22
Küll me oleme musikaalsed ehk sai kontserdil käidud
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli 22 October, 2009Kullaseppad on üks ütlemata musikaalne seltskond. Ema laulab ILO naistekooris, onu mängib Rakvere bändis Brevis kitarri ja isa teeb sama Tallinnas Horre Zeigeri Big Bandis. Viimast saigi möödunud weekendil kuulamas käidud.
Üldiselt ma bigbandidest eriti ei tea ja palju neid kuulamas ei ole käinud. Muidugi seda ühte tean, sest nii palju kui ma mäletan, siis isa on seal alati mänginud. Tõsi, mitte kõik need 55 aastat mil orkester tegutsenud on, aga nii palju, kui mina mäletan, siis alati on ta pilli mängimas käinud. Proovid ja esinemised, esinemised ja proovid.
Kui ma veel päris pisike poiss olin, siis käisin proovidel kaasas. Mäletan selgelt just üht kevadist või sügist õhtut tehnikaülikooli juures. Just seal, kus sel nädalavahetusel kontsert toimus. Minu jaoks oli alati kõige põnevam see, et läksime varem kohale. Siis sain trummide taha istuda ja põrgumüra teha. Hiljem pidin koha loovutama kogenumatele ja ülejäänud proovi leidsin endale muud tegevust.
Mäletan, et kuidagi siginesid koju ka mingid trummipulgad, kummalised sellised - metallist ja punaste ümarate otstega. Ilmselt olin ma piisavalt toreda mulje jätnud, et vanad trummipulgad mulle toodi.
Imetlen inimesi, kes pikalt ühe asjaga tegelevad, pühendunult ja järjekindlalt. 55 aastat orkestrit juhtida pole naljaasi. Nagu pole ka naljaasi kümneid aastaid kitarri mängida. Ja austusväärne on ka publik, kes alati kohal käib - midagi alla täissaali see seltskond ei tunnistagi.
Eks muusika jäi minulegi külge, tõsi, mitte swing ega muu säärane. Mina olen oma muusika leidnud teisest žanrist, kuid kindlasti kuulan ja naudin seda ka 50 aasta pärast. 80-aastane house’i DJ - poleks paha. Siis pääsen ka Tähelaeva saatesse 
Kas oled kirjutisega nõus?
Juhtus nii, et jälle on saanud valmis kahetunnine hausisaade Soul to Unite Radio Hour. Midagi neile, kelle süda lööb 127 lööki minutis.
