Archive for December, 2008
Dec
30
Kirjutas Merit. Kalendris oli
30 December, 2008
Käisin täna üle aasta jälle hambaarstil. Nagu eelminegi kord, kartsin ja keeldusin algul suud lahti tegemast. Aga õnneks - nagu eelminegi kord - sain arsti käest kiita ja tulin naerunäoga tagasi koju. Ei leidnud ta midagi, mis vajaks parandamist.
Täna pidin aga oma arstiaega suisa 30 minutit ootama ning selle ajaga jõudsin lapata ka arstikabineti ooteruumis olevaid ajakirju. Tervis Pluss ja Kodutohter peamiselt. Kui ma enne kartsin ka, siis peale ajakirja lugemist hakkasin veel rohkem kartma - miks pean ma arstile oodates lugema traagilist lugu sellest, kuidas 26aastasel kaheksandat kuus lapseootel naisel opereeritakse rinnavähi tõttu üks rind ära?
Ja muidugi kõikide selliste tõsiste ja traagiliste lugude kõrval leiab mustmiljon artiklit selle kohta, kuidas saledaks saada. Seekordses ajakirjas näiteks tutvustati maovähendamise operatsiooni. Ma ei usu, et ma olen ainus, kellele ei meeldi arstide juures käia ja kes ooteruumis tunneb end ebamugavalt ja kartlikult. Miks ei võiks siis lugemiseks pakkuda midagi sellist, mis viiks mõtted mujale? Näiteks Tarkade Klubi kas või. Või mõni naisteajakiri. Või Geo, mis pakub vaatamiseks ka imelisi pilte.
Ajakirjad ajakirjadeks. Mu meele tegid heaks aga hoopis arstile tulnud väikesed põngerjad, kes üksteise järel teatasid “kus see arstitädi nüüd siis on, ma tulin ju tema juurde!” ja “mul on täna nii hea olla!”. Vahva.
Kas oled kirjutisega nõus?
Dec
29
Kirjutas Kuldar ja Merit. Kalendris oli
29 December, 2008
Pidu on ikka midagi sellist, mis on suur ja paljuhõlmav. Sõbrad-tuttavad tulevad kokku, pidutsevad. Vahest ei oled üksi võõras seltskonnas, aga ikka on pidu. Pidu ühendab.
Kuid teistsorti pidusid on ka. Ja ma arvan, et meie oleme nendes teistsortipidudes eriti head. Need on peod meis eneses. Peod, mis tekivad spontaanselt kuid on vähemalt sama meeleolukad.

Martini Asti on osa ühest heast peost. Parim jook mida lettidelt leida võib. Seductive.

Ja oluline osa peost on muusika. Need noodid siin. Muusika on suur osa meist.
Kas oled kirjutisega nõus?
Dec
25
Kirjutas Kuldar. Kalendris oli
25 December, 2008

Kas oled kirjutisega nõus?
Dec
23
Kirjutas Merit. Kalendris oli
23 December, 2008
Meie mõnus hubane kontor asub vanalinnas. Kahjuks aga ei leiad paljud seda ei esimesel ega isegi teisel korral üles ning praegu, kui meie tavapärase sissepääsu juures uut treppi ehitatakse, tekitab asi veel rohkem segadust. Nii me siis saame pidevalt kullerite ja teiste kõnesid - kus te asute, kuidas teie juurde saab.
Kui vanasti hakkasin selle peale kohe selgitama teed meie juurde, siis nüüd juba tean, et kõigepealt tuleb kindlaks määrata helistaja ja meid otsiva inimese asukoht. Te ei kujuta ette, kui paljud on sellega hädas. Ei osata selgitada, kus täpselt asutakse. Ei räägita ei tänavanimedest ega maja värvidest. Heal juhul mainitakse mingit poodi, mille lähedal ollakse või mida nähakse.
Viimane BusinessWeek vahendab teemaga haakuvat, Nokia poolt 13 riigis ja 12500 inimese seas läbi viidud uuringu tulemusi. Keskmiselt kaotab inimene iga äraeksimise pärast 13 minutit. Üks neljast vastajast tunnistab, et nad ei leia soovitud kohta ilma kaardi või navigatsiooniseadmeta. 10% vastajaist hilineb tööintervjuule, kohtumisele või lennujaama, kuna nad eksivad ära.
Uuringus tunnistab kolmandik londonlasi, et nad annavad tänaval teed juhatades valesid soovitusi. Kusjuures kõikides suurlinnadest just Londonis on kõige rohkem eksinud hingi - 10% vastanud 12 500 inimesest ütles, et Londonis on võimatu orienteeruda (st mitte ära eksida). Näiteks Bangkoki ja Hong Kongi kohta arvas sama 5 ning Pekingi kohta 4% vastajaist - seal on inimeste arvates oluliselt lihtsam orienteeruda näiteks pilvelõhkujate järgi või lihtsalt teed küsides.
Tallinn ei ole suurlinn, aga ometi on nii siin kui teisteski Eesti linnades täiesti võimalik ära eksida. Mõnikord on see hästi tore - mõni inimene lihtsalt läheb alati vales suunas
Ja kullerid võiksid natukene täpsemalt kirjeldada, kus nad asuvad.
Kas oled kirjutisega nõus?
Dec
20
Kirjutas Merit. Kalendris oli
20 December, 2008

Pilt on tehtud Viimsis, restoranis Paat mõnusal sumedal suveõhtul õhtusööki nautides. Minu jaoks on see õhtu ääretult oluline, kuna see oli viimane õhtu koos Ameerika sugulastega. Lisaks mäletan, et sel õhtul oli linnas mingi üritus, nii et linnas oli palju inimesi ja lärmi. Aga Viimsi - vaikus, meri lainetas kikivarvul, tuuleõhk silitas hääletult juukseid. Meid ja vaikust ning lärmakat linna eraldas nii meri kui aed.

Vaikus. Keegi on siin olnud, just ära läinud. Teda ei ole siin enam, on vaid vaikus. Ja jäljed, mis temast on maha jäänud.
(Leidsin sellised lumest jäljed eest Karepa rannas Lääne-Virumaal. Ei, ma ei ole neid ise paberist välja lõiganud ja rannaliivale asetanud, nagu paljud pilti nähes mult küsivad).
Kas oled kirjutisega nõus?