Väikesed suured asjad

Oi-oi, kuidas mulle ei meeldi hommikul üksi autoga ummikus seista-sõita. Olen nii harjunud, et läheme hommikuti koos tööle, ükskõik siis, kas minu või Kuldari autoga. Aga ometi oli täna seal ummikus ka omamoodi tore - tore selles mõttes, et mõtlesin ja naeratasin meie eilsete ja igapäevaste justkui väikeste, aga tähenduselt oi kui suurte asjade peale.

Eile õhtul jalutas Kuldar poodi ja vihma hakkas sadama. Ja ta oli oma telefoni koju unustanud! Tahtsin talle järele minna. Aga tema hoopis jalutas läbi vihmasabina tagasi koju ja tõi koju just sellesama matist hõbedast vaasi, mis meile eelmine kord koos poes käies silma oli jäänud! Ja sinna sisse võimsad ja väärikad gladioolid.

Mulle väga meeldivad lilled. Lillede ostmiseks või kinkimiseks ei pea kohe kindlasti olema mingi tähtpäev. Lilled toas on elu ja ilu. Mina ei ütle, et ma kastan lilli. Mina annan neile vitamiini - juua ja süüa. Ja siis teen neile pai. Nii poti- kui vaasis olevatele lilledele. Ja siis lilled naeratavad vastu.

Kui pühapäeval uut saadet “Laulud tähtedega” vaatasime, siis tuli meil idee - need inimesed peaksid Äpu laulu laulma! Vot kuidas nad sellega hakkama saaksid. Sest Äpu laulu ei ole üldse lihtne omaette mõmiseda, lastelaulu kohta on see väga raske viisiga. Aga kes ütles, et see ainult lastelaul on. Ei ole. Sosistan Äpu lugu tihtipeale. Ja õhtuti unelaulu “head ööd autod, tuul, päike ja tuba” ja siis iga kord täpselt samas kohas haigutan. Ja läbi selle ümisen edasi. Kuldar juba teab, mis kohas ma haigutan. Tema ise haigutab ka. Mõnikord. Ja siis naerab.

Viimasel ajal igal õhtul ja hommikul - isegi kõige kiiremal hommikul - teeb Kuldar meile lattet. Ise teeb! Ja see piimavaht on nii kreemine, kreemine, et viib lihtsalt keele alla. Või siis jätab väikesed piimavurrud suu ümber :)Mina kohvitegemist eriti ei näe, sest mina tuuseldan siis garderoobis oma riiete kallal. Just seepärast ei näe ma ka pooli Terevisiooni uudiseid, millest Kuldar autos räägib. Ja autos me lõpetame oma igahommikuse kohvi. Anname kuuma latteklaasi ühest käest teise. Oi, kuidas ma täna hommikul üksi tööle sõites igatsesin seda lattet ja neid käsi.

Miljonivaade autoparklale

Meil avati uus kodupood. Tohutu suur Rocca al Mare kaubanduskeskus. Miks selle peale hulluda, nagu inimesed seda tegid, seda me ei mõista. Küll aga mõistame neid miljonikorteri omanikke, kes nüüd “rõõmsalt” uue Rocca al Mare keskuse osa parklat valvata saavad.

Tegelt on asi karm - sa ostad korteri uude majja, maksad rasket raha (niigi oled ehk loobunud teisele poole avarduvast merevaatest ning veidigi soodsama hinna eesmärgil ostad siis vaatega teisele poole) ja naudidki oma uut eluaset. Seni, kuni su akna taha ehitatakse parkimismaja! Mitte lihtsalt maja, vaid parkimismaja, mis tähendab nii pidevalt ringisiblivaid inimesi kui autosid!

Esimesed kaks korrust saavad vaadata taevasse suunduvaid autosid ja kolmas korrus saab jälgida, kui palju autodesse istuvad inimesed kaupa on endale ostnud. Nii mõnigi rõdu on täpselt samal kõrgusel kui parkimisplats. Ei kujuta ette et seal rõdul keegi enam väga istuda tahaks. Tõenäoliselt saab õhtuti jälgida noorte kogunemisi uhiuuel ja valgustatud asfaltplatsil. Ei lisa seegi just hubast kodutunnet.

Autojuhina on aga tore - parklast ära sõites kosutab keskus meid merevaatega. Viivuks küll, aga siiski. Nii palju kui sügisõhtud oma hämarusega seda lubavad.

Üüratud mobiiliarved teadmatusest

Ilusa reede suutis oma plekiga mustata saabunud mobiiliarve, mis minu puhul kõik rekordid lõi. 2300 krooni, millest 2000 moodustab andmeside on midagi, mida lihtsalt ei juhtu. Eilseni…

Üldiselt ma pean ennast suhteliselt teadlikuks mobiiltelefonide ja tehnoloogia vallas üldiselt. Oskan kasutada küll. Töökohastki tulenevalt olen kasutanud paljusid erinevaid telefone, neid proovida ja proovile panna. Vahel tuleb vist välja aga, et proovile pannakse ka mind.

2000 kroonise andmeside saab näiteks nii. Ühendad telefoni kodusesse WiFi võrku ja laed midagi suuremat alla. Näiteks kahetunnise Soul to Unite raadiosaate. Mis aga juhtus oli see, et mingil põhjusel ei toimunud side läbi WiFi vaid rõõmsalt üle 3G. Kuna viga on ilmselt minus, siis ei hakka siin nimetama millise uue peatselt Eestis müügile tuleva telefoniga tegu on. Oluline on vast see, et see on Windows Mobile op.süsteemi kasutav.

Ja siia ma oma jutuga jõuda tahtsingi. Paljud tippklassi telefonid kasutavad Windows Mobile süsteem või Symbiani. Võibolla eksin, kuid Windows on nendest kahest raudselt kõige ebasõbralikum. Oma tohutus võimalusterägastikus võib kasutajal tihti jääda mõni linnuke kuhugi tegemata ja ongi kuri karjas. Windows on süsteem, millele peab VÄGA palju tähelepanu pöörama. Ja kusjuures eriti siis, kui tegemist on puutetundliku ekraaniga telefoniga. Mulle näib, et see ei ole loodud näpuga juhtimiseks. Kõikvõimalike linnukesi ja nooli on võimatu tabada. Midagi jääb raudselt kuskil märkamata.

Mu igapäevane telefon on samuti WiFiga aga Symbian. Mitte kunagi pole olnud probleeme, et märkamatult toimub andmeside ülikallis võrgus. Nüüd mulle meeldib see tüütus, et iga liigutuse juures küsitakse, kus võrgus see andmeside nüüd ikkagi toimuma peab.

Nii et väike soovitus neile, kes uut telefoni õhinal kasutades seda proovile panevad. Ma ei tea kuidas aga veenduge, et te teate täpselt mis te teete. Ja isegi kui arvad, et tead, kahtle selles. Kõik telefonid pole paraku lollikindlad ja võivad oma “meistriklassiga” sulle väga kalliks maksma minna.

Õismäele tuleb kosmodroom!

Nii selgub Raepressi pressiteate pealkirjast: “Õismäe kosmodroomi avamisel mängitakse torupilli”. Kas pole vägev - kas on Eestimaal veel mingit linnaosa, millel oma oma kosmodroom ja mille avamisel suisa torupilli mängitakse. Egas vist.

Nali naljaks. Tegelikult avatakse Õismäe tiigi juures kosmodroomi stiilis kogupere mänguväljak. Miks kosmoseteemalises stiilis, seda ma ei tea. Väljak iseenesest tore ikka

Muidugi oleks oodanud järge eilsele hullusele, mis kaasnes laiendatud Rocca Al Mare keskusega. Kosmodro selle kõrval oleks olnud väärt värk! Intergalaktiline kaubavahetus aitaks ehk majanduskriisist väljagi…

Kolime kõik palmisaarele!

Viimase aasta (ehk natuke rohkema) jooksul olen saanud mitu telefonikõnet oma sõpradelt-tuttavatelt, kellega pole juba väga ammu suhelnud. Kõne ülesehitus pea et sõna sõnalt identne.

“Tere, Merit, kuidas Sul küll läheb, pole Sinust ammu kuulnud. Ah et hästi läheb? Imetore, Sinusugusel toredal tüdrukul peabki hästi minema. Tahaks Sind hirmsasti näha - sobiks Sulle täna-homme, järgmine nädal. Millalgi üldse? Sina kui aktiivne, uutele ideedele avatud ja väga hea suhtleja ja organiseerija, mul oleks Sulle ka ühest hästi põnevast rahvusvahelisest projektist rääkida.”

Esimene kord ei osanud ma veel kahtlustada, millega on tegu. Õigemini, kahtlustasin nii Avonit kui Tupperware´t. Sõber, kes ärgitas mind siiski kohtumisele minema ja kelle ma endaga kaasa tirisin, hirmutas tee peal, et tegemist on enesetaputerroristide ühendusega, kuhu mind tahetakse värvata. Olgu, must huumor. Tegelikult on kõik need kõned olnud võrkturundusfirma Amway püramiidskeemi promokõned.

Esimene kord sain ma iseenesest väga hea loengu osaliseks - mind kutsunud tuttav oli teinud korralikku ettevalmistustööd, toas oli pabertahvel, kuhu visandas skeeme ja püramiide; kataloogid ja tooted ise. Lisaks sai ta suhteliselt hästi hakkama minu ja mu sõbra kriitikaga. Mitte küll nii hästi, et oleks veennud mind nendega ühinema. Isegi kriitikale, et Amway pole siinmail ametlik (tollal vähemalt polnud, ei teagi nüüdseid andmeid), oli tal vastus olemas - kogu äri käib läbi Poola!

Kui edaspidi olen samasisulisi kõnesid saanud, olen alati küsinud, kas see projekt on Amway. Ei midagi. Keegi ei ütle sõnagi. Nüüd pühapäeva õhtul ärgitas Kuldar, et ohh, lähme siiski kohtuma mu Tartu-aegse naabriga. Olgu kas või Amway, nalja saab ikka.

Nii siis alustas tuttav täpselt samamoodi - millist elu tahaksid elada 5 aasta pärast, kas tahaksid rohkem vaba aega ja raha. Ja nii edagi ja edasi. Ammmwayyyyyyy! Kuldaril tekkis aga sportlik hasart ning tuttav keskenduski oma jutuajamises temale. Nalja sai. Mis siis saab, kui kõik inimesed nüüd Amway kaudu saavad rikkaks ja kolivad palmisaarele ja siis seal ainult raha välja võtavad. Kes siis tööd teeb? Mis olid nende kahe hollandlase nimed, kes 1959 Amway asutasid?

Enda arust põhjapaneva avastusena esitas tuttav protsente, kui palju lisab toote hinnale jae- ja hulgikaubandus.

Ei saanud me veenvaid vastuseid. Nalja aga küll.

Need püramiidkseemid on ühed ohtlikud asjad, millega kergemeelsed kenasti lõksu püütakse. Täiesti võrreldav SMS-laenude või minibid.ee-tüüpi oksjonitega. See on justkui ususekt, mis püüab näidata, milline maailm meid tegelikult ümbritseb, kuidas tavalistele inimestele liiga tehakse ja kuidas sina saad seda kõike muuta. Tavalisi inimesi, kel pole majanduse süsteemidest suuremat arusaama hakkavadki uskuma, et kõik, mis kiiruga paberile visandatakse, protsendid ja kastid, et kõik see tõesti toobki rikkuse.

Kindlasti need kaks hollandlast saidki väga rikkaks. Täpselt nii, nagu on rikkaks saanud ka nö tavalised edukad ettevõtjad.