02
Kogu tõde depressiivsetest väikelinnadest
Kirjutas Kuldar ja Merit on July 2, 2008Esiteks faktid selgeks - ma pole väikelinnast ja seega pole siin mingit tõde. On vaid eemaltvaataja mõtted seoses selle populaarse laulu ja reageeringutega. Teiseks - tegemist on geniaalse lauluga. Ja mitte ainult geniaalse vaid ka paganama hea lauluga.
Mu maaeluga kursis töökaaslane ütles, et see lugu tabab naelapead. See, et blogides loole nii valusalt reageeritakse, kinnitab seda. Ka lehed kirjutavad, et kõik väikelinna inimesed on nüüd veelgi suuremas depressioonis ja teine Eesti on nende üle irvitamas.
Mina olen pärit väikelinnast. Ma ise ei pea Rakveret nüüd nii väikeseks, aga tõenäoliselt võib teda siiski väikelinnaks nimetada. Kas just depressiivseks, seda minu arust mitte. Kuigi, loos välja toodud kirjeldusele vastab linnake kohati tõepoolest.
Fenomenaalselt pidasid väikesed (keldri)poed suurte poekettidega konkureerides suhteliselt kaua vastu. Neid ikka jagus, kusjuures vist nii mõnigi on siiani avatud. Kõrgemad hinnad on neis samuti, see on tõsi. Aga see ei ole mitte ainult väikelinna probleem - minu enda tänaval Tallinna kesklinnas asub samuti üks väike nurgapoeke. Valik on olematu - hea kui mahlariiulil on kolm pakki mahla (mitte 3 erinevat sorti, vaid reaalselt 3 pakki, tihtipeale sama sorti), mille saad siis 20 krooni eest osta. See selleks.
Seal tõesti kõiki tunned hästi nimepidi - kui mitte isiklikult inimest ennast, siis ikka tema venda-õde, seda, kellega ta nüüd käib või enne käis. Kasutatud bemar aitab samuti - ah see on ju see, kes selle punase autoga sõidab, jajaa. Auto on (oli) staatuse ja tutvuse sümbol - nii mõnigi arvab neis väikelinnades, et kui ta teab kellegi autot, siis tunneb ta ka inimest ennast.
Meile mõlemale meeldib see lugu, see on mõnusalt irooniline. Jah, olen väikelinnast, nii mõnelegi depressiivsest linnast. Aga minu arust sõltub see rohkem inimesest endast kui linnast. Ka väikses külakoolis võib vabalt geeniuseks saada. Ka suurlinnas võib ainus meelelahutus olla meeleheide, kui inimene ise sinna triivib. Kui ise aktiivne olla, on need "depressiivsed Eesti väikelinnad" superkihvtid väiksemad kohad, kuhu mõni suvepäev ennast korra unustada.
Kas oled kirjutisega nõus?
p.s. tallinn on samuti väikelinn
Oi, see lugu on nii hea ja jah, ma olen ka ühest sellisest depressiivsest väikelinnast, nimeks tal Haapsalu ja jah, lugu on justkui rusikas silmaauku!
Kõik algab sellest, missugused on meie väärtushinnangud. Kas eestlaste väärtushinnangud on normaalsed või väärastunud? Kas ’suurlinna’ Tallinna unelmad on millegi poolest paremad? Me võime kas surmani enda ja eriti oma naabrite üle irvitada ja depressioonis olla kujutledes, et õnn on kusagil mujal, või hoopis elada ja elust rõõmu tunda. Mul on tunne, et selles laulus vastab kõik tõele, aga samal ajal propageerib see väärastunud hinnaguid.
1) Beibekultuur: nende emad, kes pole enam kenad. St teatud vanusest muutuvad kõik naisterahvad inetuteks?
2) Tarbimismaania: õhtuti pole kusagile minna… Aga loodus, head sõbrad? Kuhu siis on õige minna, baari, klubisse, chillima, hängima? See on parem?
3) Poekultuur: eluunistus on peenar…
4) Ärikultuur: raha teenitakse toore jõuga
jne
Samal ajal Tallinnast on vanad laulud ‘tornide linn, Toompea nõlv’, mitte venelaste pesa, kus lõuga võib saada - või ujulas kloorimürgitusse surra. Arvan, et kui samas stiilis teha laul Tallinnast, siis on vähemalt sama palju kui mitte rohkem ’solvunuid’.
Muidugi saab ja peab kõike huumoriga võtma - aga on väsinud inimesi, kes seda ei suuda - ning nendest on kahju, eriti kui neid veel ‘mitte enam kenadeks’ ka üldistatakse…
Näedsiis, tahtsingi just öelda, et naaatukenegi globaalsemalt mõeldes on Tallinn see kõige depressiivsem Eesti väikelinn. Aga jah… näib, et jõuti ette.
Ütle ka midagi