Apple’i tulevik tumenes?
Kolmapäevane tehnoloogiasektori peauudis on muidugi Apple'i loobumine iga-aastasest Macworldist. Nagu News.com kirjutab on Apple seni kasutanud kahte väga olulist turunduskanalit. Üheks on stiilised ja puhtad reklaamid (Mac vs PS, iPodi siluett) ja teiseks muidugi Steve Jobsi esinemised. Kuid nüüd jaanuaris toimuval Macworld Jobs enam ei esine.
Kuigi Apple väidab, et Macworldi pole lihtsalt vaja kuna firmal on kauplusi üle maailma ja neid külastab päevas kolm miljonit inimest, siis kas see ikka on kogu tõde?
Mis toob teise olulise küsimuseni - kuidas on Steve Jobsi tervis? Ilmselt pole see kiita...
Kuna Steve Jobs on Apple'i nägu. Paljud tõmbaksid kahe nime vahele võrdusmärgi. Apple'il on ees rasked ajad ja viimaseks jääv Macworld ei pruugi tuua enam tavapäraseks saanud suurejoonelisi tootetutvustusi.
Fotojaht: vana ja hüljatud

See vana ja hüljatud lamp asub Toila imeilusas rohelises pargis, kus eelmisel aastal Kuldariga 20. augustil Tõnis Mägi kontserdi eel jalutasime. Niipea kui seda lampi nägime, tekkis juurde lugu sellest, kuidas lamp on kunagi koos teiste samasugustega ja tollal uhiuutega parki valgustama pandud. Ja siis läks selle lambi pirn läbi. Ja keegi ei tulnud seda vahetama. Nii see lamp seisis ainsa katkise ja pimedana teiste säravate lampide keskel. Nii ta lasi pea norgu...
Milleks saadikupuutumatus?
Mu töökaaslane küsis õigustatult, milleks on saadikutel puutumatus? Saadikupuutumatus on ju mõneti vastuolus kehtiva süütuse presumptsiooniga?
Kui keegi on puutumatu siis tingib see olukorra, kus eeldatakse mingit tegevust mille eest tuleb kaitsta?
Rahvasaadikud peaksid olema ju aga musterkodanikud, eeskujuks kõigile teistele. On mõeldamatu, et oma kodanikke esindavad inimesed üldse tegeleks millegi seadusevastasega...
Gräzini sugused intrigandid tekitavad aga tunde, et üldse peaks kogu riigi juhtkondlik eliit olema seadustest kõrgemalseisev.
See on tavakodaniku mõttekäik, kes on seaduse silmis täpselt sama võrdne teise kodanikuga. Mingist puutumatusest ei saa juttugi olla.
Ajastute lõpu kuulutajad
Ajastu lõpu kuulutamine on inimestele alati meeldinud. Revolutsioon! Miski pole enam endine! Oi kui hea on olla see, kes esimesena uuest ajastust kuulutab ja võidukalt teisi edasi viib. Viimastel aegadel on neid õige mitmeid. Küll on tavaline turundus surnud. Siis on lõppenud traditsiooniline suhtekorraldus. Ja nüüd on taas, ma ei tea mitmendat korda, vihjatakse trükipressi surma.
Taolised ajastu lõpust teatavad sõnavõtud tunduvad mulle enamjaolt aga kentsakad. Põhjuseid kaks. Esiteks ei tea kuulutajad isegi täpselt, mida ja kuidas uue ajastu saabudes tegema peaks. Ja teine asi on omakasu, sest n-ö kehtiv kord ei ole piisavalt kasulik. Vaja oleks uut, kasulikumat korda (mis tooks klientide raha tagasi).
Turunduses ja suhtekorralduses räägitakse "Twitteris olemisest". Räägitakse "Facebookis olemisest". Peeter Marvet ütleb isegi, et nüüd on president jõudnud sinna, kus inimesed tegelikult on - Youtube'i. Ehk oli tehnokratt irooniline, ei tea...
Tähelepanelik lugeja ehk märkas siin ühte tegusõna, mis läbi käis - olema. Räägitakse kuskil olemisest, kuid oluliselt vähem tegemistest. Natuke nagu "tööl olemine". Seda teevad suur osa eestlastest ja võib-olla tegevusettuse tõttu ongi meie tööviljakus madal.
Turundajad ütlevad, et nüüd peab oma turundustegevuses olema Youtube'is (sest video on tulevik!), Facebookis (sest inimesed on seal) ja Twitteris (sest seal räägitakse palju). Kuid ma ei ole näinud veel toimivaid ideid, mis muudaks olemise tulemuslikuks.
Arvan, et võin end pärjata juba e-pessimisti tiitliga. Tegelikult on see veidike paradoksaalne, sest olles turundust õppinud ja veetnud suure osa oma viimasest 13 aastast internetiavarustes, peaksin just mina olema "all things e". Ometi tundub mulle, et enne 2.0'i astumist oleks vaja 1.x endale selgeks teha.
Eesti kommunikatsioonitippude kommunikatsioon 2.0 kontseptsioon näib eriti hambutu, kuna tihti ei osata isegi eelmise põlvkonna tõekspidamistele tuginedes edukaid tegevusi korraldada. Sellisel juhul pole mõtet rääkida 2.0'st kui uuest asjast "mis tegelikult töötab". Kuid arvutikasutajad teavad, et 2.0 peab täiel määral ühilduma ka 1.0'ga. Kas meie 2.0 ideed seda teevad?
Täpselt nii nagu jääb alles presidendi uusaastatervitus televisioonis jäävad alles ka tema sõnavõtud Youtube'is. Täpselt nii nagu jääb alles traditsiooniline reklaam, hakatakse aegamisi mõistma ka 2.0 võlusid.
1979. aastal lauldud "Video Killed The Radio Star" on hümniks igasugu muutustele. Kuid nagu teame, on raadio endiselt elus. Koos teda mõrvata püüdnud televisiooniga. 20 aasta pärast on ka trükipress elus koos teda mõrvata püüdnud internetiga. Ja reklaam saadab meid endiselt nii välipindadel, televisioonis, trükis kui ka internetis, mobiiltelefonis ja kohvitassil. Kõik, nii mõrvarid kui ohvrid, on selleks ajaks arenenud teineteist täiendades.
Lõppkokkuvõttes võidab ikkagi see, kes oskab särada ka siis, kui tehnilised võimalused käest võetakse, kuid kelle ideed on endiselt tulemusrikkad.
Mustika mihklipäev
Postkast on tore asi. Üldiselt on ta meil reklaamidest suhteliselt tühi, kuna keelav kleebis sellel toimib spämmifiltrina. Need kirjad, mis aga filtri läbivad, saavad teenitud tähelepanu osaliseks. Niisiis - täna on sinu mihklipäev, Mustika keskus.
Glämm pidulik lillas toonis kataloog, mida kaunistavad Eestis nime teinud moefotograaf Filippo Caroti moefotod. Lapsevankrid, mille hinnaks 13 735 krooni... Turvatool - 5800 krooni... nahkrihmaga kell 7750, raadioteel juhitav Hummer - 15 999 krooni... Valamukapp - 33 980... Kanapee - 42 299 krooni...
Selliseid hindu annab otsida isegi vanalinna butiikidest. Või Stockmannist. Need hinnad on pärit Mustika keskuse jõulukataloogist.
Hinnad muutuvad mõnevõrra odavamaks, kui haarad käärid ja lõikad välja enda valikult mõne 36st sooduskupongist, millega kaubad on maksimaalselt 25% odavamad. Olympic Casino sooduskupongiga esitamisel lubab baar välja teha (mida, ei tea). Tõsi, enne pead loovutama isikuandmed.
Kes kaugemalt või lihtsalt ei ole kursis - Mustika keskus on see, kus suur Prisma ja mis ehitati Kadaka turu kohale. Sellel puudub igasugune imago, rentnikuteks pole just ülemäära tuntud ketid või kallid eksklusiivpoed.
Ehk on märk muutustest? Moekataloogina tehtud trükis reklaamib kaubanduskeskust, kus puuduvad rõivakauplused...
Trükihindadega veidi kursis olles võib öelda, et see on maksma läinud tubli paarsada tuhat krooni. Majanduslanguse ajal, kus niigi loetakse iga senti, näib jabur imagota keskusel end äkitselt kalli esinduskauplusena reklaamima hakata. Tahes tahtmata tuleb huulile väljend "pidu katku ajal".
Käisime selles poes neljapäeva õhtul mõned minutid peale kaheksat. Trellid olid juba ette veerenud, sai osta vaid saia ja muud eluks vajalikku - Prisma oma tuntud elemendis. Inimesi eksles vähe. Ja need, kes kohal olid, kuulasid maa all parklas bemmist tümmi.
Kristiine keskus seevastu oli inimestest pungil...

