Kui palju oled Sina nõus maksma?

Viimases ajakirjas Saldo on tõlgitud huvitavat artiklit, mis pärit Freakonomicsist. Nimelt on USA kaubanduses levimas uus toote turuletoomise strateegia, mis toimib põhimõttel "maksa palju tahad". Letile asetatakse kaup, millel puudub hinnasilt. Kiiruga kaupa ostes kliendid tavaliselt hinnasilte väga põhjalikult ei uuri ja nii lendab "hinnata" kaup korvi. Kassas aga küsitakse ostjalt: "kui palju te selle eest maksta soovite?".

Freakonomics toob näite, kust ostja Seth pani ostukorvi hommikusöögi helbed ja pidi kassas ise nende hinna määrama. Seth uuris, palju teised ostjad on nõus nende eest maksma. Kuuldes, et keskmine hind on 2 dollari ringis, pakkus mees 3 dollarit.

Huvitav strateegia, mis tõestab, et kaupade ja pideva pakkumise keskel kasvanud inimestel on välja kujunenud (alateadlikult) enda arvates õiglane hind toodetele. See hind on suuresti  emotsionaalne, kuid paraku nende samade emotsioonide najal tehakse ka ostuotsuseid.

Üks konkreetne näide. Minu (Merit) imeilusal käekellal ikka juhtub, et kaob mõni väike särav kivike. Olen oma kella tõeline fänn - pea iga päev vaatan ja naeratan - imeilus kell! -, ja on nukker näha tühja ilma kivikeseta auku. Nii ma siis mõtlesin - ohh, saaksin ma siia uue kivikese. See võiks maksta näiteks sada krooni, olen nõus! Kellassepa juures selgus aga, et kivike maksab 50 krooni. Väga tore! Aga emotsionaalselt hindasin selle endamisi kaks korda kallimaks. Ja kellassepp oleks võinud mult vabalt kaks korda rohkem raha saada. Kui ta vaid oleks mu emotsioone ja minu "õiglast" hinda teadnud.

Igaühel on ilmselt asju, millele on endamisi oma "õiglase" hinna määranud. Kuna pakkumine on väga mitmekesine ja valida paljude tihti väga võrdsete toodete hulgast, siis seda olulisemaks muutub "emotsionaalne" hind, mille määravad tihti mittemateriaalised lisaväärtused.

Meenutuseks ühes varasemas blogipostituses tsiteeritu - Kui klient ütleb "ma ei saa seda endale lubada", siis tegelikult ütleb ta: "see pole seda väärt".