Surnud ring nimega koolivägivald

Kirjutas Kuldar on April 21, 2007

2007 aasta üks märksõnu on ilmselt koolivägivald. Mitte, et seda ennem poleks olnud. Vägivalda on koolis esinenud pidevalt kuid koos maailma ja ühiskonna arenguga muutuvad vahendid ja viisid. Vanasti, heal ilusal sinisel ajal, kui maailm tundus turvalisem, avaldus koolivägivald väiksemate rikkumiste kaudu. See ehmatas ja tegi asjaosalistele täpselt sama palju valu kui tänane vägivalda täis maailm, kus ka koolid sõjatandriks muutunud on. Tulemus on sama, vahendid on teised.

Ilmar Raagi film ajas õppetajad ärevile, kuna neid näidati suhteliselt asjatundmatu kaadrina kes ei oska ja ei taha märgata koolis toimuvat. Tegelikult ma usun, et märgatakse küll ja tahetakse ka tegeleda, ent ühiskonna normid ei luba.

Viimast väidet aitab väga hästi kinnitada laupäevases Postimehes ilmunud Merit Lage arvamuslugu, kus mõistab hukka sisuliselt igasuguse füüsilise kontakti õpetaja ja õpilase vahel. Õpetaja ei tohi sakutada, veel vähem lüüa. Tuleb kasutada pedagoogilisi meetodeid. Lapsed saavad sellest kohe aru tunnetades oma võimu ja võimalusi koolis end kehtestada.

Sõna-sõnalt ei maksaks võtta eriti tõsiselt elupõlise provokaatori Igor Gräzini väljaütlemisi. Idee poolest on tal aga õigus – õpetaja peab ka end kehtestama. On ideaalne, kui õpetaja suudab õpilaste austuse teenida välja oma isikuga. Paraku on meil sadade ja sadade ja sadade õpilastega suured koolid. Õpetajal on väga raske näidata end kellegi enama kui pelgalt aineõpetajana. Kontakti ta ei saavuta. Kuid tihedad kontaktid ja suhted on õpilastel oma vahel. Õpetajad jäävadki pealtvaatajaks, kuidas koolis kujunevad pingelised olukorrad mis võivad kasvada ka vägivallaks. Kuna õpilased ei näe õpetajal erilist positsiooni, siis temaga lihtsalt ei arvestada.

Ja kui õpetaja ka tahaks sekkuda, andes selgelt üle piiri läinud õpilasele vastu pead, siis seda ei luba Lastekaitse Liit. Minul tekib küsimus, millist last see liit antud olukorras kaitseb? Mulle näib, et ründajat mitte seda, keda peaks kaitsma.

Õpetajal peab olema õigus sekkuda, ka füüsiliselt kui on vaja. See ebapopulaarne seisukoht aitaks äkki ohjeldada üle käe läinud lapsi, kes tunnevad karistamatust. Muide, see karistamatuse tunne jääb neile eluks ajaks. Usun, et head õpetajad ei kasuta kunagi oma õigusi üleliia. See, kas me laseme aga vägivaldsed õpetajad koolidesse on juba teine teema.

Ja veel, Soome näidet mille Merit Lage oma arvamuses välja toob, ei tahaks ma üldse esile tõsta – Soome on normaalne inimväärtusi austav ühiskond, Eesti seda paraku veel ei ole. Seepärast see näida Eestis ka nii pea kehtida ei saa.

Kas oled kirjutisega nõus?