Naeratamise raske kunst

Kirjutas Kuldar on August 4, 2008

Rõõm toidab rõõmu, naeratusele vastatakse naeratusega.

Pärnu on suvine rõõmumeka. Nii peaks olema ja nii üldjuhul ka on. Inimesed säravad, naudivad sooja suve ja naeratavad teistele suvitajatele.

Supeluse tänav on justkui rannaallee, mida ääristavad toredad kogunemiskohad, kus ka süüa pakutakse. Seal naeratatakse, ollakse rõõmsad. On ka erand. Seal on kivised näod, tülpimus, vastumeelsus.

Ehmatav kontrast, mis rahulikumal hetkel paneb mõtlema - kas tõesti on nii raske naeratada? Isegi siis, kui see naeratus ja heatahtlikkus oleks pelgalt näitlemine? Kes vastu ei näitle, on tavaliselt klient. Ta kipub olema siiras ja meelt lahutama tulnuna on ta igati aldis suhtlema, naeratama, rõõmu jagama. Miks siis vahtida külma näoga, kui hädas klient ei suuda menüüst nuudlivalikut leida?

Miks ei võiks korraks unustada selle tülpimuse, leida endas korraks see energia, võtta end kokku ja särada. Säramisega on see hea asi, et kui alguses on see energianõudlik, siis hiljem on energiat üle.

Pilt muide on just see, kuhu Supeluse tänav viib - randa Pärnut nautima.

Kas oled kirjutisega nõus?