26
Reign Over Me: keda, kuidas ja kas aidata?
Kirjutas Merit on September 26, 2007Sihitult elav mees, kes 11. septembri terrorirünnakus on kaotanud oma pere, versus mees, kes elab õnnelikku pereelu ja töötab eduka hambaarstina. Kohtuvad kooliaegsed toakaaslased. Lein versus lohutus, sõber versus võõras, rääkimine versus vaikimine.
Tihtipeale on hea kohata inimest, kes on pärit minevikust – kes teab sinu kohta ainult väikest osa teatud eluperioodist. Kes ei tea, mis sinuga vahepeal on toimunud – on sinuga rõõm või mure. Kes ei küsi küsimusi, kes võtab sind sellisena, nagu ta sind mäletab, ja sellisena, nagu sa praegu oled. Inimene, kes ühise mineviku alusel on sõber, samas aga võõras.
Tihtipeale on rasketest asjadest kergem rääkida võhivõõrale inimesele. Nii öeldakse, arvatakse. Kui paljud inimesed ja kui tihti otsivad neid võõraid? Kui paljud istuvad suvalise maja trepile ja räägivad oma südame puhtaks juhuslikult seisma jäänud võõrale?
Miks üldse peab rääkima? Miks arvatakse, et valusatest asjadest rääkimine teeb asja kergemaks? Ja kui peab rääkima… Siis miks on meil kogu aeg nii kiire, kiire, kiire, et me ei jaksa lasta inimesel meid usaldama hakata. Lasta tal endal rääkida. Kui ta tahab. Ja kui ei, siis lasta tal vaikida…
Miks arvatakse, et ainus õige viis leinamiseks ja mälestamiseks on kaotatud inimeste pildid rahakoti vahel. Nende pidev vaatamine. Inimestest rääkimine. Avalikult nutmine. Miks ei usuta, et inimene leinab enda sees. Miks peab kõike avalikult tegema? Kes julgeb võtta endale õiguse kritiseerida teise leina??
On tänuväärne, kui inimesed märkavad teiste inimeste muresid ja üritavad neid aidata. Samas, kas tuleb aidata, kui sinult ei ole abi palutud? Kes ja mille järgi otsustab, millal tuleb teist vastu tema tahtmist aidata? Kuidas aidata nii, et enda elu ei kannataks. Kuidas aidata teist inimest leinast üle nii, et sa ei saaks oma isa surmast teada telefoni teel.
Ehk on kõige suurem abi lasta inimesel lihtsalt olla nagu ta on? Sõbrana või võõrana, rääkides või vaikides.
Kas oled kirjutisega nõus?
Minus tekitas see film teatava paratamatuse tunde. Et tõesti, sa võid proovida ja südamest tahta kedagi aidata ja ise usud, et see mis sa teed on väga õige. Nagu olekski õige. Ja siis sa saad ühel hetkel aru, et aidates võib asju ainult hullemaks ajada.
Mida sa siis teed? Lasta piinelda on ju valus!
Ja nii ei oskagi midagi teha.
Selle filmi mõte? Et ei ole alati olemas lahendusi, ei ole alati võimalik naeratama hakata. Vaid võib olla väga väga puruks kistud.
Ja kõrvaltvaatajail jääb üle ainult püüda mõista. See pole populaarne mõte aga mis teha…
Ütle ka midagi