Me oleme tagasi!

Pea pool aastat on möödas sellest, kui viimati siia pikemalt kirjutasime. Merit on küll tubli olnud ja aktiivselt fotojahil osalenud, kuid mida pole, on pikemad kirjatööd.

Miks me siis kirjutanud pole? Ühest küljest juhtus tõesti nii, et polnud väga palju enam kirjutada. Ei teagi, kuhu need mõtted kadusid. Üks variant on teada küll - Facebook. Mõnes mõttes hakkas Fascebook tõesti blogi asendama, ja lühikesed mõtted leidsid oma väljanduse seal. Lisaks on olnud ohtralt tegemisi, nii töiseid kui muid. Kuid viimased kuu-kaks oleme ikka ja jälle mõelnud, et blogi tuleks elustada. Kuldar tahtis ka uut disaini, mis mõttetegevust ning kirjasulge veelgi elavdaks. Täna on see päev!

Täna kohtusime oma imearmsa Tartu sõbra Rutiga, kes küsis taas - miks te blogisse enam ei kirjuta? Tema päev on juba väga kaua alanud meie blogi külastamisega. Alles siis on järg uudisteportaalide ning töö mailboxi käes. Tõele au andes on Ruttki nüüdseks alla andnud (oleme ta kannatuse tõesti proovile pannud) ning nüüd külastab ta blogi umbes kord nädalas. Meil on ees suur väljakutse, et ta vanad head harjumused taastada!

Et mõni lugeja ka uudisteportaalidele jääks, ei luba me postitust päris igaks päevaks. Iga nädal aga kohe kindlasti. Seega, Rutt, Silvia, emmed-issid-õde ning teised armsad lugejad, palun olge varmad meie mõtetega kaasa mõtlema ning neid meiega jagama. Kuigi kohtume suhteliselt tihti, ei ole see siiski piisav, et rääkida ära kõik need "teate, mis meiega juhtus" lood.

Eelreklaamiks: hiljuti saabusime tagasi oma kolmepäevaselt Lõuna-Eesti reisilt, mis andis ainest nii mõnekski looks. Seniks aga muusikat ja unenägusid!