Elupõletajad ja pseudo-vipid - Eesti elu 21. sajandil

Kui elu Eestis hakkas aastaid tagasi igati euroopalikuks minema, siis nüüd viimasel ajal on tehtud taas suured sammud Ida-Euroopa suunas. Sellise Euroopa, kus maksab bling ja sära. Sellise, kus pole väga palju pistmist kaine mõtlemisega. Ühesõnaga - tõusiklikkus.

Ajal, mil enamik meist tunneb ja kui veel ei tunne, siis kardab päeva, millal majandussurutist tundma hakkab, rajatakse Tallinnasse ridamisi klubisid ja lounge, kus me vaesekesed särada saavad.

Merit rääkis, et Dublinis, mis veel kümmekond aastat tagasi oli Euroopa üks vaesemaid piirkondi, ei ole tänavatel näha mersusid, bemme ja maastureid. Ei, nad pole enam vaesed - nad on ühed rikkamad. Erinevalt meist, kes me oleme nii vaesed, et tagumiku all peab olema BMW X6. Muidu paistaks ju vaesus välja!

Need samad X6′d sõidavad siis kohtadesse nagu Nõmme lounge La Passion, kus plaate mängib DJ Koit Toome ja mille pilet maksab naistele alates 390 kroonist ja meestele alates 790st. Muidugi, hinna sees on tasuta alkohol. Seda me ju vajame, et unustada see, kus ja kuidas tegelikult elame.

Või möödunud nädalal oma pressiteadetega toredalt naerma ajanud uus “luks klubi Oscar”. Seal lubatakse külalistele enneolematult kalleid jooke ja intellektuaalset seltskonda.

Olles klubindusega aastaid tihedalt seotud olnud ja asju ka seestpoolt näinud, ei meenu mulle midagi sellist, mis täna vastu vaatab. Eks muidugi, elu pool aastat tagasi oli tõesti palju rikkalikum kui 4-5 aastat tagasi, ent mis ajast peab hea eluga kaasnema ajuvabadus? Võib-olla see ongi see, mis meid siin Eestis päris eurooplastest eristab.

Viimasel ajal mõtlen üha rohkem, et just meist põhjas osatakse elada. Väga sügava mulje on jätnud norralased, kelle elu on väliselt kõike muud kui glamuurne, kuid kelle hingerahu ja elukvaliteet meie omaga võrrelda ei anna.

Ehk läheb ajuvabadus meilgi üle. Majanduslangus teeb korrektiivid ja inimesed mõistavad, et olulisem on kvaliteetne kodu ja oma tööd tegev viie aasta vanune keskklassi auto kui kurgust alla voolav bling-alkohol ja perse all viimane naftamaardlate kuldklient.

Soomlasedki brändi loomas

EPLi Ärileht kirjutab, et Soomes on alustatud riikliku mainekujundust ja kavatsetakse luua ka bränd. Lühiuudise lõpus on Mikk Salu aga lisanud tavatu repliigi. Ei teagi, et ajakirjanikud uudistes hinnanguid annavad.

Kuigi Welcome to Estonia on Eestis sisuliselt täielikult hukka mõistetud, siis riikide kordineeritud mainekujunduse ja miks mitte ka visuaalse märgi olulisust vaevalt keegi ebavajalikuks peab. On ju maailm brände täis, firmad on suuremad kui riigid. Seetõttu on ainult loogiline, et ka riigid peavad üle võtma firmade tegevusi et püüda areenil silma paista.

Edu soomlastele ja meilegi.

Mõnus kummaline linn Dublin

Jalutasin just läbi vanalinna tööle. Esmaspäeva varahommikul aga saabusin tagasi Dublinist. Seetõttu jääb silma terav võrdlus. Kui Tallinna tänavad ja isegi vanalinn on tulvil hiiglaslikke maastureid ja kupeesid ja kabriolette, üks kallim, teine madalam, kolmas kõrgem ja neljas läikivam kui ükski teine, siis Dublinis seda ei ole. Kolme päeva jooksul nägin ma seal ükskuid maastureid ning mersusid ja bemme - neidki linnast väljas n-ö rikaste linnaosas rannikul. Inimesed on mõistlikud - linnas sõidetakse linnaautodega - väikeste ja keskklassi omadega, mis reaalselt ka sinna mahuvad ja seal mõistlikud on.

Liiklus ise on jalakäijale veidi ehmatav. Pöördel eriti üle tee ei lasta, lisaks ei saa ikka sotti, kust ja kuhu ritta see auto nüüd siis pöörab (vasakpoolne liiklus ju). Lisaks ei pea Iirimaal autodel tuled päeval põlema - nii et hallid autod kimavad hallil asfaldil. Aga - igavesti tore hääl kõlab siis, kui jalakäijatele roheline tuli süttib. Piuhhhh!

Dublin on kummaline linn. Terve reedese päeva olid tänavad pea inimtühjad (linnas peaks elama 1,5 miljonit inimest) - isegi turistide tüüpkohad pakkusid rahu ja vaikust. Järjekordadest polnud juttugi. Aga õhtul on jutt teine - tänavad täituvad laulvate, tantsivate inimestega. Kes teeb pantomiimi, kes raamatupoes bändiproovi. Kes jalutab keskööl mõnda muuseumi sisse. Mul vedas, et sattusin Dublinisse sealse Culture Night ajal.

Eestlane, nagu täiskasvanud ikka, armastab numbreid. Pakk pabertaskurätte maksab 0,69 eurot, üks nektariin 0,99 eurot, 15 minutit sõitu hobukaarikuga 30 eurot. City tour buss 15 eurot ja kuni 4,5tunnine tuur linnast välja rannikule 25 eurot. Eks leiab ka odavamaid ostukohti tõenäoliselt, ent need jäid minu tee peale kesklinnas.

Kohalikud põhikohad on teadagi pubid, mis kohati on aga nii pime-pimedad, et ei näe isegi menüüd lugeda. Teeninduse kiiruse üle ei saa ka just väga hõisata. Sealsed inimesed on aga tõeliselt sõbralikud ja jutukad. Bussijuhid uurivad, kas ikka tean, et Dracula autor Bram Stoker on Iirimaal sündinud. Tean. Ja milline U2 lugu kus majas on salvestatud. Sain teada.

Kui Dublinis vähegi aega, siis tasub linna jalutades avastada. Linn ei ole üldse mitte suur ja lõpuks on iga üle jõe viiv sillake juba toredalt tuttav. Mõnus kummaline linn, ütlen esimeseks vastuseks küsimusele, kuidas Dublinis oli.

Arvutisõltlane? Ei

Epp Petrone kirjutab laupäevases Postimehes sellest, et ta on arvutisõltlane.

“Huvitav, kes mulle vahepeal meilinud on?” ja “Ei tea, mida N vahepeal oma blogis kirjutanud on?” Ega ma midagi põnevat maha pole maganud?! Peagi hiilin arvuti juurde, vajutan turvalist nuppu ja kuulen pisikest pinisevat heli.

Kunagi aastaid tagasi mõtlesin, et ehk on ka minul. Alati püüdsein tegevust leida just arvutis. Kolada netis aga ka teha igasuguseid kreatiivseid tegevusi nagu photoshoppamine või muusika. Tundus koguaeg, et peaksin tegelema sellega.

Nüüd viimased aastat pole seda tunnet enam. Täna on tavaline, et pärast tööpäeva panen arvuti kinni ja kuigi selle koju kaasa võtan võiks sama hästi ka tööle jätta. Harvad on juhused, kui kodus õhtul arvutiga midagi kauem kui 10-15 minutit teeb.

Kindlasti on oma osa siin remondil. Kui aastatid tagasi oleks püüdnud remonti arvutiga asendada, siis praegu küll mitte. Kui netis ringi kolamine on tegevuse otsimine, siis remontimine on tegevus mis kohe võtta. Ja muide, tulemus on ka kiiremini näha (või ei oska ma interneti kasutada).

Kui remont mööda saab, siis arvuti? Ei. Kindlasti mitte. Siis oleme oma koduse kunstigalerii avanud ja soetanud hea kohvimasina. Siis on meil mõnus õhtune lounge, kus aega veeta. Mandlilatte, ise tehtud kaunid fotod seintel ja taustaks hea muusika. Milleks arvuti?

Või siis söögi valmistamine. Midagi, mida me nüüd kahekesi oleme hakanud tegema ja sellest väga lugu pidama. Loomulikult on osa siin uuel ilusal köögil ja maailma parimal pliidil.

Mis tegelikult viibki selleni, miks ei mina ega Merit arvutisõltlased pole - me oleme loonud endale väga mõnusa kodu. Just sellise, nagu ise tahtsime.

Lihtsalt selline mõte arvutisõltuvuse kohta

Microsofti uus reklaam - Hi I’m a PC

Päris humoorikas. Muide, see omn päris kampaania.

I’m a PC and I sell fish