Elamus: Soul Spectrum KUMUs

Kirjutas Kuldar ja Merit on March 17, 2008

Nädalavahetusel täitus Kumu suur saal hea muusika ja toredate inimestega. Ses mõttes polnud see muidugi teab mis eriline – toredaid inimesi on Kumus ikka. Seekord kandis sündmus aga Soul Spectrumi nime ja tõi publiku ette esinema Ursula Ruckeri ja Terry Callieri.

Reedene hilisõhtu tõi suhteliselt väikesearvulise publiku ette eksperimentaal(?)projekti koosseisus Jaak Sooäär, Riho Sibul ja Raul Saaremets. Kaks kitarristi ja trummar. Trummar, kes seekord rohkem taustahäältega manipuleeris ja Riho Sibula tihti ilmast kõnelevatele lugudele sobivat krabinat-sabinat tekitas. Võrreldes Soul Spectrumi teiste esinejatega jäi suhteliselt elektrooniline trio just publiku suhtlemise koha pealt alla. Kuid sellest pole ju lugu, kui eesmärk on maalida sügavaid helimaastikke.

Poeet omas elemendis

Philadelphia on USA muusikas äärmiselt oluline paik, kus kasvanud üles kümned maailma muusikat mõjutanud artistid. Ursula Ruckerit võib neist üheks pidada.

Poeet, inglise keeles spoken-word artist on pikki aastaid olnud võrdsuse ja julguse eestkõnelejaks. Kutsudes oma loomingus üles astuma rusumise vastu, naisi oma õiguste eest võitlema, unustama rassil või usul põhineva viha. Õiged sõnumid, mis kahjuks ka praeguses maailmas tihti kurtidele kõrvadele kõlavad.

Oodatud esinemine jäi kahjuks aga kaugeks. Mida aeg edasi, seda rohkem leidus inimesi, kes suhteliselt ebamugavatelt toolidelt tõusid ja kodu või baarileti poole asusid. Intensiivne ingliskeelne luule, mida saadab kaheliikmeline bänd, jäi publikule ilmselt veidi arusaamatuks muu hulgas keelebarjääri tõttu.

Ja kui sa ei mõista autori motiive (oleme ju teises kultuuriruumis), siis pidevad üleskutsed vastupanule ja revolutsioonile võivad tekitada omajagu arusaamatust.

Lummav jazziveteran

Teine päev tõi Kumusse pea kaks korda rohkem publikut. Fuajee täitus kiiresti, kontserdipaiga toolid olid kõik hõivatud. Ja siis astusid lavale Chalice ja Tõnis Mägi.

Nagu kontserdi tutvustuses välja öeldud – just nagu kaks Tõnis Mäge. Üks noorem, teine vanem, lisaks üks kelmikam ja jutukam, teine tõsisem ja sügavam. Chalice’i ja Mägi vahel valitseb sünergia, tugevam ja tuntavam kui teiste koos esinevate Eesti artistide puhul. Chalice ja Mägi on ühiskonna- ja enesekriitilised.

Julged oma väljaütlemistes ja publikuga suheldes – teravad märkused hilineva ja kokteilivedu organiseeriva publiku suhtes said nii jutu kui ka laulu sisse. Chalice tahab alati anda oma elu parima kontserdi. Esmakordselt võis reklaamlugu «Sinu hääl» kuulda nii Tõnis Mägi kui ka punastava Chalice’i esituses. Julgen öelda, et laupäevaõhtune see oligi – Chalice’i võttis vastu osavõtlik ja erk publik.

Soul Spectrumi naelaks kujunes aga kindlalt Terry Callier. Jazz-muusika veteran oma kuueliikmelise bändiga esitas mitmeid uusi ja vanu lugusid, haarates publiku jäägitult kaasa.

Olgu selleks publikut ahhetama panevad Jim Mulleni kitarrisoolod või Callieri enda väliselt jahe ja samas uskumatult soe ning üdini kirglik suhtumine jazzi.

Olgu selleks kuulus «Lazarus Man», emotsionaalne «When The Music Is Gone» või toolilt tantsima kiskuv «Nobody But Yourself». Kuid kuhu jäi «Dancing Girl»? Eks midagi peab ikka kripeldama jääma, tahtma seda kõike uuesti. Suvel ilmub Terry Callier’l uus album.

Kas oled kirjutisega nõus?