21
Lõikuge mind, palun!
Kirjutas Merit on November 21, 2007Kui valdav enamik inimesi kardab operatsiooni ja muud arstidega seonduvat nagu tuld, siis on neid, kes vabatahtlikult noa alla lähevad. Nad suisa paluvad, et kirurgid midagi juurde paneks või ära võtaks.
Eelmisel nädalal juhtusin taas nägema ühte paljudest saadetest neist naistest, kes ei ole oma välimusega rahul. Nagu ikka, on mureks kas liiga suur tagumik, kõht, puusad, nina või liiga väiksed rinnad. Igal juhul jõutakse ilukirurgi juurde, keda siis anutakse, et too noa kerre lööks. Ei hoolita arsti jutust, et midagi võib valesti minna. Ei hoolita sellest, et peale operatsiooni ärgatakse paistes ja sinikates näo või kehaga ning peale operatsiooni ei tohi pool elu (ma ei tea, kui kaua, liialdan meelega) paljusid igapäevategevusi teha. Püütakse isegi vastu vaielda kui arst operatsiooni vajalikuks ei pea.
Huvitav, kas nad siis lõikust ei karda? Vast ikka, sest mingil määral peaks hirm vist igasse inimesse olema sisse kodeeritud. Aga ju siis ületab kõik kartused soov saada mingi osa endast väiksemaks või suuremaks.
Aga on inimesi kel ei ole valida. Kes peavad tervislikel põhjustel operatsioonilauale heitma, olgugi et nad kardavad seda paaniliselt. Paraku on see mõne jaoks ainus võimalus ellu jääda.
Tuleb taaskord tõdeda, et elu on kummaline. Ühed meist ei tahaks isegi kriitilistes olukordades lasta kellelgi oma keha lõikuda. Teised aga paluvad, et neile nuga kerre löödaks. Kas valusalt saadud ilu on ilusam?
Kas oled kirjutisega nõus?
lugedes seda lugu tuleb mul silme ette Chaplini film, kus talle ei meeldinud tabureti jalad. Et see ilusam välja näeks, hakkas ta tabureti jalgu ükshaaval saagima, aga oh häda, saagides üht jalga jäi teine pikemaks. ja nii edasi saagides sai lõpuks aru, et taburetil polegi enam jalgu - kõik maha saetud. Nii ka inimestega - olge loomulikud, ega sisemine ilu sellest lõikusest ei lähe paremaks.
Ütle ka midagi