Emotsioonid, lubadused ja kvalifikatsiooniring

Kirjutas Kuldar on February 11, 2007

Emotsioonide ajendil tehtud otsused ja aina uued lubadused, mis omavad reaalsusega üha vähem kokkupuuteid. Just nii võtaks kokku mööduva nädala. Ma ei arva, et kõik juba praegu pahasti on. Laineharjal on hea sõita, edasi saab kiiresti ja tuul vuhiseb kõrvades. (pull)Tempo on nii kiire, ent kukkuda on lihtne(/pull).

Reedesed lehed kirjutasid mustast neljapäevast, kui Tallinna börs kukkus 5,7% protsenti. Selle peamiseks süüdlaseks olid müüma asunud väikeinvestorid, kes võtsid välja viimaste kuude tekkinud kasumit. Palju on räägitud, et börsil tegutsetakse hetkeemotsioonidele tuginedes, ostetakse siis kui kõik ostavad ja müüakse samadel alustel. Tuletame meelde kas või Tallinki ja Olympicu börsile tulekut.

Kuid börs pole ainuke koht, kus hetkeemotsioonidele tuginedes käitutakse.

Õigupoolest näib mulle, et nii tegutsetakse pea et kõikjal. Või vähemalt teeb seda lärmakas hulk inimesi. Näiteks erakonnad, kes püüavad oma peamisi lepingupartnereid. Ükskõik, kas reklaamide taga on Keskerakond või Reformierakond, kõik nad teevad oma reklaame hästi – ehitavad kampaaniad üles emotsioonide tekkele. Nagu pühapäevases Aeg Luubis ka mainiti, siis erakondadel on väga lihtne reklaamides lubadusi teha, kuna nende paikapidavust on hiljem raske tõestada. Ja seda nad ju ka teavad.

(pull)Valimised peaksid olema rahva ja poliitikute kommunikatsiooni vahekokkuvõte, mille tulemusena sõlmitakse leping(/pull). Tavapraktikas tähendab lepingutele alla kirjutamine koostöö algust, kuid kas ka poliitikas?

Tegelikult läheb ju teisiti. Emotsioonidele mängitud lubadustele tuginedes sõlmitud lepingud saavad aluseks aga hoopis teistele mängudele. Tõelised lepingud alles hakkavad tulema – koalitsioonilepingud. Lepingu kõige olulisem pool, põhiseaduse järgi kõrgeima võimu kandja, on edaspidisest juba väljas. Valimised on pigem kvalifikatsiooniring, kus selgitatakse välja stardipositsioonid. Edasi jääme meie vaatama, mis saama hakkab. Enam ei muuda me midagi…

Kõrvalt vaadates näeme, et oleme saanud tõmmata. Need õhku visatud lubadused ei saa kuidagi tõeks minna. Küll segas nende elluviimist koalitsioonileping, küll opositsioon. Või siis muutus lihtsalt üldine olukord. Tekib küsimuses, miks seda mängu vaja on? Jätame siiski võimaluse - kui võidate, siis viige ellu. Noh, et saakside hüüda - Tehtud!

Ma nii loodaks näha päeva, kui valimiste eel ei tehta jaburaid lubadusi, et need järgmine päev unustada. Kus ei räägitaks rikkaks saamisest, ei eputada teiste teenitud raha ees ja ei tehta nägu nagu kuulataks.

Kuid enne reklaamsõnumite muutust peab muutuma sihtgrupp. Rahvas peab targaks saama ja mõistma, et elu pole alati lillepidu ja lubadusi peavad katma teod. Tuleb rabeleda ja hambaid krigistada, nutta ja vastu tuult murda. Tuleb teha ebapopulaarseid asju ja püksirihma koomale tõmmata. Tuleb mõista, et areng on ainult siis võimalik, et probleemile asenduse leidmise asemel tuleb tunnistada probleemi ennast. Ja siis tuleb sellega võidelda.

Äkki tulevad ka valimised, kus kõik erakonnad soovivad muuta Eestit kui tervikut paremaks, keskendumata materjaalsetele ja suhtelistele sümbolitele nagu raha ja rikkus.

Kas oled kirjutisega nõus?