Kas Eesti elab oma poliitikud üle?

Juhan Parts viitab raamatule, mis eksikombel väidab, et sajandi keskpaigaks Eestit enam pole. Eksikombel seepärast, et autor James Martin tunnistab oma viga ja ütleb Partsile saadetud vastuses, et raamatusse sattus kohatu viga.

Naljakas, et see just nüüd kõnealla tuli. Seepärast, et terve see nädal olen mõelnud, kuidas Eesti küll selle aasta vastu peab. 2007 saab olema tõeline proovikivi pubekaeas riigile.

Mööduva nädala olen mõelnud peamiselt kolmele ohule:

1. suur majanduskasv, mis on jõudnud oma tippu (sisetunne nii ütleb)
2. sisepoliitiline peataolek, mis on viinud absurdsuseni
3. välispoliitiline propagandasurve Venemaalt

Üks päris keeruline seis ütleks millest väljatulemine peab tõestama, et oleme siiski tarkade inimeste riik. Tarkusega siin riigis aga küll ei tegeleta.Mulle on alati meeldinud Indrek Neivelti seisukohad ja kindlasti tuleb nõustuda ka Hannes Rummi blogis vahendatuga.

Näiteks kohe esimene mõttekäik:

Kõrvalt vaadates ei saa hästi aru, mis Eestis praegu toimub. Natuke meenutab see igatahes kilplasi. Riigil on suur raha ülejääk, mis paigutatakse Saksamaa riigi võlakirjadesse ehk viiakse Saksamaale ära. Samal ajal ei saa meie arstid piisavalt palka ja lähevad Saksamaale tööle, kus neile makstakse palka meie raha eest. See seltskond, kes riigi raha niimoodi käsutab, lubab tagatipuks avalikkusele valimisreklaamides kõrgemat palka ja teeb sellises mahus reklaamikampaaniat, mida ükski Eesti suurfirma varem pole sellises mahus teinud.
(Indrek Neivelt)

(pull)Eestlane ei taha tarka inimest ära tunda(/pull). Hoopis lihtsam oleks süüdistada ebaeetilistes tegudes ja pättustes. Ka Neivelt on oma osa saanud. Sellele vaatamata näib mulle, et Neivelti sugused peaksid meie riiki juhtima. Mitte (kahjuks väga targad) poliitikamehed, kellele meeldib ülbelt kino teha.

Antud hetkel on just ülbus see, mis seab selle riigi jätkusuutlikuse minu silmis tugeva kahtluse alla. Absurdsed ja majandusliku loogikaga vastukäivad valimislubadused näitavad selgelt, et juhita riiki vaid propagandamasinat. Riigi ja selle kodanike heaolu ja huvid on pikas perspektiivis täiesti ebaolulised. Pelgalt lähitulevikku nähes pikka elu aga polegi.

Valimislubadus palgatõusuks

Aastal 2005 töötas riigisektoris 38% kõigist töötajatest (Äripäev), tänaseks on see arv loodetavasti vähenenud. Euroopa Liidu keskmine oli siis 18% kandis.

Kuna majandusminister isiklikult ei saa kuidagi tõsta näiteks minu palka, siis see petlik lubadus puudutab tegelikult vähemust. Paraku aga on see piisav vähemus, et valimistel edukas olla. Kuid paraku mõjutab see lubadus enamust negatiivselt. Nimelt looks see olukorra, kus (pull)tekitatakse meeletut survet erasektorile, kes tegelikult tegeleb riigi rikkaks tegemisega(/pull). Täna peavad edukust taga ajavad ettevõtted suurendama tootlikust mõeldes samal ajal kulude vähendamisele. Üha suurem kuluartikkel on aga juba iseenesestki kallinev tööjõud. Seega, miks peaks majandusminister soovima tõsta survet luues olukorra pankrottideks?

Hansapanga analüütik Maris Lauri juhtis sellele absurdsusele tähelepanu jaanuari keskel:

Pärast seda, kui Ungaris said 2002. aastal võimule endised kommunistid ja tõstsid 50 protsenti riigiteenistujate palka, on riigi majandus üha halvenenud: tööpuudus, välisvõlg, inflatsioon, eelarve puudujääk ja inimeste rahulolematus kasvavad. Eurole üleminek on edasi lükatud. Iga järgneva aasta palgaläbirääkimised on viinud tülide, ähvarduste ja streikideni.
(Maris Lauri, 16. jaanuari Äripäev)

Eeldatavasti näeme pärast valimisi Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsiooni. Nende valimislubadused on lihtsalt liiga sarnased lubades rohkem raha ja rikast riiki. Kuid kas tõesti arvavad nii kodanikud Ansip ja Savisaar, et riik on rikas siis kui inimestel on numbriliselt palju raha? Mis siis, et see on devalveerunud?

Jääb üle loota, et Eesti elab oma poliitikud üle.