Kildudeks purunenud bling-bling

Möödunud aastast on raske kokkuvõtet kirjutada. Ühest küljest oleks nagu rääkida paljust. Teisalt näib raske õigeid sõnu leida, sest taaskord on maailm veidikene muutunud.

Tagasi vaadates ei tõuse näpud toksima ägedatest klubidest või säravast fake-glamuurist, mida siinne meelelahutus- ja elustiilitööstus kasvava innuga propageerinud on. See kõik tundub väga võlts, kui meenub kaks aprilliööd Tallinna kesklinnas. Ööd, mis ehmatasid kõiki ja muutsid meid senisest märksa alalhoidlikumaks.

Tänulik oleks ilmselt vale sõna, kuid omamoodi oli pronksööst kasu. Elavalt tuletati meelde, et meie maailm pole pelgalt bling-bling, vaid peidab särava koore all keevaid pingeid. Siinjuures ei pea ma silmas inimeste või rahvuste vahelisi hõõrumisi, vaid väärtushinnanguid meis endis.

Kevad oli üldse pingeline, sest vaid loetud nädalad enne pronksööd jõudis kinodesse Ilmar Raagi kultusfilm «Klass». Meist seni kaugele jäänud koolivägivald toodi koju kätte – esmalt filmina ja sügisel ohvriterohke tulistamisega Soomes.

Parem, kui neid sündmusi poleks olnud, kuid raputust oli vaja. Elu on hoogsalt ülesmäge läinud ja arvasime juba liialt, et mured meid ei puuduta. Ja need mured, mis tulevad, leiavad lahenduse SMS-laenuga. Kodurahu ja sheffamine on tagatud ju teenimatult tulnud rahaga. Või siiski mitte?

Suhtlusportaalides ringi vaadates ja ohjeldamatut pidutsemist (mis pahatihti tähendab lihtlabast joomist) silmas pidades näime pigem ühepäevaliblikatena. Tulevale aastale mõeldes ja endale lubadusi andes mõelgem, et homme oleks ka põhjust pidutsemiseks. Võib-olla tasub tuleviku nimel tänasest peost loobuda...