Kui erapooletu peab ajakirjandus olema?

Kirjutas Kuldar on September 26, 2006

Viimasel ajal on palju mõelnud ajakirjanduse erapooletuse teemadel. See on viinud mõteteni ajakirjanduse rollist tänapäeva maailmas.

Presidendivalimiste ajal ja peale seda on ajakirjandust süüdistatud ühe eelistamist teisele. Aga ma tahaks küsida, kas see siis on nii vale?

Enne kui edasi lähen soovin rõhutada, et see mõttearendus siin ei ole kuidagi seotud Postimehega. See siin on arutelu iseendaga, mille eesmärgiks on jõuda järeldusele, milline ajakirjandus on minu arvates see õige.

Me oleme harjunud, et ajakirjandus peab olema erapooletu andes sõna kõigile asjaosalistele. Nii see tõesti on ja peabki olema. Arvamuste jaoks on arvamusküljed, kus nii kolumnistid kui ajakirjanikud ise oma arvamuse välja saavad öelda. Ülejäänud sisu osas peaks aga lugejale jääma õigus otsustada. Õigusele otsustada uudiste olulisuse üle vihjasin ka oma kirjutises ajalehte veebikülgede kohta. Õigust otsustada pean väga oluliseks. Aga siin on üks aga…

Otsustusõiguse kasutamine peaks eeldama esiteks tahtmist seda õigust kasutada. Tahtmisele eelneb omakorda huvi, mis omakorda tähendab teatavat valmisolekut pühenduda teemasse. Siin tekib kvaliteetse lugejaskonna küsimus. Kui palju on neid inimesi, kes loevad olulisi probleemartikleid eesmärgiga olla avatud uutele ideedele ja teisest poolest arusaamisele? Tuleks arvestada kui palju inimesed ajalehtede lugemisele aega kulutavad. Kui 32 leheküljene leht lapatakse pealkirjadelt silmad üle lastes kiirelt läbi, siis vaevalt et tegemist kvaliteetse lugejaga on. Lugeja, kes nii edasi tagasi hüppab, on suhteliselt mõjutatav. Seda tuleks kasutada ära positiivselt suunates ja tutvustades õigeid ideid.

Hüppan järgmisele poindile. Ajaleht peab olema oma lugejaga dialoogis. See on kuldreegel, milleta on võimatu infotulvas olevat inimest enda juures hoida. Dialoog tähendab kahepoolset mõttevahetust, kus tutvustatakse oma ideid ja seisukohti. Kas sina oleksid dialoogis inimesega, kellel puudub arvamus? Siit kiire järelduse tehes võiks väita, et ka ajakirjandusel peab olema arvamus. Üks kõik, kas seda öeldakse välja või mitte, see arvamus ka on. Organisatsiooni või ajalehe arvamuse loovad need targad inimesed (erinevalt poliitikutest julgen ajakirjanike siiski tarkadeks inimesteks pidada), kes on seotud nii ajalehes ilmuvate artiklite kirjutamisega kui ajalehe kui äri juhtimisega.

Ajaleht on diskussioonis läbi artiklite ja lugejakirjade, tänapäeval ka veebikommentaaride. Viimaste suhtelise ebakvaliteetsuse tõttu on neid muidugi raske jälgida ka kõige parema tahtmise korral.

Ja veel üks väga oluline eeldus diskussiooni tekkeks – kahepoolne austus. Selles vallas on nii ajakirjandusel kui lugejatel vaja veel vaeva näha.

Hüppan järgmisele poindile. Ajalehe eesmärk on alati edendada elu. Kes saeks ise oksa millel istub? Kõik ajalehed tahavad, et meie elu läheks paremaks, kasvaksid inimeste turvatunne, majandus, elukeskkond tervikuna. See on huvi, mille eest ajakirjandus seisma peab. Ja eks sellest huvist lähtutakse olles tituleeritud kui ühiskonna valvaekoer või neljas võim.

Seega, on loogiline, et ajakirjandus seisab ühe või teise eest, toetades seda, mis toimetuse arvates on õige. Ta lihtsalt peab seda tegema.

Võtan nüüd siia presidendivalimistega toimunu. Ajakirjandus oli selgelt võtnud Ilvest toetava hoiaku. Selle tee olid valinud sisuliselt kõik väljaanded ja kanalid. Tõsi, kohati mindi liiale aga jätame selle preagu kõrvale. Kui nüüd küsida, et kas tasakaalustuse huvides oleks pidanud ka Rüütlit toetama (või Ilvest mitte toetama), siis julgen küll arvata, et ajakirjandusele siin süüd panna ei saa. Ilvest toetati, kuna teda peeti paremaks kandidaadiks arvestades elu edendamise eesmärki. Peeti õigeks ideed ja lootust, et Ilvese saamisega presidendiks muutub siinne poliitiline maastik soodsamas suunas. Kas seda saab nüüd ette heita?

Kahetsusväärselt levib sõnakõlks, et lugeja on lollim kui ajakirjanik arvab. Selline arvamus peab kaduma.

Teisest küljest, kui lugeja ei süvene ja ei mõista (ehk on loll), siis kas polegi just ajakirjanduse ülesanne (isegi kohustus) lugejat harida. Respekteerides tuleb lugejat harida, valgustada ja temaga diskussiooni astuda. Diskussiooni loomuliku osana avaldab ajakirjandus ka oma arvamust.

Oskuslikult ja vastaspoolt austades leian, et olulistes küsimustes peab esindama oma seisukohta. Olgu selleks presidendi või muud valimised, kuritegevus või sotsiaalsed probleemid. Pool valides tuleb tihti ette olukordi, et vastandakse end teisele poolele. Aga uskudes oma ideedesse ja seisukohtadesse, kas siis teise poolega vastupidisel seisukohal olemises on üldse midagi imeliku või taunimisväärset?

Oma jutu võtan kokku nii – ajakirjandus peaks olema täpselt nii erapooletu, et see annaks (või jätaks) võimaluse püüelda selle poole, mida peetakse õigeks.

Kas oled kirjutisega nõus?