Kuidas me teenime oma esimesed 10 miljonit

Kirjutas Kuldar ja Merit on January 8, 2008

Ei anna lubadusi, me lihtsalt elame nende järgi. Kogu aeg, päevast päeva.

Uue aasta hakul tehakse endale lubadusi - joomine ja suitsetamine maha jätta, trenni minna, parem palk välja võidelda ja veidike karjääri ka. Meie ei anna lubadusi uueks aastaks. Mitte et me neid täita ei suuda - me täidame neid lubadusi nagunii.

Kuid soove on uueks aastaks küll. Ja kui mõelda, siis need soovid ei kanna aastanumbrit - need on midagi, mis meid alati saadavad.

Uuelt aastalt ootame mõistmist. Enda ja teiste. Julgust olla ja tegutseda. Põhjendatult nõuda ja rohkem anda. Püüame  olla avatumad, näha enda ümber ja veelgi rohkem enda sisse. Aktiivsust on vaja, rohkem kui varem. Muidu tehakse kõik sinu eest. Sellisel juhul viriseda ei tohi.

Autoga punase tule taga ei ole me kärsitud, vaid ootame kuni süttib roheline - endal on parem rahulikuna koju jõuda. Poes oleme rõõmsad ja kassasabas vaatame inimesi. Aja mahavõtmine on vajalik, väga hea, kui selleks sunnitakse, sest pahatihti ise unustame. Tööl naeratame, probleemidele ei meeldi rõõm. Kodused aga armastavad seda. Tööd tehakse siis kui peab ja mitte sekunditki rohkem - kellelgi pole veel töö eest ära jooksnud.
Naudi oma tööd. Isegi siis, kui arvad, et seal pole midagi nauditavat - näe seda võimalusterohkena. Ja kui palutakse kala pooleks lõigata, siis tee seda. Sest sinu käes on kala (ja nuga). Pika saba seisnud klient on väsinud aga sina kassas veelgi väsinum. Naerata talle, see kangelastegu toob koju ihkavale kontorirotile ka naeratuse suule.

Reisime, aga mitte ainult välismaal - Karujärv, me tuleme tagasi! Ja meteoriidikraater, ehk hoolitsetakse ka sinu eest. Hotellidele samuti jõudu ja jaksu - klient on su kalleim vara ja konditsioneeri võiks ikka pakkuda. Otepää on suvel kirjeldamatult kaunis. Rakvere ja Virumaa - Toilas asub üks saladus, mille uuesti üles otsime. Narva kohvik New York - huvitav oli, ei tea kas kohtume. Vaevalt. Küll aga Pärnu ja Haapsalu ja Rõuge kõige sügavam järv.

Kui oleme suvel linnas, ei põe, vaid naudime. Suvine kuumusesse uppuv pealinn on imeliselt kaunis. Jalutame ringi ja otsime sõõmu külma jooki. Kuum suveöö vanalinnas. Udu sisse mattunud Patkuli trepil on 158 astet, kas teate? Tallinn on merelinn, enamus maailmast pole - hinnake seda.

Me ei taha, et pronksöö korduks. Aga mõnikord on vaja selliseid kriitilisi hetki, mis näitavad, kes on sinu kõrval ja kes mitte. Mõnikord ise ei näe. Ei julge ehk näha. Siis luba ja usu - las maailm tuleb ja näitab.

Oskame näha, et iga päev on omamoodi pidupäev. Uskuge neid uuringuid, mis ütlevad, et vein on kasulik. Mei ei oota mingit kord aastas olevat kuupäevalist tähtpäeva, et veeta oma lähedas(t)ega suurepärane õhtu. Või päev või hommik. Pannkoogid ei ole ainult pühapäeva omad. Küünlad ei kuulu ainult jõuluaega.

Pidlistame ja filmime. Läbi kaadri, raamituna paistab mööduv kordumatuna. See ehmatab, kuid see inspireerib. Julgeme lasta end inspireerida. Vaimustume. Naerame nii, et põsed õhetavad.

Kui me midagi väga, väga tahame siis ostame. Kui see paneb sind iga päev vähemalt korra naeratama, on põhjendus ostuks olemas. Kallis on siis, kui on kaelast kinni. Imeilus kell.

Meie elame nii. Iga päev, päevast päeva.

Kas oled kirjutisega nõus?