25
Aususest, uhkusest, rahvast, poliitikutest
Kirjutas Kuldar on February 25, 2007Mulle meeldis Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõne. Manitsev ja arutlev, julgustav ja uhke. Selline, nagu peabki presidendi kõne olema. Kõne, mis tuletab meile meelde, kes me oleme.
Kuid veel enam meeldis mulle Evelin Ilvese kirjutis Postimehes. Tagasivaade Chalice’i möödunudaastasele „aastapäevakõnele”, mis raputas kõiki, kel vähegi suurem süda. Hilisemates kommentaarides on seda peetud parimaks kõneks. Väga tähtis, et Evelin Ilves sellele ka sel aastal viitas.
Veidi enam kui pool aastat hiljem oli Tammsaare park täis sinimustvalgeid lippe ja noori inimesi, kes oma meelsust avaldades aitasid presidendiks Toomas Hendrik Ilvese. See suhteliselt lihtne sündmus pargis seljatas oma siiruses kõik ettevõtmised seada presidendiks KeRa soovitu.
See on siirus, mis viib edasi. Rahvuslik uhkus. Uhkus, mida on globaliseeruvas maailmas väga raske säilitada. See on uhkus, mille võltsimine on solvav ja samane reetmisega.
Presidendi vastuvõtt on riigile austuse avaldamise koht. Koht, kus tunned alandlikkust aga ka uhkust. Seda teevad kutsutud külalised, riigikogu liikmed, valitsus, diplomaatiline korpus. Seda teevad kõik peale nende, kes ei tunne austust. Või need, kes on riigist üle. See, kes ongi riik. Tema nimi on Edgar Savisaar ja täna täidab ta Eesti Vabariigi majandusministri ametit.
Ta on öelnud, et eelistab Vabariigi sünnipäeva tähistada oma kodutalus Hundisilmal. On teinud nii juba aastaid. Nagu ta oma blogis (ise) ütleb, siis Tartus toimunu oli sinivereliste vastuvõtt. Ta eelistab olla kodus, et otsida lähedust kirjandusklassikutega, tõeliste eestlastega. Edgar, kas sul ikka on see õigus?
Härra Savisaar, miks ehid end Eesti lipuga? Väidetavalt tõid meile tagasi raudtee. Marsid oma kolleegidega mu teleris, lippudega ehitud vedur taustaks. Väidetavalt on sinu erakonna teene Eesti majanduse taassünd. Sa ehid end võõraste lippudega!
Sa ei jäänud pildile ühelgi aastapäeva üritusel? Kas hoidsid end tagaplaanile? See pole ju Sinulik, eriti praegu kui valimised tulemas…
Härra Savisaar, miks ehid end Eesti lipuga?
Ühes on tal õigus. Parafitseerides Anton Hansen Tammsaare novelli „Karjapoisi pühapäev” ütleb ta, et 4. märts on ainus päev, kui saame valida. Võibolla ma mõistan tema mõttekäiku valesti, aga… Edgar Savisaare käest kuulduna kõlab see kui ainukese päevana, mil meil on võimalik valida. Edasi otsustatakse meie eest. Sinisilmne nagu ma olen arvan aga, et saan iga päev otsustada. Edgar, ma ei luba sul enda eest otsustada. Loodan, et saad seda valimistel tunda.
Ta ilmselt ütleks mulle, et mina, noor mees ja vähese elukogemusega nagu olen, ei mõista asju. Et ma peaksin õppima ja küll siis ehk aru saan.
Tõesti, olen noor ja nii palju kogemusi, kui ühel 26 aastasel olla saab. Olen lihtsalt töökas kodanik, kelle ainsaks sooviks aus elu. Oled kahtlemata tark inimene, üliosav manipuleerija. Sinult oleks üht-teist õppida. Kuid ainult selleks, et teada kes mina ei taha olla.
Vabariigi sünnipäeval peab iga riiki juhtiv inimene austama oma riiki, olema alandlik ja uhke. Austama riiki ja kaaskodanike nii, et ka meie saaksime uskuda - oleme oma esindajateks valinud parimad võimalikud. Et näeksime sirge seljaga seisvaid riigikogulasi ja valitsusliikmeid, kes tunnevad uhkust oma rahva üle.
Miks ma peaksin valima kedagi, kes riigi kõige tähsamal päeval end riigile vastandab?
Edgar, you’re a pathetic looser!
Savisaare viimane blogipostitus häiris ka näiteks Mart Kase’t ja Infopartisani.
Kas oled kirjutisega nõus?
Mis on halba vabariigi aastapäeva kodus tähistamises?
Päevapoliitika on päevapoliitika, aga Edgar Savisaar on siiski näidanud, et ta julgeb tegutsed ja tegutseb Eesti nimel ka ysna nutuses olukorras (nt IME N-ajal). Sellega seoses mulle eriti ei sympatiseeri, kui teda lihtsalt labaselt sõimatakse ja seejuures mingiks anti-eestlaseks nimetatakse.
“Edgar, you’re a pathetic looser!”
Mainiks veel igaks juhuks ära, et ma ei ole ei Keskerakonna liige, valija ega mingit muudpidi toetaja, mulle lihtsalt tundub natuke naljakas kui idioodiks sõimatakse meest, kes seda kohe kindlasti ei ole.
Armastan esineda ebapopulaarsete avaldustega.
Ma ise arvaksin, et olles minister ja rahva esindaja on tal teatavaid kohustusi riigi ja rahva ees. Suhteliselt oluline on siiski võtta osa ka riigi sünnipäeva üritustest…
Jah, seda kyll. Aga see on päevapoliitika ja ma ei nimetaks teda selle ilmselt ysnagi hästi läbimõeldud sammu pärast idioodiks. See, et ta on tegev päevapoliitikas - ta otsus on ilmselgelt sellest mõjutatud ja enne valimisi tehakse yldse palju imelikke asju - ei muuda seda, mis ta enne on teinud.
Rahulikul ajal võib ju tegeleda oma huvide eest hoolitsemisega (millega ta ilmselgelt tegeleb oma valijatele lihtsa inimese muljet jättes) peaasi, et rasketel aegadel õiget asja tehakse.
Kui tema hindab seda asja nii, et Presidendi vastuvõtul viibides, sabakuube kandes ja shampust juues pildile jäämine kahjustab tema valijate silmis ta väärtust ja usaldatavust on vastuvõtule mitte tulemine ju loogiline samm. Idioot oleks ta siis kui ta selleks, et isamaalastele (kes teda niikuinii ei toeta) mingi kysitava mulje jätmiseks kohale ilmuks.
See on loogiline poliitiline samm ja see toob kaasa tema valijate toetuse ja ta konkurentide valijate halvakspanu. See, kes teda sellepärast idioodiks nimetab, näitab sellega lihtsalt, et ta on teiste poliitiliste jõudude toetaja ja tema vastane, muud midagi.
Palju inimesi yritab sellel vastuvõtul esinemisega krediiti lõigata, tema teeb sama selle vältimisega. Milles vahe? Mingeid sisulisi kohustusi oma riigi ja rahva ees või tööd ta ju tegematta ei jäta.
…aga mine sa tea, äkki on endised ühel päeval taas legaalselt võimul ja seleta siis, “miks mul sel kodanlisel tähtpäeval nii õnnelik nägu ees oli”.
Ülde tundub kummaline, et juba kaua aega võimu juures olnud poliitik ennast järjekindlalt kõigele, mis meie riigis sünnib, opositsiooni sätib.
Aitäh, Kuldar, hinge kosutav lugemine! Jõudu Sulle!
Ütle ka midagi