21
Kehaline kasvatus kui tippsport?
Kirjutas Merit on October 21, 2007Viimasel ajal on päevakorda kerkinud kehalise kasvatuse tundide teema - väidetavalt ei taha paljud õpilased tundides osaleda ning selle nimel käiakse arstide käest tõendeid toomas.
Meenus mõni seik enda kehalise kasvatuse tundidest.
Mäletan, kuidas mu klassiõde kõrgushüppes lati peale maandus ja tal hing kinni jäi. Hinde saamiseks pidi ta siiski samas tunnis uuesti hüppama.
Mäletan, kuidas mu klassiõe suuskadel keset metsa suusaklamber lahti tuli ja ta seda kuidagi kinni enam ei saanud. Mäletan, kuidas ma sain õpetajalt tõreleda selle pärast, et ma teda aitasin. Spordis pidavat lugema aeg. Kas
iga
põhikooli suusatund
peab olema tippsport,
kus silmad
kinni teistest mööda
rühid? Kuhu jääb teineteise aitamine?
Mäletan, kuidas suusatasime isegi siis, kui maa oli juba ammu must. Ühe metsatuka all oli veel triibuke lund! Kuidas suusarajad asuvad linna servas ja kuidas need, kellel ei olnud võimalik sinna autoga saada, pidid keset juba kevadiselt puhaste tänavatega linna suusad kaenlas lumetriibu juurde jalutama.
Mäletan, kuidas staadionil võisid jalad mõnikord läbimärjaks saada – mitte sadavast vihmast, vaid jooksurada katvate kummiplaatide all olevatest lompidest. Sest nii mõnigi kummiplaat oli lahti ja liikus jooksvate jalgade all.
Väga ei imesta, et õpilased ei taha just kõige meelsamini kehalise kasvatuse tundides käia. Limiteeritud aeg keset teisi ainetunde - otse jooksurajalt tormad matemaatika kontrolltööd tegema, tihtipeale viletsad tingimused, mittesobivad spordialad aineprogrammis…
Tunnist pääsemise nimel haigeks jäämine või enda haigeks tembeldamine ei ole kindlasti mitte lahendus. Õpetaja ei tohiks oodata igas kehalise kasvatuse tunnis tipp-sporti, hinnata tuleks tunnis kaasa tegemist ja iga õpilase isiklikku arengut. Kehalise kasvatuse tund ei tohi õpilasi sporti vihkama panna, vaid vastupidi, see peaks innustama igaüht leidma endale sobivaima ala, millega tegeleda.
Viimasel nädalal olen paljude inimestega rääkinud olümpia teemadel ja kui aus olla, teatakse neist väga vähe. Miks ei võiks kehalise kasvatuse tunnis anda ülevaate ka spordi ajaloost ja spordivaimust?
Kas oled kirjutisega nõus?
Samas, oleneb ka õpetajast palju.
Isiklikult, oli meil õiglane ja nõudev õpetaja ka.
Aga samas, ta ei sundinud peale kehalist kasvatust. Kui sul polnud riideid, tulid lihtsalt kohale ja ütlesid talle selle välja. Ta mõistis.
Samas ta nõudis, et kõik asjad oleks tehtud ja igaüks katsetaks vähemalt mingit ala.
Läheb nihu, siis läheb. Elab üle.
Meil klassi poistes oligi lõpuks nii, et igaüks oli mingi ala peal tugevam.
Samas, kehalise kasvatuse õpetaja oli mõistev ka selles suhtes, kui meil oli viimasel ajal, viimasel veerandil reedel viimased tunnid ja me lihtsalt käisime ütlemas, et me ei suuda tulla, sest…noh, eksamid on tulemas, närvid oli niigi põhjas, tihti oli reede õhta just see päev, kus ei õppinud, vaid said võtta vabamalt, sest laupäeva ja pühapäeva pidid sa õppima.
Ise käisin neljandal veerandil ühe korra kehalises. Teistesse ei jõudnud seepärast, et olin a) midagi korraldamas b) milleski osavõtmas c) lihtsalt magasin kodus end välja kõigest
Ja ühel hetkel vaatasin e-koolist, et oi! kehalises on hinded väljas. Samas, väga loeb iseenda suhtumine ka tundi. Kui sa suhtud õpetajasse normaalselt, siis ta tuleb sulle ka vastu.
Meriti kirjeldatud õpetaja tundub olema sedasorti, kes püüab õpilasi kasutades saavutada midagi mis endal kunagi tegemata jäi. Taoline (tipp)tulemusele orienteeritus viitab selgelt pigem tulemusele endale kui selle saavutamise viisile. Näiteks võivad taolise õpetaja (vaikiva) heakskiidu teenida jalgpallis tooreid võtteid kasutavad mängijad.
Tulemusele orienteeritus ei teeni kehalise kasvatuse eesmärki mis minu arvates peaks olema noores inimeses mõistlikuse piires spordihuvi tekitamine ja oma keha tundma õppimine. Kõrgeid tulemusi võivad õigusega nõuda mingi ala treenerid mitte üldfüüsilist õpetavad kehalise kasvatuse õpetajad.
Kehalise kasvatuse tunnid koolides on mingi haige lehma unenägu või vähemalt midagi sinna kanti.
Minu koolis on õpetajad tulnud selle peale küll, et kehalise kavatuse tunnid maksaks ikka tundide lõppu panna - hea viis lõõgastumiseks ja ei pea ka viie minutiga 20 tüdrukut end 3 duši all ära pesema ja mate kontrolltöösse jooksma.
Paraku paljudes koolides on tüüpiline see, et kehalise tunnid on kuskil päeva keskel või et õpetajaks on mingisugune despoot, kes omaenda komplekse laste peal välja elab.
Kõikide ühe latiga mõõtmine, kehaliselt vähemvõimekate alandamine (lausa mõnitamine!), sageli paljudele ülejõukäivad harjutused ja hingelised traumad on asjad, mis ilmselt iseloomustavad paljude koolide kehaliste klasside tunde.
Ise mäletan kehalise kasvatuse koledustest vaid seda, et minu katkine keha ei suutnud siis ja ei suuda ka praegu nii kiiresti joosta, hüpata või karelda kui Spordikoolis käijate kehad. Õnneks sain seitsmendas klassis kehalistest üldise vabastuse ja ei pea enam oma vaimu vaevama sellega, et kuidas oma kopsuhaigustest nõrgaks jäänud kopsudesse piisavalt õhku pumbata või kuidas oma jalad, mis mind korralikult alles kuskil 4-5 eluaastal teenima hakkasid (enne seda ei saanud palju käia, oli valus, halb…) panna liikuma sama kiiresti kui täiesti tervetena sündinud inimestel.
Eesti koolisüsteemi loll komme mitte näha inimest, vaid inimest massi taustal. Kole ja ropp komme.
Kehaline peaks olema suuresti vabatahtlik ja kindlasti mitte hindeline.
Pesapalli ma mängisin näiteks täiesti tegijalt ja rahvastepalle vms ka. Aga pikkades jooksudes, aja peale suusatamistest jne ma kukkusin läbi, nutsin, keeldusin tundi minemast, räuskasin ja lõpuks tegin oma asjad ära, köhisin verd ja tõotasin endale, et kui ma kunagi kaosedeemoniks muutun, sandistan oma kätega nende normide valmisvorpijad ära.
Minu kehalise kasvatuse tunnid jäid aega , kus kehtisid veel VTK normid ja hinde saamiseks tuli need ära täita. Kuna olin sageli ja pikalt haige, ei jäänudki muud üle kui arstilt vabastus võtta. Keskkooli õps oli ise endine iluvõimleja ja õudne norija, mul läks ikka hulk aega, et talle selgeks teha, et mina oma südameklapi rikkega ei tohigi aja peale joosta. Lõpuks jõudis kohale, aga näugus ikka edasi.
Õnneks olen hilisemas elus ise leidnud, millega võin tegelda ja ennast vormis hoida. Nii et liikumismürgistust ma õnneks ei saanud.
Seda, et kehalise kasvatuse tunni ajal “niisama end välja magada”, ei pea ma kõige õigemaks. Kuigi, kui õpetaja seda võimaldab, siis muidugi
Minu koolis oleks sellest lihtsalt suured pahandused tulnud.
Väga hea on kuulda, et nüüd on (osades) koolides kehalise kasvatuse tunnid ikka päeva lõppu jäetud, minul kahjuks seda õnne ei olnud.
Reedel juhtusin rääkima ühe kehalise kasvatuse õpetajaga, kes tõi teemasse uue nüansi - isegi kui õpilased ise tahavad kehalise kasvatuse tundides käia, siis on hoopis lapsevanemad hakanud neid tunde kritiseerima. Paljud vanemad ei taha oma lapsi massiduširuumidesse pesema ning auklikele jooksuradadele jooksma saata. Eelistatakse, et laps käib kuskil spordiklubis näiteks mõnda trendikat spordiala harrastamas.
Kehaline kasvatus peaks kindlasti koolis olema kohustuslik ja selleks ettenähtud tunde oleks hädasti juurdegi vaja, kuna kooliõpilased kipuvad järjest nõrgemaks jääma. Kehva ettevalmistusega õpetjate (just pedagoogilise poole pealt) kõrval suurimaks probleemiks on minu arvates just ajapuudus, kuna kui on näiteks 2 tundi nädalas selleks ette nähtud, ei ole asjast tühjagi kasu. Viis aastat tagasi, kui mina keskkooli lõpetasin, oli süsteem umbes selline, et seekord teeme kaugushüpet, järgmine kord 100 meetrit ja ülejärgmine 3 kilomeetrit, või umbes nii. St mingi normaalse tulemuse said ainult need, kes olid juba varem tugevad ja osavad, need aga kellega oleks natuke rohkem vaja tööd teha olnud, jäid omadega hätta ja lõpuks hakkasidki kehalise tunde vihkama. minagi hakkasin spordist rõõmu tundma alles ajateenistuses, kus läheneti asjale süsteemselt ja põhjalikult ning tegeleti inimestega niikaua kuni kõigil said asjad selgeks.
aga mina tänan sind, et aitasid.
Meie õpetaja tahab et me oleksime kõik mingid tippsportlased, üks poiss on meie klassis kehalises nõrgem ja õpetaja koguaeg norib temaga ja teistega kes on nõrgemad. Siis kui on halb olla või jalg valutab käseb õpetaja ikka mitu km pika maa läbi joosta. Siis kui kellelegi
midagi ütled tunnis siis õpetaja tõmbab kõrvast nii valusasti et nutukas tuleb suhu.
Imelikud õpetajad Teil. Meil omal ajal (’86-’89) näiteks piisas talvel veerandihindeks 5 saamiseks üks kord suuskadega väljailmumisest.
Njah, eks see kõik sõltub ikkagi koolist. Meil kehtis see reegel, et kui väljaspool kooli trennis käisid, siis vastava tõendi esitamisel ei pidanud tundides käima. Tuli sooritada vaid hindelised asjad ja käia kooli võistlustel esindamas. Leian, et täiesti normaalne. Kuna tegelesin kergejõustikuga väga aktiivselt, siis ei pakkunud kooli kehka mulle mingit pinget. Lisaks oli õpetaja äärmiselt mõistlik. Tema eesmärgiks oli poistest MEHED teha. Kedagi ei mõnitatud ning kui keegi tugevamgi üritas mõnda nõrgemat alavääristama hakata, siis summutati see juba eos. Õpetaja rõhutas kogu aeg, et mees peab sporti tegema ning õllekõht pole ehe mehe jaoks. Kui keegi ei suutnudki norme täis joosta vms, siis leidis õpetaja alati lahenduse. Veel olen sarnast mõistlikku meest kohanud sõjaväes-spordiinstruktor.
Ütle ka midagi