Oled Sa turist või inimene?

Täna juhtusime vaatama ETV-st dokumentaalfilmi Kariibimere saarte kohta. Vaatasime, imestasime ja imetlesime. Ja siis natuke kurvastasime. Kurvastasime, et vaatamata siinsetele pingutustele ei ole mitte kunagi võimalik Eestist sellist filmi teha. Kõige parema tahtmise juures ja kõige paremate kaamerate ja meeskonnaga - meil lihtsalt pole filmida seda, mis miljardeid inimesei paelub - meeletut ilu ja värviderohket loodust. Ja seda ilma photoshopita.

Jah, juba ma kuulen neid sadu ja tuhandeid, kes hüüavad, et Eesti on super ilus ja kõige armsam. Ongi. Meil on laulupidu! Meil on palju, väga palju looduskauneid kohti, kuid ometi on need paljuski hooajalised - enamik aega on pilves, ühtlaselt hall, pime ja kahjuks ka kõle. Mida sa filmid näiteks täna õhtul kell 7 Kaali meteoriidikraatris või Karujärve kaldal või Meenikunno rabas. Mitte midagi! Olgugi et ilu on sealsamas olemas.

Oleme arutanud, kuidas Eesti võiks ennast tutvustada ja turiste siia meelitada. Oops! Ei tahtnud üldse mitte kasutada sõna "turist". Meie arvates ongi see üks viga, mida paljud teevad. Nad näevad turisti - kedagi, kes peab käima etteantud linnakaardi järgi, noogutama etteantud tekstide peale ja jätma siia oma raha -, kuid nad ei näe inimest. Inimest, kes avastaks ise meid. Järk-järgult, alustades sealt, kust just tema tahab. See ei pea olema laulupidu või vanalinn. Äkki hoopis Katariina kai keset Koplit? Või Tammuri talu Otepääl? Või üks jõeke, mis merre suubub. Nimi, koht ja ajalugu ei ole alati kõigi jaoks olulised.

Oluline on emotsioon, tunnetus. Ja just seda ei oska Eesti pakkuda. Miks? Ehk seetõttu, et seda tunnetust ei saa kampaania korras tekitada - me kahjuks ise ei tunneta oma riiki, oma väärtust.

Blogilugejad teavad, et Merit käis Iirimaal. Ta küsis ükskord mu käest, mis minul seostub Iirimaaga. Pole kunagi käinud, kuid oskasin nimetada mitmeid märksõnasid. Sama tahame meie küsida välismaalaste käest, mis neil Eestiga seostub? "Umm. Nothing?" on tihti vastus. Me justkui sooviks, et nad kindlasti vastaksid laulupidu, vanalinn ja tunneksid kaasa meie raskele ajaloole. Aga välismaalased ei saa / ei pruugi seda kunagi tunda - tema tahab väga lihtsaid häid emotsioone, mis ei nõua talt ajaloo õppimist ja mõistmist.

Ta tahab kogeda siin inimeste soojust ja heatahtlikkust, abivalmidust. Ta tahab eksida mõnele kõrvaltänavale ja siis kohaliku abi ja naeratusega sealt taas suuremale tänavale jõuda. Mitte ilmtingimata õigele tänavale - alati ei pea olema õiget ja vale tänavat.

Üks natuke naiivne näide - me sõber New Yorkist, kes aastaid siin käinud, avastas Rimist kartulimaitseaine mida fännab tänaseni. Me saatsime talle neid postiga! Ta säras, kui need kätte sai ja meenutas friikartuleid tehes Eestis käiku. See on ülekantud tähenduses näide sellest, et me ei saa kunagi teadlikult ennast kõigile turundada kuid me peame olema alati valmis, et keegi kuskilt ise midagi sellist leida tahab.

"Welcome to Estonia" on saanud vaat et sõimusõnaks. See sümboliseerib mõttetut rahakulutamist. Stereotüüpselt turistile lähenedes see ehk töötaks, idee poolest. Reaalsuses mitte, sest massidele on Eestil vähe pakkuda. Seda enam peame ise peeglisse vaatama - kas me ise oskame oma riiki "turundada"?  Viimase aja üks ilusamaid ja südamlikumaid raamatuid, mida oleme käes hoidnud ja lugenud, on "Meie inimesed". Kas Sina oskaksid kirjutada armastuskirja oma kodule? Kahtled? Siis miks loodame, et võõramaalased seda oskavad?