29
Sünnitus MSNis
Kirjutas Kuldar ja Merit on October 29, 2007MSN on elu peegel. Kõik mis toimub maailmas on MSNis näha. See on vaat et parem kui uudistekanal või reality show’d. MSNi kontaktilist peegeldab tõelist elu.
Siis kui suhtlusprogrammid alles tulid, siis olid igal ühel kasutajanimed. Hiljem kui kasutajaid lisandus, tulid ka numbrid nimedele juurde. Siis avastati, et tegelikult on kõige parem inimest ikkagi nimepidi tunda. Kui levima hakkasid püsiühendused ja kui kõik pidevalt "sees olid", tekkis vajadus ka oma hetke staatust näidata - köögis, magamas, eemal, teleka ees. Aga ka see polnud piisav - pidi hakkama näitama veelgi täpselt, mida teed või mis hetkel kõige enam vaevab. Näiteks nohu või pohmakas.
Olgu, kuigi needki on mõnikord tüütavad, saab nendelaadsetest näidetest veel aru. Kui inimene on eemal, ei pruugi ta vastata. Kui tal on pohmakas, ei ole tal tõenäoliselt ka kõige suuremat jututuju. Aga mida
teha
kasutajaga, kes
annab reaalajas ülevaadet
sünnituse protsessist? Detailselt. A la 10h valude algusest, 8h haiglas. Ja siis veidi aja pärast logib tulevane issi uuesti MSNi uue infoga - 11h valudest, 9h tundi haiglas. Ja nii mitu korda järjest. Tõesti, mul on teie üle siiralt hea meel, aga kas ma (ja kõik teised) pean kõigest kõike teadma?? Ma ei taha. Ja üldsegi, miks istub peatne rõõmus issi sellisel tähtsal ajal MSNis??
Võib-olla on see taktika, et kutsuda sõpru-tuttavaid rääkima. Antud juhul rõõmustama, mõne teise näite puhul kaasa tundma ja virtuaalseid paisid tegema. Mis omakord viib selle kõige kurvema variandini - inimesel tegelikult ei ole mitte kellegagi rääkida. Kas tõesti peab vestluseks olema mingi ettekääne?
Ja ikkagi, ma ei saa sellest üle - mis sest, et ma sind tunnen, ma ei taha teada, et sa just praegu WCsse läksid!!!
Kas oled kirjutisega nõus?
Heheehee! Väga õige mõtlemine. Ma pole iialgi ise selle peale tulnud. Aga tõesti, kui mõtlema hakata, siis täiesti tõsijutt. Enamikel on sellised kutsuvad nimed, et keegi läheks küsima, et mis värk on. mis juhtus jne.. See on see, kui omal elu pole, vaja siis miskit moodi tekitada põnevust ju
olen täiesti nõus kuldari ja meritiga: selline asi nagu sünnitus - ma arvan, et see on rohkem teema, millest saavad rääkida naised. aga nemadki mitte avalikult. meestele jäägu ikka autod ja mootorrattad - ka nende remonti võib ju kellaajaliselt kirja panna. näiteks kell 9.00 vahetan ratast, kell 10.00 tangin. kui tõesti peab enda tegemistest raporteerima.
Tõepoolest, inimesed, kes hüppavad MSNis sisse-välja, et oma staatust näidata on kohutavalt tüütud.
Õnneks on selle vastu lahendus - püsida pidevalt Busy staatuse peal, mis ei näita sulle neid tüütuid teateid.
: )
Inimesed püüavad end huvitavaks teha. Ja näiteks praegu tuli selline mõte, et sageli inimesed tahavad teistele igasugu asju rääkida aga ei söenda n.ö. peale lennata. Kui küsitakse on juba teine asi. MSN on vihjete keskus. Äkki mõnikord peaksimegi küsima, et millest selline nimi/personal message. Teeme teisele rääkimise lihtsamaks.
Nõus!
Lisaksin veel ühe grupi inimesi, kellel on MSNis kogu aeg midagi viga. Pidevalt on nimes kurvad/vihased smiley’d, negatiivsed personal message’d või muud melanhoolsed vihjed. Ausalt öeldes ei kutsu need kohe üldse inimesega rääkima, sest ma ei taha oma tuju rikkuda.
Mina nii ei väidaks, et kui mees raporteerib sünnituse hetkeolukorda, poleks tal oma elu. Mis see elu omamine siis üldse on? Pigem on minu arust tegemist eputamisega (nagu seda on reit) või siis oma õnne jagamisega teistega.
Aga eks see oleneb ka paljudest teistest asjadest, näiteks vanusest ja millest iganes veel. Mina ei ole küll oma töökaaslaste hulgas täheldanud seda, et nad vahetaks oma kirjeldust väga tihti või siis on seal midagi imelikku. Eks põhjuseks ole see, et ka klientidega suheldes kasutatakse sama kontot.
Imelik oleks ka see, et kui sul oli kehv päev, hakkad sa igale ühele oma kontakti listis sellest rääkima. Kergem on muuta kurjeldus vastavaks ning kes tahab, saab sinuga sel teemal rääkida või siis on see hoiatuseks, et täna sellest ja sellest ei tasu rääkida.
aga minul on juba pikemat aega msnis hüüdnime (mida kasutan et teistel elu lihtsamaks teha ja nad mind teiste samanimelistega sassi ei ajaks)järel… “Hehheee”… juba kohe väga pikka aega… ja isegi siis ei muutnud ära kui pikemat aega väga kehv olla oli… sest kui ma ise pole veel valmis oma olukorrast rääkima, siis pole vaja ka kõigil teada. Kui olen valmis rääkima eks siis räägin ise, mitte ei kuuluta kõigile, arvestades et poolte inimestega kes mu msnis on ei ole ma juba aastaid rääkinud.
Ma olen täiesti nõus ülalkirjutatuga! Tunnistan, et ka mind häirivad inimeste teated oma tegevuste kohta. Samas pean tunnistama, et paaril tuttaval on komme kirjutada lisainfona vahvaid lõike lauludest. Selliseid kelmikaid ning kohati provotseerivaid. Küll ma olen võidelnud uudishimuga, et teada saada, mis tema elus nüüd on toimumas. Samas aga hoian eemale inimestest, kes pidevalt kasutavad lisalausetena negatiivseid “ahh, elu on nõme” “Sama jama kogu aja” jne. lauseid.
Ise olen kasutanud lauludest erinevaid fraase, mis minu hetke emotsioone väljendavad. Tavaliselt on need suunatud mõnele väga konkreetsele inimesele. Lugedes aga läbi selle vaatepunkti, kustutasin tänase lisalause ära:) Ma võin ju otse ka inimesele öelda, kui see nagunii just temale mõeldud oli.
Olen mõelnud selle peale, et miks ma isegi mõnikord mõttetuid asju sinna kirjutan. Arvan, et põhjuseks on see, et kellelegi seda teatavaks teha. Nüüd on mu ego vist nii suur, et ei huvita, kas keegi teab või mitte.
Te olete sellessuhtes väga andekad, et kirjutategi sellest. Ma ainult mõtlen (ja mul ei ole tegelikult blogi ka), kuid te suudate seda väga andekalt lugemuseks luua.
Superluks!
Imelik see sünnituse värk tõesti - miks tulevane issi sünnituse juures ei olnud? Noh, olgu, see 9h haiglas aeg on muidugi pikk seal kogu aeg oodata, kui õieti midagi teha ei ole… aga olles ise peresünnitust kogenud, ei kujuta mina küll ette, et peaksin üksi, ilma kaasata sünnitama!
Hm. Minu sünnitused olid küll nii isiklik asi, et sellest teavitati ainult tagantjärele ja valitud isikuid. Õnneks püsis mees ilusti kõrval ega lobisenud miskis MSN-s sel ajal (minu meelest on täitsa normaalne, et selle lühikese aja on Mees = tulevane Isa ka asjaga hõivatud). Mina oleksin olnud vähemalt kurb, võibla isegi solvunud, kui ta oleks mingi mõttetusega aega viitnud sel ajal. Aga õnneks meil seda varianti ei olnud. Mees tahtis oma lastega kohe kohtuda ja mind toetada.
Ütle ka midagi