Web 2.0 ei too raha

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 30 May, 2008

26. mail avaldas Financial Times huvitava artikli Web 2.0 teemal keskendudes asjaolule, et  uus ja huvitav veebikontseptsioon ei keeruta just eriti palju raha.

Web 2.0 alla loetakse antud artiklis sotsiaalvõrgustikud, blogid ja teised teenused, mille põhiideeks on kommunikatsioon kasutajate vahel ja kasutajate loodav sisu. Viimased neli aastat jõulist kasvu ja sadu uusi teenuseid ei ole paraku leidnud aga viisi omanikele raha tuua. Seejuures on aga suudetud oluliselt arendada inimeste käitumist internetis.

Lähemad paar aastat toovad selgust siingi. Ilmselt on ees näga palju pankrotte kõrvuti suuremahuluste investeeringutega teenustesse/ettevõtetesse, kes loodavad Web 2.0 siiski kasumlikuks pöörata. Näiteks Silicon Valley üks kuumemaid start-up’e Twitter pole endiselt leidnud viise, kuidas raha teenida. Suurematest mängijatest pole Google leidnud viisi kuidas YouTube’is raha teenida.

FT artikkel ei too välja otseseid ja selgeid põhjuseid, miks kiirelt tekkivad web2.0 start-upid raha ei teeni kuid vihjab siiski - äriplaan. Nimelt pole neil ettevõtetel tihti tugevat äriplaani, mis mis muutuvas majanduskliimas elujõuline oleks. Web 2.0 firmad keskenduvad vaid väga konkreetsele niššile (kuigi see võib haarata miljoneid kasutajaid) pakkumata lisaväärtusi. Hea ja üllas idee, mis tihti vastandab end traditsioonilisele ärile ei ole aga jätkusuutlik. Miks peaks nüüd, aastal 2008, olema äri totaalselt erinev kui 10, 50, 150 või 1000 aastat tagasi? Pole see nii erinev midagi.

Kas oled kirjutisega nõus?

Vali meid!

Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli 27 April, 2008

Oleme ka siis popid ja noortepärased. Nädalase hilinemesiga. Lühidalt - kui meie blogi sulle meeldib, siis hääleta. Nupp on paremal, Ajaveeb 2008. Rohkem ei tahtnud midagi öelda, aitäh

Kas oled kirjutisega nõus?

Ära blogi ennast surnuks

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 14 April, 2008

New York Timesis ilmus hiljuti alarmeeriv artikkel professionaalsetest blogijatest. Nimelt on lühikese aja jooksul siit ilmast lahkunud kaks tuntud blogijat. Surma põhjuseks peetakse ületöötamist. Professionaalsed blogijad, kes teenivad raha avaldatud artiklite arvu järgi, kurdavad kaalukaotuse või -tõusu, unehäirete ja kurnatuse üle.

Kodus töötamine tähendab 24-tunnist valmisolekut, töökabinet pole varustatud mitte ühe sülearvutiga, vaid kolme-nelja helendava ekraaniga. Ja kõik selleks, et olla konkureerivast blogijast kiirem ja napsata honorar endale.

Kahe tuntud blogija surm ei ole veel epideemia, kuid probleem on olemas. Tech­Crunchi asutaja Michael Arrington on kolme aastaga võtnud juurde pea 15 kg ja kannatab pidevalt unehäirete all. Seda aitavad vast leevendada miljonitesse ulatuvad reklaamimüügitulud.

Eestlastele võivad mõjuda ahvatlevalt suurte blogide autorid, kes teenivad aastas 30 000 – 70 000 dollarit. Kuid et nii palju teenida, peab kirjutama väga palju.

Keegi ei tea, kui palju on maailmas professionaalseid blogijaid. Kuigi ei meenu ühtegi tuntud kohaliku professionaalset blogijat, on nii mõnigi oma ajaveebis selle võimaluse üle arutlenud. Enne kui otsustada mõelgem, kas tasub kodu muuta töökohaks.

Kas oled kirjutisega nõus?

Kas sina blegid oma blogis?

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 8 April, 2008

Teate mis asi on bleg? See tuleneb kahest ingliskeelsest sõnast – blog ehk ajaveeb ning beg ehk paluma. Kokku tulebki bleg ja tähendab blogis abi paluma. Möödunud kuu lõpul kutsus ajaveeb Freakonomics oma lugejaid üles blegima. Idee heaks kiitnud lugejad saatsid Freakonomicsile hulga blege, esitades igapäevaseid küsimusi, alates autoteenindusest kuni majanduseni.

Küsimused tekitavad vastuseid ja vastused diskussioone. Lühikese ajaga sai Freakonomicsist kasulik allikas neile, kes otsivad huvitavat lugemist majanduse vallas – just see teema tekitas suurimat diskussiooni. Freakonomics oskas vajutada õigele nupule – inimesed soovivad kaasa rääkida.

Mida sellest kõrva taha panna? Meenub ütlus, et küsija suu pihta ei lööda. Kui su ajaveebil on tõsine hulk lugejaid, on mõtet asju küsida. Inimestele meeldib aidata (või oma teadmisi näidata), ja usun, et nii mõnigi küsimus leiab vastuse. Korralikku hulka lugejaid on aga vaja selleks, et keegi julge esimesena n-ö otsa lahti teeks. Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Ei ole mõtet oma blogis küsida fakte – neid, mida näiteks Wikipedia juba praegu täis on. Mõttekam on uurida kogemusi. Ja kogemusi soovivad inimesed jagada! Nagu öeldud, siis vastused tekitavad tihti diskussiooni. Targemaks saavad nii küsijad kui vastajad.

Ootan huviga, millal keegi Eesti blogides blegimise tõsiselt ette võtab.

Ilmus Postimehes.

Kas oled kirjutisega nõus?

Blogige vähem!

Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 24 March, 2008

Ma mäletan, kui aastaid tagasi rääkis kunagine sõber oma murest – nimelt tema vanemad hakkasid juba abi otsima, sest too sõber muudkui istus netis. Ajas asju, uuris, luges ja suhtles. Vanemad olid mures, sest olid kuulnud netisõltuvusest ja kõik sümptomid olid olemas. See oli oma kümme aastat tagasi. See oli siis, kui internetis riputi telefonijuhet pidi, makstes minutitasu ja kokkuvõttes elu hinda. Siis, kui netis ei veedetud pooltki nii palju aega kui täna.

Praegu on nurinat vähem, sest internet on kõikjal. Sa lihtsalt oled selles peadpidi sees. Kuid ometi tundub, et inimesed võiksid ehk end aeg-ajalt ikkagi lahti ka rebida.
Lugesin üht blogipostitust, kus elukaaslased veidike raksu läksid, kuna üks neist pidevalt netis istub, teine seda aga sugugi normaalseks ei pea. Ja mida netis siis tehakse? Suheldakse. Räägitakse sõprade-tuttavatega ja jäetakse kõrvalseisev inimene tähelepanuta. Ja kui tekib tüli, siis kirjutatakse sellest blogis. Kop-kop-kop – teil on probleem! Päris tõsiselt kohe, sest suhtlemiseks seda kindlasti nimetada ei saa.

Noortele heidetakse ette, et nad hängivad Viru keskuses ega tee midagi. Tegelikult võiksid noored veel rohkem hängida. Siis nad vähemalt ei istu helendavate ekraanide taga, vaid arendavad  reaalselt oma kõnevõimet, hingavad värske(ma)t õhku ja kogevad maailma vahetumalt.

Ilmus Postimehes.

Kas oled kirjutisega nõus?