Millal annan tippi?

Olen avastanud, et ma ei torma jätma teenindajale jootraha kuivalt ja tuimalt kvaliteetse teeninduse eest, vaid pigem sära ja tabava olukordade lahendamise eest. Üks näide selle ilmestamiseks.

Üks õhtu juhtus mul Kuldariga tore seik - läksime emotsiooni ajel Rocca al Mare Macki sööma, tellisime pitsa ning jäime ootama. Teenindaja oli suhtlemisaldis ning meiegi. Koriseva kõhuga tundus ootamine päris pikk ning kui teenindaja siis lauda tuli, menüü näpus, ja alustas “ma pean teie ees nüüd vabandama…”, siis olin valmis rusikad lauale lööma ja oma pitsat nõudma (teate ju, et liialdan, eks).

Mis siis selgus - pitsameister oli meile vale pitsa teinud. Meie õnneks kõige kallima, rikkalikuma ja maitsvama (Macki menüüs nimega A.T.W). Ettekandja oli ülimalt tänulik, et me skandaali ei korraldanud ning pitsa hea meelega vastu võtsime. Me omakorda õnnelikud sama hinna eest saadud veelgi parema pitsa üle (oli tõesti hea, soovitame soojalt!)

Ja siis, suures söögituhinas ajasin ma pauhti suhkrutoosi laualt maha. Kohe nii, et suhkrut lendas maha, diivanile ja isegi Kuldari mantli taskusse. Ja selle peale söögikoha töötajad ainult naersid - pole midagi. Mul jäi hea emotsioon kogu sellest asjast. Hoolimata valest saadud söögist ja enda korraldatud suhkrulaviinist. Nii et jah, jätsin ettekandjale jootraha. Ma ei kipu seda aga tegema viimseni lihvitud kallites restoranides, kus kõik tuimalt naeratavad ja ette-taha kummardavad. Sest nad peavad, neile makstakse selle eest. Ja ma saan sellest aru - kui juba makstakse, mis siis mina enam lisaks maksan.