Värskelt proovitud – Xperia X1

Eile sain mõneks ajaks kasutada midagi, millest paljud tehnoloogiasõbrad unistanud on. SonyEricssoni värske nutitelefon Xperia X1. Pikem arvustus ilmub Postimehe erilehes Auto&Tehnika Extra novembri kuus, kuid esmamuljed vaja juba edasi anda.
Tegemist on tõeliselt suurepärase telefoniga mille loomisel kõvasti vaeva nähtud. See Windows Mobile Professional 6.1 operatsioonisüsteemil põhinev telefon eristub selgelt paljudest teistest olles oluliselt mugavam kasutada kui nii mõnigi teine näpupuudutustele reageeriv konkurent. Suur täismõõdus klaviatuur teeb ka kirjutamise oluliselt mugavamaks. Opera veebibrauser joonistab veebiküljed kiirelt ja mugavalt.
Telefoni konstruktsioon on äärmiselt tugev, metallpinnad ja plastik on väga hästi harmoneeruma pandud. Kuigi muutetundlik on SonyEricsson mõistnud, et Windows Mobile pole sõrmesõbralik. Seepärast aitavad mitmed ekraani all paiknevad väiksed ent konkreetsed nupud kiirelt toiminguid teostada.
Rohkem praegu ei kirjuta, sest erinevalt paljudest teistest telefonides on Xperia puhul VÄGA paljust ja kirjutada. Kogun mõtted kokku.
Kuid üks on kindel - kui miski on iPhone killer, on see Xperia.
Oled Sa turist või inimene?
Täna juhtusime vaatama ETV-st dokumentaalfilmi Kariibimere saarte kohta. Vaatasime, imestasime ja imetlesime. Ja siis natuke kurvastasime. Kurvastasime, et vaatamata siinsetele pingutustele ei ole mitte kunagi võimalik Eestist sellist filmi teha. Kõige parema tahtmise juures ja kõige paremate kaamerate ja meeskonnaga - meil lihtsalt pole filmida seda, mis miljardeid inimesei paelub - meeletut ilu ja värviderohket loodust. Ja seda ilma photoshopita.
Jah, juba ma kuulen neid sadu ja tuhandeid, kes hüüavad, et Eesti on super ilus ja kõige armsam. Ongi. Meil on laulupidu! Meil on palju, väga palju looduskauneid kohti, kuid ometi on need paljuski hooajalised - enamik aega on pilves, ühtlaselt hall, pime ja kahjuks ka kõle. Mida sa filmid näiteks täna õhtul kell 7 Kaali meteoriidikraatris või Karujärve kaldal või Meenikunno rabas. Mitte midagi! Olgugi et ilu on sealsamas olemas.
Oleme arutanud, kuidas Eesti võiks ennast tutvustada ja turiste siia meelitada. Oops! Ei tahtnud üldse mitte kasutada sõna "turist". Meie arvates ongi see üks viga, mida paljud teevad. Nad näevad turisti - kedagi, kes peab käima etteantud linnakaardi järgi, noogutama etteantud tekstide peale ja jätma siia oma raha -, kuid nad ei näe inimest. Inimest, kes avastaks ise meid. Järk-järgult, alustades sealt, kust just tema tahab. See ei pea olema laulupidu või vanalinn. Äkki hoopis Katariina kai keset Koplit? Või Tammuri talu Otepääl? Või üks jõeke, mis merre suubub. Nimi, koht ja ajalugu ei ole alati kõigi jaoks olulised.
Oluline on emotsioon, tunnetus. Ja just seda ei oska Eesti pakkuda. Miks? Ehk seetõttu, et seda tunnetust ei saa kampaania korras tekitada - me kahjuks ise ei tunneta oma riiki, oma väärtust.
Blogilugejad teavad, et Merit käis Iirimaal. Ta küsis ükskord mu käest, mis minul seostub Iirimaaga. Pole kunagi käinud, kuid oskasin nimetada mitmeid märksõnasid. Sama tahame meie küsida välismaalaste käest, mis neil Eestiga seostub? "Umm. Nothing?" on tihti vastus. Me justkui sooviks, et nad kindlasti vastaksid laulupidu, vanalinn ja tunneksid kaasa meie raskele ajaloole. Aga välismaalased ei saa / ei pruugi seda kunagi tunda - tema tahab väga lihtsaid häid emotsioone, mis ei nõua talt ajaloo õppimist ja mõistmist.
Ta tahab kogeda siin inimeste soojust ja heatahtlikkust, abivalmidust. Ta tahab eksida mõnele kõrvaltänavale ja siis kohaliku abi ja naeratusega sealt taas suuremale tänavale jõuda. Mitte ilmtingimata õigele tänavale - alati ei pea olema õiget ja vale tänavat.
Üks natuke naiivne näide - me sõber New Yorkist, kes aastaid siin käinud, avastas Rimist kartulimaitseaine mida fännab tänaseni. Me saatsime talle neid postiga! Ta säras, kui need kätte sai ja meenutas friikartuleid tehes Eestis käiku. See on ülekantud tähenduses näide sellest, et me ei saa kunagi teadlikult ennast kõigile turundada kuid me peame olema alati valmis, et keegi kuskilt ise midagi sellist leida tahab.
"Welcome to Estonia" on saanud vaat et sõimusõnaks. See sümboliseerib mõttetut rahakulutamist. Stereotüüpselt turistile lähenedes see ehk töötaks, idee poolest. Reaalsuses mitte, sest massidele on Eestil vähe pakkuda. Seda enam peame ise peeglisse vaatama - kas me ise oskame oma riiki "turundada"? Viimase aja üks ilusamaid ja südamlikumaid raamatuid, mida oleme käes hoidnud ja lugenud, on "Meie inimesed". Kas Sina oskaksid kirjutada armastuskirja oma kodule? Kahtled? Siis miks loodame, et võõramaalased seda oskavad?
Ma vihkan muusikat!
No ei vihka. Üldiselt. Kohati aga küll.
Kui ma lähen ujulasse, siis tahan nautida veekeskkonda, veesulinat ja plärtsatusi, vee sinist värvi, oma mõtteid ja ehk mõne ujulas oleva lapse kilkeid. Miks pean ma aga sunniviisiliselt kuulama Birgit Õigemeele laule? Või mis tahes muud muusikat! Ma tahan vaikust.
Kui mängin squshi, siis miks ma pean jälle kuul(a)ma Birgit Õigemeelt? Tahan kuulda, kuidas pall müts ja müts vastu seina käib, kuidas hoo pealt pidurdades jalanõud põrandal krudisevad, kuidas mu tenniseseelik jooksu peal sahiseb, kuulda, mida mu mängukaaslane omaette sosistab. Aga ei - Birgit Õigemeel karjub üle spordisaali!
Kaubanduskeskustes on asi veel hullem - seal karjuvad muusikale vahele veel mingid mehed, kes loevad ükshaaval toodete soodushindu ette. Ja lõunasöögil lounge´is laulab jälle Birgit Õigemeel. Õnneks ei pea ma viimasel ajal bussiga sõitma, aga nii palju kui tean, siis mängib bussis alati, alati raadio. Tihtipeale mingi venekeelne raadiojaam. Miks peab bussis kogu aeg raadio mängima? Jah, bussijuht tahab muusikat kuulata. Aga miks peab seda automaatselt kuulama ka ülejäänud 40 inimest?
Ma saan aru, et lahendust mu torisemisele vist ei olegi. Ma ei pea käima ujulas ega squashi mängimas, tõsi. Seda hirmsam on aga see, kui suvel või talvel või sügisel või kevadel mere äärde minnes on ka seal põõsas mingi bemm, kes on tulnud sinna tümpsu kuulama. Lahtiste uste ja akendega muidugi.
Miks inimesed kardavad vaikust? Tean, et paljud kardavad vaikust keset vestlust, tundes siis ebamugavust ning kohustust kohe ise edasi rääkida. Kas samamoodi kardetakse vaikust ka väljaspool vestlusi? Miks? Kas tõesti ei ole inimestel enda mõtetega hea olla? Kahju.
Uus iPod nano, proovitud ja kommenteeritud

Seda pole Apple küll ise avalikult tunnistanud, aga ilmselt oli kolmanda põlvkonna iPod nano ebaõnnestumine. Proportsioonist väljas mp3-mängija unustati ja neljanda generatsiooni nano on taas tuttavas vormis.
Esiteks - uus nano on šikk. Väga elegantne ka oma lõbusates värvides. Väga kerge. Esmalt isegi veidike ehmatavalt kerge kuid sellega harjub kiirest. Taskusse küll panna ei soovita, eriti kui jooksed palju ringi. Ei pruugi märgatagi kui see on juba kadunud.
Ekraan teenib ainult kiidusõnu. Klasspinnaga ekraan on kontrastne ja läikiv jättes eksklusiivse ja kalli mulje. Tõmbab ligi näpujägi kuid selleks on ju taskus väike lapp - oma nunnut tuleb ju puhastada ja silitada.
Mis on äge? Cover-flow, mis kuvatakse kui pöörata nano landscape'i. Video vaatamine ekraanil on ülletavalt mõnus. Väikesed ekraanid tavaliselt selleks väga ei istu, kuid esmamulje nano juures on positiivne.
Mis ei ole nii äge? Click-wheel hakkab vanaks jääma. Eriti tuleb see välja muidu huvitavate ja visuaalselt kenade mängude juures. Ajal, mil Apple'il on turul Touch on selge, et kunagine innovatsioon click-wheel näol on jäämas odavate mängijate pärusmaaks.
Mis peab olema viienda põlvkonna nanos? WiFi. Selleta enam pääsu pole. Praegu kannatab veel ära aga mitte enam kaua. Juhtmed on tüütud.
Ja mis on lõppkokkuvõttes kõige parem? iTunes. Ükski teine mp3-mängija ei ole nii lihtsalt hallatav kui on iPodid. iTunesi ja iPodi kasutajaliides harmoneeruvad ühtseks nauditavaks tervikuks. Juba see on müügiargument ise. Kusjuures iTunesi silmis on kõik võrdsed - olgu sul Shuffle, Nano, Classic või Touch. iTunes-experience on see, mis on iPodide aluseks.
Väikesed suured asjad
Oi-oi, kuidas mulle ei meeldi hommikul üksi autoga ummikus seista-sõita. Olen nii harjunud, et läheme hommikuti koos tööle, ükskõik siis, kas minu või Kuldari autoga. Aga ometi oli täna seal ummikus ka omamoodi tore - tore selles mõttes, et mõtlesin ja naeratasin meie eilsete ja igapäevaste justkui väikeste, aga tähenduselt oi kui suurte asjade peale.
Eile õhtul jalutas Kuldar poodi ja vihma hakkas sadama. Ja ta oli oma telefoni koju unustanud! Tahtsin talle järele minna. Aga tema hoopis jalutas läbi vihmasabina tagasi koju ja tõi koju just sellesama matist hõbedast vaasi, mis meile eelmine kord koos poes käies silma oli jäänud! Ja sinna sisse võimsad ja väärikad gladioolid.
Mulle väga meeldivad lilled. Lillede ostmiseks või kinkimiseks ei pea kohe kindlasti olema mingi tähtpäev. Lilled toas on elu ja ilu. Mina ei ütle, et ma kastan lilli. Mina annan neile vitamiini - juua ja süüa. Ja siis teen neile pai. Nii poti- kui vaasis olevatele lilledele. Ja siis lilled naeratavad vastu.
Kui pühapäeval uut saadet "Laulud tähtedega" vaatasime, siis tuli meil idee - need inimesed peaksid Äpu laulu laulma! Vot kuidas nad sellega hakkama saaksid. Sest Äpu laulu ei ole üldse lihtne omaette mõmiseda, lastelaulu kohta on see väga raske viisiga. Aga kes ütles, et see ainult lastelaul on. Ei ole. Sosistan Äpu lugu tihtipeale. Ja õhtuti unelaulu "head ööd autod, tuul, päike ja tuba" ja siis iga kord täpselt samas kohas haigutan. Ja läbi selle ümisen edasi. Kuldar juba teab, mis kohas ma haigutan. Tema ise haigutab ka. Mõnikord. Ja siis naerab.
Viimasel ajal igal õhtul ja hommikul - isegi kõige kiiremal hommikul - teeb Kuldar meile lattet. Ise teeb! Ja see piimavaht on nii kreemine, kreemine, et viib lihtsalt keele alla. Või siis jätab väikesed piimavurrud suu ümber
Mina kohvitegemist eriti ei näe, sest mina tuuseldan siis garderoobis oma riiete kallal. Just seepärast ei näe ma ka pooli Terevisiooni uudiseid, millest Kuldar autos räägib. Ja autos me lõpetame oma igahommikuse kohvi. Anname kuuma latteklaasi ühest käest teise. Oi, kuidas ma täna hommikul üksi tööle sõites igatsesin seda lattet ja neid käsi.
