Puhkus Paganamaal

Nonii, tagasi kodukandis. Väljasõit Lõuna-Eesti kuplite vahele on selleks korraks tehtud. Mõnus, mõnus. Nagu ikka oma väikeste agade ja küsimustega

Ööbisime Rõuges Eha talus, mida võib üldiselt kiita - mõistliku raha eest saab enda kasutusse otse Ratasjärve kaldal terve apartmendi - puhkenurk, köök, saun, dushiruum ja suur magamistuba. Õhtul saab istuda kamina ääres, õues grillida, sõita paadiga kohe kõrval asuval järvel ning seal muidugi ka ujuda. Paat lasi küll veidi vett läbi, aga selle vastu aitas juba paadis olemasolev kann, millega sai vett välja tõsta. (Ette rutates - kodus avastasime, et see imearmas Ratasjärv on nimelt kuni 19 meetrit sügav. Oleks võinud selle peale ka enne tulla, arvestades, et olime ju Rõuges. Aga lõpp hea, kõik hea.)

Kohe Eha talu lähedal on Hinni kanjon. Eestis ja kanjon? Tõepoolest Kift koht. Eriti hiilgab kanjon oma aastaarvudega - see on lõikunud devoni ajastu liivakivisse, see periood algas umbes 410 miljonit aastat tagasi ning kestis 50 miljonit aastat. Kanjon ei paku küll teab mis sügavust, ent mõnusa jalutuskäigu allikate vahel kindlasti.

Kohe Läti piiri ääres asub Paganamaa, täielikult metsasalusse peidetud kohake. Ujuda saab Eesti-Läti piiril asuvates järvekestes. Mäel köitis me pilku kohe merepinnast 170m kõrgusel asuv 19m kõrgune vaatetorn, aga mingid paganad olid sealt osad trepiastmed pihta pannud! (Ma ei tea, mis värk nende vaatetornide astmetega on, näiteks Ebavere mäel juhtus kunagi sama asi, et kohe kuidagi torni ei saanud.)

Nüüd on siis üle mingi aja avatud ka Piusa koopad. Olen seal korduvalt käinud ning minu mäletamist mööda esimest korda nõuti 35kroonist piletit. Selle eest avas eakamast vanaprouast giid sammassaali uksed. Pika viivitamisega, sest ta kohe kuidagi ei suutnud oma juttu lõpetada. Tundus, et ta tegi intervjuud iseendaga - küsis ja siis vastas. Ise hoidis samal ajal sammassaali ukselinki, ajades nii inimesed suht närvi Sisse me lõpuks saime. Peamine info, mida giid ette ja taha korrutas, oli see, mis amet kui mitu miljonit koobaste kordategemiseks andis.

Sinnakanti sattujatel soovitame kindlasti põigata Meenikunno maastikukaitsealale, kus asuvad kaks toredat järve - Nohipalo Valgejärv ja Mustjärv. Kurioosne on see, et omavahel väga lähestikku asuvatest järvedest üks on Eesti läbipaistvaima veega, teine aga erakordselt vähe läbipaistva veega. Supluskohtadena on mõnusad mõlemad. Enne Meenikunno raba laudteele minemist aga väike hoiatus - laudtee on matkaradade juhendi järgi 2,4 kilomeetrit, mille me kenasti ka läbisime. Aga! Kohe mitte ei jõudnud me tagasi alguspunkti oma auto juurde. Nii et 2,4 kilomeetrile lisandus veel üle 3 kilomeetri pikkune "jalutuskäik" (pigem suht kiire tagasitõttamine) mööda kruusateid. Kuum, kuum. Ei kurda, lihtsalt, kui oleks teadnud enne... poleks vist läinud :p

Kindlasti tasub läbi käia Võru Tamula järve äärest - seal paitavad silma toredad ja detailirohked liivaskulptuurid, mis meisterdati 2.-6. juulil toimunud rahvusvahelise festivali raames. Kuldar lisab ehk ka mõne pildinäite siia, eks? Aitäh!