Hea folgipastel ma ikka olen!

Kirjutas Kuldar ja Merit on August 11, 2008

Sellest nädalavahetustest alates kannavad ühed minu madalad papud uut nime - folgipastlad. Käisid nemad ju see reede-laupäeva öösel Käsmus Viru Folgil. Siin mõned heietused (sest üldiselt oli nii pime, et ega midagi eriti näha ei õnnestunud :p)

Üldiselt oleme igavesti rahul, et otsustasime reede õhtul kella poole üheteistkümne paiku Käsmu jõuda. Seda pilvisest taevast ja kohatisest tuulest hoolimata. Käsmus oli üllatuslikult täiesti tuulevaikus - mu lootus näha mäslevat merd luhtus. Ja soe, oi kui soe oli see öö. Tõeline suveöö. Peale kella 2 koju sõites oli õues veel 18 kraadi. Imeline!

Tagasi Käsmu. Täpselt parasjagu inimesi, kes kõik siia-sinna-tänna ringi tatsavad ja midagi otsivad. Ja kui otsitut ei leia, siis sobib ikka ja alati mere äärde minna. Nii et leidnud meie algul seda Merelava, kus südaööl Riho Sibul ja Tõnis Mägi pidid esinema hakkama. Niisiis istusime pimedas mere ääres kivikesel ja vaatasime tõrvikute ehitud kaugenevat paadikest.

Suur tänu Kairile, kes õnneks teadis, kus miski asub. Ta arvas, et ka meie teame kõike Käsmu kohta, sest kohtumispaigaks määras ta esialgu “seal kus see mees kurke müüb”, hehee. Rahvamaja, kus tuli kutse/pileti käepaela vastu vahetada leidsime ühest pimedast tupiktänavast. Imekombel oli seal suurtele klaasidele isegi “piletid” peale kirjutatud. Käekesed märgistatud. Nüüd lähme lava otsima! Ja nagu juba Rahvamaja näitest oskasime aimata, viis ka sinna pime tupiktänav. Mitte ühtegi pimeduses nähtavat silti, mitte ühtegi valgustust seal tänaval (ausõna, kuigi mul on kombeks liialdada, siis praegu ma seda ei tee). Ja lava ise - meremuuseumi taga. No ikka, täitsa loogiline ju :p

Sibul ja Mägi… Mägisibul, nagu nad ise ütlesid. Meil on Tõnis Mägi kontserdist kustumatu mälestus eelmise aasta Toila Promenaadist ning seda seekord kuidagi ületada ei suudetud. Sibul mõjutas Mägi natuke oma algsest repertuaarist kõrvale kalduma, nii et esinemine oli kaugel Mägi rokipaladest. Mitte et see oleks halb, aga öösel kell 1 kuulata diipi, diipi tinistamist oli tõeline unemuusika. Kuigi, “Aed” oli super lihtsalt!

Meie pidasime veel hästi vastu, arvestades näiteks mu toredat kõrvalistujat, kes vahetult peale seda, kui oli mulle pakkunud mahla piiritusega, mõnusalt pea põlvedel unerüppe vajus. Kuulis ka ingliskeelset juttu, näiteks “Please wake me up when you are leaving”. Kuldar naeris, et tõenäoliselt püüdis kontsert salamisi Guinessi rekordit - kõige rohkem õues kontserdil magavaid inimesi.

Kummaline, aga pilkasest pimedusest, unemuusikast, kohati segasest parkimiskorraldusest ja muust hoolimata jäi kogu asjast hea mulje. Imeline suveõhtu, meri, suveöö… Hõõguvad (üksikud) tulukesed ja silmad ja südamed.

Käsmul on meeletu potentsiaal teha suurepäraseid eht-eestlaslikke, sumedaid ja hingestatud üritusi. Kuid ajaga peab kaasas käima ka folk - sõna, mille tähendus on õnneks piisavalt lai, et korraldada väga eripalgelisi üritusi. Järgmine aasta hoiame Viru Folgil taas silma peal.

Kas oled kirjutisega nõus?