Autorid

Kirjutas Kuldar ja Merit on August 18, 2007

See on vaid üks koht, kus asju arutada. See ei ole mingi müstiline „interneti elu“. Näita mulle inimest, kellel on kaks elu. See ongi elu. Eelnevalt juba läbi elatu peegel, mis otsib sind, et puudutada ja panna kaasa mõtlema. Mitte et sa juba ei mõtleks… ehk? Asjad vajavad arutamist – seda ütlesin juba algul. Puust ja punaseks? Jube igav.

Natuke on viltu. Meie ümber, mõtlen. Millised on väärtused või ootused või arvamused? Peab ikka nii olema? Hästi on ka tegelikult. Hästi palju on head. Aga just seepärast ongi halba näha, sest palju on ka head.

Küsimused on väärt asjad. Alati ei olegi vaja vastuseid, vaid just küsimusi. What if? Lonely Kust läheb piir? Mis on piir? Äkki piir on selleks, et leida esimene, kes ületab?

Kõige rohkem meeldivad ootamatult lihtsad küsimused. Mitu lainet mahub randa? Mitu jäätisepalli siia mahub? Need on maailma kõige paremad küsimused, sest… Nad lihtsalt on kõige paremad küsimused, kuna need tulevad südamest ja tahtmisest elada ilus.

Ma tean inimesi, kes ei märka. Ma ei olegi aru saanud, kas nad ei taha märgata või nad ei oska märgata. Märkamisest järgmist, mõistmist, on liiga palju tahta. Tead nende inimestega pole eriti millestki rääkida. Märkamine ja selle enda jaoks mõtestamine on üks elamise eesmärke. Chalice ütles hästi – elan, mitte ei võta ruumi. minuinimesed Üks räppar ütles veel hästi. Tommyboy on ta nimeks – nina vastu kangast, otsivad ja näevad aint detaile. tommyboy

Kas teate, kui soolaka maitsega on pisarad? Tihtipeale tulevad mul pisarad silma. Siis, kui sõnad saavad otsa. Kui ei oska ennast sõnadesse panna. Kui ei tahagi, kui ei olegi vaja. Kui lehvitada kikivarvul loojuvale päikesele. Kui mõelda kõige tagumisele purgile poeriiulil. Kui näha, kuidas shampusepokaalid aknalaul öist äikest kardavad.

Ma ei usu, et mind on valesti mõistetud. Ei ole trampinud jalgu ja öelnud, et maailm on minu vastu. Vist ei ole… Ma ei usu, et maailm või inimesed tervikuna saavad eksida. Tuuleveskid. Elame selle sees, muutes seda paremaks. Üksi kõigi hulgas? Muidugi, millised võimalused!

Mulle meeldib jalgu vastu maad trampida. Jonnida jonnimise enda pärast. Ise kelmikalt naeratada ja sekka täiest südamest naerda. Armastada. Teda ja seda.

Otsekohesus. Otsusekindlus. Konkreetsus. Lasta end juhtida, kui ma tean, et oleme õigel teel. Take Me By The Hand. takeme Siis ootamatult haarata ise ohjad.

Räägime inimestega – kuulame ja anname nõu. Ja siis kõrval on tühjus, ideede puudus. Seal, kus võiks olla nii palju! Oi kuidas riivab. Või tõesti seal peas kajab? Kop-kop-koputan.

Keel, keele, keelt. Keelega on tore mängida. Kui jalgpall on pall, mida jalaga mängitakse, siis kas jalgratas on ratas, mida taotakse jalaga? Eriti meeldib mulle sõna tundur – tunnete andur. Ja musiversum. Mis on sinu lemmiksõna, lillekapsas?

Hästi kurb on, kui inimene ei oska öelda ühtegi asja, millest ta vaimustub. Mis ta siis üldse teeb? Kas oled vaadanud, kui palju imeilusaid naerulohke on su kõrval istuval inimesel? Jah, ta ise ütleb, et tal ei ole neid. Miks sa usud? Vaata ja sa näed neid. Vaimustu.

Ja siis, kõrval – tühjus. Jälle! Tühjus asjade taga ja sees. Võlts. Terved karjäärid ehitatud üles võltsile. Forsseerime seda. Surnud ringis. Ketrame hoolega. Astume punasele vaibale. Ja ärme keegi usu seda.

Umbes 802 lainet on seni randa tulnud.

Alati mahub veel. Õnneks.

Disclaimer: Selles blogis esitatud mõtted ja seisukohad on autori isiklikud ega väljenda tööandja seisukohti.