ei räägigi - muudkui istuvad arvuti taga ja klõbistavad. Oi kui eksklik see on. Kirjutamine, mõtete sõnastamine aitab enda jaoks asju nii hästi lahti seletada, seisukohti kujundada. Me räägime hästi palju ja seepärast on siin ka postitusi palju. Ega siis oma geniaalsusi saa ainult endale jätta

M: Just, just. Eriti tore on see, et me blogi loevad me vanemad, kes oma arvamuse ka kommentaaridena jätavad. Ja loevad ka sõbrad, kes kokku saades nõuavad nii mõnigi kord "räägi nüüd sellest lähemalt". "See" tähendab blogis kirjutatud juhtumit.

K: Mitte vähetähtsaks ei pea ma ka tekkinud traditsioone - on olemas kindlad kohad kodust väljas, kus me blogi kirjutame. Blogisõbrad on näiteks Radissoni Lounge24, Novell, Lounge Kaheksa. Mis selle Pirita rannahoone koha nimi oli?

M: Hmm. Tead seal ei olnudki ju koha nimi üldse tähtis. Peamine oli see, et seal randa kihutavaid laineid vaadates sündis me "autorid" tekst.

K: Seega ikkagi - miks me blogime? Mina blogin, sest see on "meie asi". Kellele me blogime? Minu arvates eelkõige iseendale, kuid… mitte ka nagu päris. Me mõlemad ju natuke edevad ka…

M: Edevad? Hehe. Ma ei tea, kas see on ka edevus, aga mina olen kommenteerinud isegi enda kirjutatud vanu postitusi - kui ikka tuleb uus nüanss, siis ajaloo huvides tuleb see ju jäädvustada!  Mandlilatte hakkab otsa saama, kas liigume?

K: Aitab jah!

Kas oled kirjutisega nõus?