Mõnus kummaline linn Dublin

Jalutasin just läbi vanalinna tööle. Esmaspäeva varahommikul aga saabusin tagasi Dublinist. Seetõttu jääb silma terav võrdlus. Kui Tallinna tänavad ja isegi vanalinn on tulvil hiiglaslikke maastureid ja kupeesid ja kabriolette, üks kallim, teine madalam, kolmas kõrgem ja neljas läikivam kui ükski teine, siis Dublinis seda ei ole. Kolme päeva jooksul nägin ma seal ükskuid maastureid ning mersusid ja bemme - neidki linnast väljas n-ö rikaste linnaosas rannikul. Inimesed on mõistlikud - linnas sõidetakse linnaautodega - väikeste ja keskklassi omadega, mis reaalselt ka sinna mahuvad ja seal mõistlikud on.

Liiklus ise on jalakäijale veidi ehmatav. Pöördel eriti üle tee ei lasta, lisaks ei saa ikka sotti, kust ja kuhu ritta see auto nüüd siis pöörab (vasakpoolne liiklus ju). Lisaks ei pea Iirimaal autodel tuled päeval põlema - nii et hallid autod kimavad hallil asfaldil. Aga - igavesti tore hääl kõlab siis, kui jalakäijatele roheline tuli süttib. Piuhhhh!

Dublin on kummaline linn. Terve reedese päeva olid tänavad pea inimtühjad (linnas peaks elama 1,5 miljonit inimest) - isegi turistide tüüpkohad pakkusid rahu ja vaikust. Järjekordadest polnud juttugi. Aga õhtul on jutt teine - tänavad täituvad laulvate, tantsivate inimestega. Kes teeb pantomiimi, kes raamatupoes bändiproovi. Kes jalutab keskööl mõnda muuseumi sisse. Mul vedas, et sattusin Dublinisse sealse Culture Night ajal.

Eestlane, nagu täiskasvanud ikka, armastab numbreid. Pakk pabertaskurätte maksab 0,69 eurot, üks nektariin 0,99 eurot, 15 minutit sõitu hobukaarikuga 30 eurot. City tour buss 15 eurot ja kuni 4,5tunnine tuur linnast välja rannikule 25 eurot. Eks leiab ka odavamaid ostukohti tõenäoliselt, ent need jäid minu tee peale kesklinnas.

Kohalikud põhikohad on teadagi pubid, mis kohati on aga nii pime-pimedad, et ei näe isegi menüüd lugeda. Teeninduse kiiruse üle ei saa ka just väga hõisata. Sealsed inimesed on aga tõeliselt sõbralikud ja jutukad. Bussijuhid uurivad, kas ikka tean, et Dracula autor Bram Stoker on Iirimaal sündinud. Tean. Ja milline U2 lugu kus majas on salvestatud. Sain teada.

Kui Dublinis vähegi aega, siis tasub linna jalutades avastada. Linn ei ole üldse mitte suur ja lõpuks on iga üle jõe viiv sillake juba toredalt tuttav. Mõnus kummaline linn, ütlen esimeseks vastuseks küsimusele, kuidas Dublinis oli.

Arvutisõltlane? Ei

Epp Petrone kirjutab laupäevases Postimehes sellest, et ta on arvutisõltlane.

“Huvitav, kes mulle vahepeal meilinud on?” ja “Ei tea, mida N vahepeal oma blogis kirjutanud on?” Ega ma midagi põnevat maha pole maganud?! Peagi hiilin arvuti juurde, vajutan turvalist nuppu ja kuulen pisikest pinisevat heli.

Kunagi aastaid tagasi mõtlesin, et ehk on ka minul. Alati püüdsein tegevust leida just arvutis. Kolada netis aga ka teha igasuguseid kreatiivseid tegevusi nagu photoshoppamine või muusika. Tundus koguaeg, et peaksin tegelema sellega.

Nüüd viimased aastat pole seda tunnet enam. Täna on tavaline, et pärast tööpäeva panen arvuti kinni ja kuigi selle koju kaasa võtan võiks sama hästi ka tööle jätta. Harvad on juhused, kui kodus õhtul arvutiga midagi kauem kui 10-15 minutit teeb.

Kindlasti on oma osa siin remondil. Kui aastatid tagasi oleks püüdnud remonti arvutiga asendada, siis praegu küll mitte. Kui netis ringi kolamine on tegevuse otsimine, siis remontimine on tegevus mis kohe võtta. Ja muide, tulemus on ka kiiremini näha (või ei oska ma interneti kasutada).

Kui remont mööda saab, siis arvuti? Ei. Kindlasti mitte. Siis oleme oma koduse kunstigalerii avanud ja soetanud hea kohvimasina. Siis on meil mõnus õhtune lounge, kus aega veeta. Mandlilatte, ise tehtud kaunid fotod seintel ja taustaks hea muusika. Milleks arvuti?

Või siis söögi valmistamine. Midagi, mida me nüüd kahekesi oleme hakanud tegema ja sellest väga lugu pidama. Loomulikult on osa siin uuel ilusal köögil ja maailma parimal pliidil.

Mis tegelikult viibki selleni, miks ei mina ega Merit arvutisõltlased pole - me oleme loonud endale väga mõnusa kodu. Just sellise, nagu ise tahtsime.

Lihtsalt selline mõte arvutisõltuvuse kohta

Microsofti uus reklaam - Hi I’m a PC

Päris humoorikas. Muide, see omn päris kampaania.

I’m a PC and I sell fish

Kaeban Elisa kohtusse

Käesolevaga soovin kohtusse saata mobiilsideoperaatori Elisa, kelle reklaamid on eksitavad. Nimelt väidab ettevõte, et Elisa leviala on kõige ilusam. Tegemist on tarbijat eksitava reklaamiga, kuna Tallinna agul Kopli, sõjaväelinn Paldiski ja terve Sillamäe linn on koledad nagu öö.

Olukorra parandamiseks näen kolme võimalust:

1. Lõpetada reklaamide näitamine
2. Lõpetada Elisa teenuse pakkumine nimetatud piirkonnas
3. Rahastada piirkondade arengut

Elisa algatatud sõnasõda EMT-ga on haruldaselt tobe ja loodetud kasu firmale kindlasti ei too.

Õnnetu spämm, ehitus.ee

Aeg taas koguneda, et kirjuda järjekordset spämmi. Ülalolev ekraanilask on tabanud teisipäeval postkasti kukkunud reklaampostituse, mis väga kummalises keeles sunnib mind asju müüma. Või on see heategevus? Ei saanudki aru. Kiri pealkirjaga “Noomitus” väidab, et mul on liiga palju asju ja et ma peaksin need ära andma. Kiri on kirjutatud ühistu “Soojus Pump” poolt ja alla sellele kirjutanud Luua Varre.

Huumorisoon põhjas, tubli töö, Ehitus.ee. Miks arvati, et taoline agresiivne humoorikus kuidagi positiivselt reklaami saajale mõjub? Heakene küll, ehk on minu huumorisoon kadunud. Selle kinnituseks vajutasin reklaami lingil. Jõudsin sellisele lehele.

Peab ütlema, et ma ei saa mitte midagi aru. Väga imelikud pildid, imelikud sloganid jne.

Palun palgake professionaale ja ärge tehke “pornot”! Selline reklaamiviis toob jah juurde mõne kliendi kuid eelkõige toob ta kaasa hulga irvitajaid ja heal juhul mittemidagi ütlevaid emotsioone. Kas see on eesmärk? Vaevalt.

Ja palun vastake mu kirjale, kust te aadressi saite ja mis õigus teil selle aadressi leidmisel tekkis, et sinna soovitatut reklaami saata?