13
Kes tahaks sülitavat lendlehte?
Kirjutas Merit on May 13, 2008Söögikohad ja muud ettevõtted, kes üritavad end lendlehtedega reklaamida, võiksid arvestada ka selle võimalusega, et tüütud lendlehed tekitavad hoopis vastupidise reaktsiooni - kohe kindlasti ei taha tüütu ja sülitava lendlehe restorani minna!
Viimasel ajal olen tüütute lendlehtedega kokku puutunud kahel korral. Niipea kui sain sisse astutud Tallinn Motorshow peauksest, ründasid kaks meest mind reklaamidega. Mu vastuse peale, et "aitäh, ma ei soovi", sain ma iroonilise kommentaari "kas teie siis autoga ei sõida?". Hetkel ei sõitnud, tõesti. Ja kui juba igapäevaselt sõidangi, siis vaevalt, et mul on hädavajadust pakutava järele. Olen siiani hakkama saanud ja saan ka edasi.
Ringiga tagasi samasse kohta jõudes olid mõlemad lendlehetajad õnneks muude ohvritega hõivatud, nii et ma pääsesin. Sest vaevalt et nad oleksid mäletanud, kellele ta juba seda pakkunud on. Ja mine tea, ehk keegi leebub ja haarab selle teisel korral kaasa. Kas või selleks, et lihtsalt minema pääseda.
Teine juhus. Ootasin Raekoja ees ühte inimest, kui üks noormees mulle mingi restorani lendlehte pakkus. "Ei aitäh, ma ei otsi praegu söögikohta," vastasin naeratades. Ootasin minuti-kaks edasi, vahepeal lendlehe noormehe poole seljaga. Ja kui siis taas talle näo pöörasin, pakkus ta mulle sedasama lendlehte uuesti! Mu vastuse peale "aitäh, ma endiselt ei soovi seda" sülitas ta läraka tatti Raekoja ette. (Vabandan väljenduse eest) Kas sellist reklaami te tahtsitegi? Et teie restoranist jääks mulle meelde esimese (ja viimase) asjana teie tatistav lendlehepoiss?
Kas oled kirjutisega nõus?
Vahest on neist lendlehe jagajatest isegi kahju. Või on kahju nende tellijatest, ma ei teagi. Igaljuhul jätavad jagajad suhteliselt pohhuistliku mulje, eesmärgiks on saada lahti flyeritest. seevastu kliendi reaalne sööma/poodi meelitamine pole üldse päevakorras.
aga mis sa teed, seliseid teenuseid pakutakse. hoopis toredam oleks, kui inimesi kutsuks poodi firma töötajad ise. nagu vanasti oli spordipäev - midagi rutiinist sootuks erinevat. ettevõtte omanik olkes näiteks tänaval ja püüaks inimesi sööma meelitada. saaks nii mõnegi kogemuse võrra rikkamaks.
Olen ise kah kunagi flaiereid jaganud ja kuigi tundub, et see on maailma kõige lihtsam töö, siis - hoopis vastupidi. Keegi ei taha neid ja kedagi ei huvita, mis seal kirjas on. Ebaprofessionaalne on käituda nii, ma tean küll, aga lõpuks lihtsalt oledki nagu robot: võtad lehekesed, voldid kokku, jagad ära ja nii uuesti. Inimesed ei jagune enam blondideks, brünettideks, saledateks, vanadeks, vaid lihtsalt meesteks ja naisteks.
Mina küll ei suuda enam ühegi flaierijagaja peale pettunud olla.
Siit aga küsimus - miks neid flaiereid üldse jagada? Sest kui sõnumikandjal on pohhui, siis miks peaks see huvitama sõnumi saajat?
See ei ole küsimus mitte noortele, kes nii endale taskuraha teenivad vaid neile, kes neid palkavad.
Ütle ka midagi