Tallinna venekeelne suveniiriäri

Mul on tarvis 150 linast väikest kotikest, kuhu sisse hoburaudsõlg sisse panna, et oleks ilus kingitusena üle anda. Rõõmsana suundusin Tallinna käsitööpoodidesse. Rõõmsana, lootuses teha mõnele poekesele tore käive suure ostuga. Kahjuks jäin aga tühjade kätega.

Raekoja platsi nurgal asuv linapood pakkus kotikeste asemel küll linikuid, aga tuli ka idee, kuidas neid kasutada. Ent riiulil olevast 40st rohkem polnud. Kas on rohkem? “Ei ole!”. Kas saaks ehk juurde tellida? “Eiiiiii, no vist ehk saaks, aga ma ei tea, ei usu, et saab….”. Kas saate uurida? “No vist saan, aga ma ei tea.” Ei taha raha, lihtsalt ei taha raha.

Pikk ja kauplusterohke Rataskaevu tänav. Poodi sisse astudes tervitab rütmikas vene muusika. Tere, kas teil on väikeseid linaseid kotikesi? “što?”. Küsimust uuesti korrates sain üllatava vastuse “do you speak English?”. Niisiis selgitasin oma soovi inglise keeles! Tooteid ma muidugi osta ei saanud, sest neid ei ole. Nagu ülejäänud kolmeski poes vastuse sain, ei saa mingeid tooteid ka tellida - olemas on vaid need, mis on poes müügil. Kõik ülejäänud kolm tervitasid mind samuti tugeva vene aktsendiga.

Mul ei ole midagi vene teenindajate vastu. See, kui ma pean oma kodulinnas aga selgitama oma soovi inglise keeles, on aga liig, mis liig. Kohati tundub, et müüjate otsimisel nõutakse võimalikult paljude võõrkeelte oskust, ent eesti keele oskust ei nõua mitte keegi. Sest see pole oluline? Eestlased ei ostagi midagi? Ja kui tahavadki midagi, siis nii palju ikka osatakse keelt, et öelda “Ei ole, ei saa!”?

See siin ei ole pelgalt minu tujutsemine ja kirumine. Teenindaja peab oskama eesti keelt! Ta peab minust aru saama, mitte štootama mulle vastuseks. Keeleinspektsiooni case.

Lõpuks sattusin Rataskaevu tänaval toredasse poodi, kus mind tervitasid kaks naist imeilusas eesti keeles. Sain neilt ka abi oma linasest kotikeste osas. Nad nimelt võtsid tellimuse ja saan peagi oma kotikesed koos tikanditega kätte! Kes ütles, et ostmine ja raha ära andmine peab kerge olema?