Leibur, Leibur, mis sa tegid?

Need, kes Õismäel ja Mustamäel elavad, teavad, millest räägin kui ütlen - värske soe saia-leiva lõhn.

Kadaka teel asuvasse Leiburi poodi polnud ma sattunud viimased 10 aastat julgelt, kui mitte kauem. Kuid nüüd, mil puhkus ja ei pea päevast päeva jooksma kindlas suunas, siis otsustasime Meritiga ühel hommikul toormoosiga värsket saia süüa. Ja värske all pean silmas tõeliselt värsket - sooja ja krõbedat. Otse ahjust! Sellist saia, mida linnainimene tavaliselt ei saa. Nagu maal on tavaliselt.

Leiburi pood on olnud tükike väikelinna leivatööstust, kuhu astud sisse ja satud täpselt sinna, kuhu tahtsid jõuda - leiva ja saia poodi. Ei midagi enamat, ei midagi vähemat. Nii see vähemalt nõukaajal oli. Lademetes värsked saiad ja leivad, üks ahvatlevam kui teine. Terve pood täis sooja ahju lõhna. Nämmi!

Seda te enam Leiburi poest ei leia. Leiate hoopis kõrgemad hinnad, täpselt samad tooted ja õnne korral mõned leivad-saiad, mis ei ole kilesse topitud. Nii me oma värske saia siiski saime kätte. Viie krooni eest ja puha. Kuid suu vajus lahti, kui nägime kiles Tallinna peenleiva hinda - uskuge või mitte, aga Leiburi poes, selles samas, mis asub tootmishoonega ühes ja samas kohas, küsitakse leiva eest 27 krooni! Võrdluseks, samal päeval maksis Prismas täpselt sama Tallinna peenleib 17 krooni. Ma hakkasin sügavalt kahtlema jaemüüjate hinnalisas.

Meie lootus, et sarnaselt rõivakaupluste tehasepoodidega on ka Leiburis hinnad veidikenegi soodsamad, sai igatahes kõva põntsu. Enamik hinnad tundusid kallimad, paarist kolmest kuni tõesti, nagu näha 10 kroonini.

Mis nad tegid mu koduse leivapoega, kus tahtsin taas hakata pärast pikka eemalolekut külas käima? Igal juhul idee Leiburile - retro ja kodumaisus on praegu moes! Enam ei peenutse õnneks kõik, et käivad hommikul kuskil prantsuse kohvikus sooja croissanti ostmas. Nüüd tahaks sooja saia, millele enda korjatud mustikate värske toormoos peale niristada. Mmmmm!

Fotojaht: puhkus

Peale väsitavat õhulendu on magusale õiele maandumine tõeline puhkus

Kakumäe rand, 23. juuli 2009

Meil ei ole valvurit, vaid kassiir

Just nii ütles Ahtri tänaval parkimisteenust osutava PalmGroup parimisteenuse eest vastutav Tõnis Meister kommenteerimaks uudist, mille kohaselt just kõnealuses parklas seisnud autost varastati üle 200 000 krooni eest videotehnikat. Olgu kohe öeldud, et auto oli jäetud ka lukustamata. Ometi tundus, ja õigusega tundus, välismaistele dokumentalistidele asi enam kui pentsik.

Eesti elukorralduses on kahetsusväärselt palju nõukaajast ja varakapitalismist jäänut. Üks selline “süsteem” on tasuline parkimine. Sellest, et näiteks Europarkile renditakse välja soodsatel kruntidel paiknevad kivihunnikuid, mille peal parkimise eest lihtsalt raha kasseeritakse, on küll ja küll räägitud. Linnas käivad jutud, et see ongi strateegia - nõuda parkimise eest raha territooriumil, millele tulevane või juba kehtiv detailplaneering näeb ette hoonestust. Miks investeerida siis parkimisala kaasajastamisesse? Äriliselt loll otsus. Seni kui raha tiksub, krunt kas või lainetagu vihmaveest, nagu on Merit kogenud ja kirjutanud.

Äriliselt on loll otsus ka palgata valvur ja turvamees, kui seda ei pea tegema. Ahtri 6a paistab ka üks selline maatükk olema, kuhu kunagi tuleb hoone. Miks siis investeerida parkla rajamisse, kus oleks veel valvur, videovalve jne. Parem on raha lihtsalt sisse kasseerida. Eurooplased on harjunud, et kui millegi eest makstakse, saadakse vastu kvaliteetne teenus. See, et nad seda Eestist samuti ootavad, on juba nende naiivsus. Meie oleme nii kõvad mehed ju, et ei paku teenust. Võtame raha ja näitame keskmist. Raha nõudmine ilma vastutuseta on ju ideaalne bisnesplan takoi.

Tsitaati “ma pole valvur, ma olen kassiir” saab toredasti laulda viisil “ma pole turist, ma elan siin”. Lihtsalt

Evelyn Sepp ei suuda uskuda oma tööd

Eesti üks rõõmsamaid twitterdajaid ei suuda uskuda mis tööd teha tuleb…

Tagumikus sõitjad - andke load ära

Eesti liiklus on kummaline. Vahepeal tundus juba, et hakkab paranema. Vist paraneski, kuid nüüd on tekkinud uus “huvitav” trend, mis on vähemalt sama ohtlik kui idiootidest kihutajad. Nimelt ei tea paljud autojuhid miks pikivahe pidamine oluline on.

Eile sõitsin mööda Narva maatneed Rakvere poole kui neljarealise tee teises reas äkki üks idioot mulle sappa võttis. Kontrollin spidomeetrit - 115 km/h ehk isegi veidike üle lubatu. Esimesel real ka sõitjad, veidike aeglasemad kui mina. Vuran neist siis vaikselt mööda ja mingi Volvo pann mul sõna otseses mõttes tagumikus kinni. Ta oi nii lähedal, et tahavaate peeglist ei näinud ma ta esitulesidki.

Mis oleks juhtunud kui…

a) teel oleks olnud kivi millest ma üle oleks sõitnud?
b) teel oleks olnud kivi millest mina oleks mööda saanud aga tema mitte?
c) loom oleks teele jooksnud ja ma oleks pidurdanud?
d) the list goes on….

Sellises olukorras pole mul võimalik midagi teha, et tagada liiklusohutust. Väike kiiruse muutus aeglustumise poole ja ta on mul seljas ja meie mõlemad kraavis. Vaeseke vanamees selles Volvos ei teagi aga, et kogu selle jama põhjustab tema, sest ta lihtsalt sõidab sabas kinni, hoides maanteel pikivahet meetri jagu.

Kui sa end siit ära tunned, siis tea, et mu väike pidurdus ja sa oleks lõpetanud kraavis, võibolla surnuna, võibolla ratastoolis. Edu edaspidiseks!