Realism ≠ pessimism

Kirjutas Merit on September 20, 2007

Miskipärast on paar inimest siinse blogi postituste kohta öelnud „miks te nii negatiivsed olete?“. Me ei ole. Me tõesti ei ole. Küsin hoopis vastu, miks inimesed panevad realismi ja pessimismi vahele võrdusmärgi?

Üks asi on kurta, mis kõik on pahasti (isegi nendest asjadest, mis tegelikult ei ole pahasti, aga mida on imelihtne pahaks kirjutada). See on tõesti negatiivne ja pessimistlik. Hoopis teine asi on märgata enda ümber toimuvat – tõsi, ka negatiivsemaid aspekte, sest need on osa elust. Kirjutada neist, aga mitte nutulauluna, vaid realistlikult, analüüsivalt ja küsimusi tõstatavalt. Lahendusi otsivalt ja neid omalt poolt välja pakkudes. See on me kirjutamise eesmärk.

Inimesena olen realist, paljude arvates mõnikord ehk liigagi kahe jalaga maa peal. Ma ei usu, et kõike saab lahendada ainult heaga ja naeratustega. On situatsioone, kus on vaja konkreetne ja ehk isegi karm olla. Let´s hug trees and love each other on ilus ideaal, aga siiski ainult ideaal.

Jah, on neid, kes selle järgi elavad. Tean küll ja küll inimesi, kes elavad unistustes, arvamuses, et tuleb päev, mil… täituvad kõik tema soovid. Kes naeratavad ja ütlevad isegi tõsiste probleemide peale „elu on ilus, elu on lill“. Armas ja romantiline? Positiivne? Naiivne, ma ütleks.

Oleme positiivsemad kui väga paljud teised. Selleks ei ole vaja elada unistustes või kirjutada postitusi stiilis "I´m so happy, happy, happy". Oskus märgata asju enda ümber ja tahta neid paremaks muuta. Oskus võtta elu nii nagu see on ja olla selle sees õnnelik. Kui see ei ole positiivne, siis mis üldse on?

Kas oled kirjutisega nõus?