Kogu tõde me autoostust

Arvan, et paljud me sõbrad-tuttavad kuulsid kevadel meie juhtumisi autoostmisel. Kuni selleni välja, et nii mõnigi teist ütles - miks te ei või lihtsalt mingit autot ära osta!?

Täna võime oma juhtumistest rahuliku südamega kirjutada, sest leidsime oma auto mai lõpus ning oleme sellega väga rahul. Kirjutama ajendab seegi, et mu hea sõbranna elas läbi sarnase kolgata tee - kuidas leida hea auto? Siinkohal ei räägi me vastusest "mine osta esindusest uus", vaid korras kasutatud auto ostmisest.

Niisiis algasid meie otsingud kevadel, mil sihiks oli Honda Accord. Variante ei olnud just väga palju - Auto24 seis oli juba ammu meil peas - 23 ja 24 autot oli nii-öelda keskmise päeva valik. Neist pooled kas avariilised (rekordiomanik oli 3-aastane Accord nelja avariiga), räämas (üks tulipunane oli nagu okastraataiast läbi sõitnud ja seda mitte üks kord), odavad-kallid/vanad-liiga uued. Ühesõnaga reaalselt oli valikus umbes viis autot, mida siis jahtima asusime.

Auto nr 1 omanikuga oli asi kohe-kohe tehinguks minemas, ent liikluskahjude register näitas siiski, et auto on 2007. aastal ühele Mazdale sisse sõitnud. Suhteliselt korralikult, nii et oleks pidanud mainima. Et omanik seda salgas (väitis küll, et ise ka ei teadnud ja ei osanud kahtlustada ka siis, kui ostis ise sisuliselt uue auto platsilt seisvana... hmmm), siis ei olnud tahtmist tehingut teoks teha.

Auto nr 2 omanikuga oli kokku lepitud tehnilise kontrolli aeg esinduses. Aga keda hommikul esinduses polnud oli autoomanik koos autoga. Seepeale sain temalt aga SMSi, et pole hullu, temal käisid õhtul külalised, pidu läks pikalt, temal käis parklas autokontroll ära ning ta nüüd saadab mulle meili teel korrasolekuakti. No, thanks!

Auto nr 3-ga oli kõik korras. Auto puhas ilus ja garantii kehtib veel üle aasta. Tõrge tekkis aga automüüja elukaaslases, kes teatas meie teistkordselt autovaatamisel vihaselt oma kaasale "kuidas sa müüd meie pereliikme ära!". Selgus, et mees hindas olukorda reaalselt ning nägi vajadust auto ära müüa, naine ei tahtnud aga sellega leppida. Tänaseks on see auto siiski meie käes ning loodame siiralt, et paar on veel õnnelikult koos.

Aga just selline käitumine on täna vist suisa tavapärane - inimesed panevad üles automüügikuulutuse, teevad pika näitamise-valimise protsessi kaasa ning kui tehingu allkirjastamiseks läheb, hüppavad alt ära. Just nii juhtus mu hea sõbrannaga, kellele automüüja pea et pangas liisingulepingu allkirjastamisel teatas, et suvi tulemas ja ta tahaks siiski ise autoga sõita...

Siit võib järeldada, et omajagu paljudel on keeruline rahaline seis ning autot nähakse ühe asjana, kust saaks kokku hoida. Nii pannakse kuulutus üles, mõeldes ehk, et ega keegi nagunii ei tunne huvi. Ja kui siis huviline leidub, ei ole omanik valmis müüma! Milleks selline lollitamine! Nii potentsiaalse ostja kui enda lollitamine...Palun rääkige kodus oma elukaaslasega asjad selgeks, tehke excel, mis aitab ehk kulutuste/tulude üle arvet pidada ning kui kuulutuse üles panete, siis ka reaalselt müüge see auto ära! Sest olles ise selle maratoni läbi teinud, ei tahaks teistele seda soovitada.